Blogi / Narkomaani(a) samm on hiiliv

Narkomaani(a) samm on hiiliv

  • Autor:Marju Lina, Virumaa Teataja ajakirjanik
  • 29. August 2017

Sõna “narkomaania” tekitab inimestes üldiselt ebameeldivaid tundeid. Selle taga on mingi maailm, kuhu me nina toppida ei taha ja millele ei mõtlegi, sest meil pole sinna asja. Kuid see eksisteerib, ja üsna lähedal. Nii võib hoopis tema nina meie ellu torgata. Üks uudishimuhetk. Üks lapsik soov kuuluda kampa, näidata külma verd. Üks julgustükk – ja kõik võib olla kaotatud.

Niisiis: me peame rääkima narkomaaniast. Peita pea liiva alla ja teeselda, et seda pole – see ei ole pääsetee. Sest narkomaania levib. Ka Lääne-Virumaal.

Kuidas sellega võideldakse ja püütakse tagada, et meie lastest ei saaks uimastitarvitajad? Ja mis saab neist, kelle puhul ennetustöö on ammugi üleeilne päev?

Vastuste otsimist näib õige olevat alustada politseist. Rakvere jaoskonna noorsoopolitseiniku Aleksei Osokini väitel teeb politsei tublisti narkoennetustööd, korraldades programmi “Kaitse end ja aita teist”: 6. klassi lastele räägitakse sõltuvusaineist ja nende ohtlikkusest, 10. klassi noored kuulevad uimastite kahjulikkusest karjääriõpetuse tundides. Koolitatud on õpetajaidki.

Ehkki fentanüül pole maakonna levinuim meelemürk, on see siingi noori, enamasti alla 30-aastaseid, hauda viinud.

“Käime koolides ka nii-öelda üllatusvisiite tegemas,” räägib Osokin. Eesmärk on siis leida uimasteid – või saada kinnitust, et neid siiski pole – ja kontrollida uimastitarvituse eest karistada saanud noori.

Narkojoobe tuvastuseks on politseil abiks koerad ja kümne-minuti-kiirtestid, mis võetakse appi siis, kui inimesel on nähtavad uimastitarvitamise tunnused. Tänavu esimese poolaastaga on maakonnas registreeritud 24 narkokuritegu, 29 korral on tuvastatud narkootilise või psühhotroopse aine ebaseaduslikku käitlemist väikeses koguses. Kaheksa-üheksa juhtumit kuus. On seda palju? Või siiski vähe? Sõltub, mida silmas pidada.

Politsei on ametkond, mis heitleb enamasti nähtavate tagajärgedega, uimastiennetus ei peaks ju olema ainult politsei töö.

Kui uurida riigi pakutava abi kohta, ei selgu suurt muud, kui et 2001. aastal loodi Lääne-Viru maavalitsuses uimastiennetusnõukogu, mis mõne aasta pärast aga ümberkorralduste tõttu töö lõpetas. Maavalitsuse haridus- ja sotsiaalosakonna vanemspetsialist Kaidy Aljama tunnistab, et narkoennetusega pole asutuses tegeldud vastava nõukogu kadumisest saati. Tegutseva tervisenõukogu ülesannete hulka uimastiennetus ei kuulu.

Miks? Kas seepärast, et maakonnas puudub selle järele vajadus?

Rakvere haigla juhtide sõnul pole see tõsi. Õendusjuht Markel Pajupuu nendib, et probleem on suur, peamised riskipiirkonnad on Tapa ja Tamsalu. Kiirabi sõidab sinna tihti.

“Aga Rakvere haigla on raviteenust osutav asutus,” räägib haigla juht Ain Suurkaev. “Me ei paku narkootikumidest võõrutamise teenust. Narkomaan saab meilt abi, aga enamasti siis, kui on sattunud autoõnnetusse, saanud peksa. Ta on nagu iga teine kannatanu või kurtja.”

Ent erakorralise meditsiini osakonna (EMO) juhataja Aile Kaasiku sõnul näevad meedikud EMO-s ka üledoosi võtnud narkomaane. “Kord nädalas ikka,” lausub Aile Kaasik. Kuigi siinkandi narkomaanid pruugivad meedikute sõnul uimasteid enamasti suu kaudu, ütlevad Kaasiku kogemused, et siin on ka süstijaid. Levib fentanüül ehk Eestis rohkesti tapnud nn valge hiinlane. Ehkki see pole maakonna levinuim meelemürk, on see siingi noori, enamasti alla 30-aastaseid, hauda viinud.

Rakvere haigla laboris saab tuvastada 12 narkootilist ainet. Esimesel poolaastal tehtud analüüsidest osutus seal positiivseks 27, esindatud oli 11 ainet. Märkimist väärib, et neist enamik olid topeltpositiivsed ehk ühes analüüsis leidus kaks või rohkem ainet. Enim esines marihuaanat, sellele järgnesid opioidid – see aga tähendab süstijaid. Leidus ka muid aineid, näiteks kokaiini ja korgijooki.

