Väikse Eesti viisteist nägu

Tänases Eesti Ekspressis saavad lugejad tutvuda vahva Eesti tervisekaardiga, mille koostamisel on aluseks võetud Tervise Arengu Instituudi (TAI) äsja koostatud ülevaade "Tervis ja heaolu Eesti maakondades 2000-2010". Artiklile kirjutas kommentaari TAI paikkonna tervisedenduse vanemspetsialist Laura Aaben, mis on avalikustatud Eesti Ekspressi tasulises digiverisoonis. Terviseinfo.ee lugejatel on võimalik kommentaariga tutvuda siinses blogis.

Antud ülevaates on ühtekokku koondatud andmed maakondade tervise ja heaolu näitajate kohta. Selleks on kasutatud erinevate Eestis läbi viidud uuringute, riiklike registrite ja andmebaaside andmeid. Eesmärgiks oli koostada kompaktne ja lihtsalt loetav ülevaade, mis tutvustab Eesti tervise ja heaolu olukorda maakondade lõikes ja võrdluses Euroopaga. Inspiratsiooni ja abi saime selleks ka oma Briti kolleegidelt.

Vaatamata sellele, et Eesti on väga väike riik, on eri maakondades elavate inimeste tervisenäitajates üsna märkimisväärsed erinevused. Ülevaatega ei soovi me erinevaid Eesti piirkondi kuidagi pingeritta seada. Pigem on meie soov anda adekvaatset ja tõenduspõhist infot iga maakonna olukorra kohta, et innustada kohalikke tegutsema olukorra parandamise nimel – teades täpselt, mis on hästi ja mis halvasti, saab nappe ressursse kulutada targalt ja läbimõeldult.

Palju on meie käest küsitud, miks ühes või teises maakonnas on just andmed sellised nagu nad on. Sellele küsimusele on tegelikult keeruline vastata, sest tervis sõltub väga paljudest teguritest, mille võiks kokku võtta sõnaga „elu". Kogu füüsiline, sotsiaalne ja emotsionaalne keskkond, milles inimene oma elu elab, mõjutab tema tervist. Kuna elutingimused eri maakondades on erinevad, on erinevad ka tervisenäitajad. Mitmed rahvusvahelised uuringud on kinnitanud, et olulist mõju avaldavad muuhulgas inimese sissetulek, sotsiaalne staatus ja haridus. Nii on tervis tavaliselt parem kõrgema sissetuleku, hariduse ja sotsiaalse staatusega elanikel ning mida suuremad on riigis käärid neis valdkondades, seda suuremad on ka erinevused tervises. Seega ei ole üllatuseks, et Harju- ja Tartumaa on Eesti parimate tervisenäitajatega, olles eesrinnas ka riigi SKP näitajate osas. Ida-Virumaa puhul aga näeme, et sealsete elanike elu leiab lõpu keskmiselt 5 aastat varem kui Eesti kõrgeima oodatava elueaga maakonnas (Tartumaa). Võttes arvesse piirkonna probleeme töötuse ja sellest tuleneva suhtelise vaesusega (riigi üks kõrgemaid), ei ole põhjuseid vaja kaugelt otsida. Küll aga on selline erinevus häirekellaks, viidates et Ida-Virumaa elanikud on tervise osas ebavõrdses olukorras võrreldes ülejäänud Eestiga.

Samas tuleb Ida-Virumaad ja ka teisi kehvemas olukorras maakondi kindlasti tunnustada selle eest, et viimase 10 aastaga on oodatav eluiga neis kõigis pikenenud ning jõudnud lähemale Harju- ja Tartumaale. Enamikes maakondades paranevad ka muud tervisenäitajad – rohkem inimesi hindab oma tervist heaks või väga heaks ning väheneb inimeste osakaal, kes surevad enne 65-eluaastat.

Tulles tagasi Harju- ja Tartumaa juurde, siis on tegu ka selles mõttes unikaalsete piirkondadega, et need kaks on ainsad Eesti maakonnad, millel on positiivne iive. See tähendab, et sinna sünnib ja rändab rohkem inimesi kui sureb või lahkub. Ja nagu mitmed Eestis läbiviidud regionaalarengu uuringud näitavad, siis kasvavad need maakonnad teiste maakondade arvelt. Kuna teistest maakondadest väljarändajad on peamiselt terved ja elujõulised noored, võtavad nad kaasa ka oma tervisenäitajad. Nii on paljud maakonnad olukorras, kus nooremate ja haritumate elanike lahkudes kasvab vanemate ja põduramate elanike osakaal ja see kajastub ka maakonna tervisenäitajates.

Ülevaates kajastatud andmete puhul tuleb kindlasti arvestada ka seda, et maakonna keskmine ei näita alati kogu maakonna olukorda - kohalike omavalitsuste lõikes võib leida samuti päris mitmeid olulisi erinevusi, mille võib kokku võtta terminiga ääremaastumine. Sotsiaalministeeriumi spetsialistid on mõned aastat tagasi andmeid analüüsides leidnud, et iga kilomeeter, mis inimene elab kaugemal maakonna keskusest, seda viletsam on tema tervis. Samuti on leitud olulisi seoseid kohaliku omavalitsuse võimekuse ja tervisekaotuse näitajate vahel, viidates sellele, et omavalitsuse toimetulek kohaliku elu korraldamisega omab olulist mõju elanike tervisele. On omavalitsuse tagada, kas inimesel on võimalik hingata puhast õhku, liigelda turvalistel auto- ja kõnniteedel, saada vajalikke tervisehoiu- ja sotsiaalteenuseid, olla kaasatud kohalike otsuste tegemisse, tegeleda meeldiva harrastusega jne. Väga selgelt joonistub selline erisus välja näiteks Tartumaa puhul, kus Tartu linn tõstab oluliselt maakonna keskmist (kuna seal elab enamik maakonna elanikest), kuid mitmetes Tartu maakonna äärealade valdades on tervisekaotus oluliselt suurem ja ka omavalitsuste võimekus madalam. Nii et ka tervisest rääkides ei saa me üle ega ümber Eesti regionaalarengu väljakutsetest.

Aga mis edasi? Tervise Arengu Instituudis on hetkel ellu viimisel mitmed mahukad regionaalset tervise arengut toetavad tegevused, mille eesmärk on motiveerida kohalikke otsusetegijaid oma elanike tervise nimel läbimõeldumalt tegutsema ning arendada neis ka selleks vajalikke oskuseid. Alates 2009. aastast on Eestis algatatud terviseprofiilide koostamise tava ning tänaseks on oma profiilid koostanud kõik maakonnad ja üle 100 kohaliku omavalitsuse. Terviseprofiilis kogutakse ja analüüsitakse piirkonna kohta käivad tervise ja heaolu andmed veelgi põhjalikumalt ning sellele tuginedes koostatakse tegevuskava. Selle eesmärk on juurutada Eestis reaalsetele faktidele tuginevat (ehk tõenduspõhist) planeerimist tervise ja heaolu valdkonnas. Lisaks, on sel aastal on koostamisel regionaalse tervise arendamise riiklik arendusplaan aastani 2020 ning uuendamisel on ka rahvatervise seadus, mis sätestab maavalitsuste ja kohalike omavalitsuste ülesanded elanike tervise edendamisel. Selle aasta lõpus avalikustame ka andmed 2011.a läbi viidud mahukast uuringust, millega uurime põhjalikumalt tervisenäitajaid ning neid mõjutavaid tegureid kohalikes omavalitsustes. Tegu on Eestis esmakordselt läbiviidava uuringuga, mille tulemusi ootame põnevusega.

Kokkuvõtteks saab öelda, et kuigi meil on Eestis veel pikk maa minna, et jõuda tervises Euroopa tasemele, oleme me tasa ja targu sinnapoole teel. Ja kui Eesti meeste tervis on veel oluliselt kehvem Euroopa soovendadest, siis naiste puhul näeme liikumist Euroopa keskmisele lähemale. Kas paari aasta pärast on olukord paranenud? Eks näis. Muutused tervises toimuvad aeglaselt ja pikkade aastate jooksul ning tulemuste saavutamiseks on vajalik järjepidev töö kõikide sektorite ja erinevate riigitasandite koostöös.