Niisiis, narkomaanid pole Rakvere haiglas erandlik nähtus. EMO juht ütleb, et neid kui püsikliente tuntakse nägupidi.

Mil moel siis üledoosi saanud inimest haigemajas abistatakse?

Ain Suurkaev nendib, et ta tuleb lihtsalt jalule aidata. “Säilitame elulised näitajad, jah,” lisab Kaasik. “Tagame vabad hingamisteed, südametegevuse, vedeliku manustamise.” Kui tegu on opioidi üledoosiga, on haiglal olemas naloksoon – elupäästev ravim. Ning kui ollakse kindel, et inimene suudab ise lahkuda, saadetakse ta uksest välja.

Selles ei ole midagi imelikku. Haigla ei ole tõesti võõrutusravikeskus. Õendusjuht Pajupuu väitel oleks aga väga vajalik, et eksisteeriks korralik sotsiaalsüsteem. Et oleks paik, kus narkomaaniga edasi tegeldaks.

“Meil pole teda kellelegi üle anda,” räägib Markel Pajupuu. “Lähebki lihtsalt ära, ja vaat see on nüüd küll nõrk koht. Peaks olema tsentraalselt üles ehitatud süsteem.”

Iga narkomaan on kellegi poeg või tütar. Ka on ta tõenäoliselt isa või ema, vend või õde. Sõltlaste täpset arvu Eestis ei oska keegi öelda, kuid süstivate narkomaanide hulk kõigub eri andmeil 10 000 ja 20 000 vahel. Ainult süstivate. Mitu korda suurem hulk manustab uimasteid muul moel. Saame kokku arvamatu hulga rahvast, kelle tarvis abisüsteem puudub.

Imestust väljendab ka Aile Kaasik: “Süsteeme ju on: kui on tegu perevägivallaga, väärkoheldud lastega, siis teame täpselt, kuhu helistada. Aga narkomaani puhul? Pole kuhugi teatada. Oma stammkundesid me teame, nemad siin käivad, kuni enam ei tule – ja siis loeme lehest surmakuulutust.”

Kuna võõrutusravi põhineb vabatahtlikkusel, on abipunktid loodud peamiselt MTÜ-na. Kus pakutakse asendusravi metadooniga, kus jagatakse süstlaid. Ja on mõistetav Ain Suurkaevu väide, et Rakvere haigla ei saa olla süstlaid jagav asutus. “See ei kõlaks ju hästi, kui Rakvere haigla liituks mingi projektiga, saaks süstlad ja siis hakkaks ühe käega ravima, teise käega süstlaid välja jagama.” Kuid meedikud tunnistavad, et sedagi on juhtunud – narkomaanile on uus süstal kingitusena kaasa antud. Haigla kulul.

Ent normiks see kujuneda ei saa. “Meil käib ööpäevas EMO-s 50–60 patsienti. Kui tuleks kamp narkomaane, võtaks numbri ja istuks ooteruumis koos teiste patsientidega ... See oleks ju absurd,” arutleb Markel Pajupuu.

Ilmselgelt. Kuid meedikud on ühel meelel, et süsteem lonkab ja tohutu probleem ripub õhus. Et vaja oleks maakondlikku statsionaarset psühhiaatriakeskust. Ja et inimest tuleb abistada, ta ühiskonda tagasi aidata.

Ain Suurkaevu hinnangul läks uimastiennetusnõukoguga maavalitsuses nõnda seepärast, et maavalitsus teeb nii, nagu riik ütleb. Ja riik ütles ilmselt: sellega ei pea te tegelema. Ning mõtegi sellest, et maavalitsus võiks riigile uimastiprobleemist teatada ja abi paluda, raugeb, sest peagi kaob maavalitsuski. Suurkaev laiutab käsi – žestis on selge pessimism.

Sest narkomaania levib oma vaiksel moel nagu vähkkasvaja. Aile Kaasiku sõnul vajab igal nädalavahetusel haiglas turgutust mitu purupurjus alaealist, kes on tema hinnangul järgmisena tänaval narkootikume proovimas. Ta väidab vestlustele tuginedes, et pole uimastit, mida noored kätte ei saaks. Kõige vabamalt liiguvad kanep ja ecstasy, mida tihti koos alkoholiga pruugitakse. “Ja vaat need noored on potentsiaalsed süstijad,” kõlab Aile Kaasiku karm hinnang.

Katrin Kukk, Tapal tegutseva MTÜ Eluaken nõustaja, ütleb, et noorest võib narkomaan saada siis, kui ta ei oska stressiga teisiti toime tulla. Kui lapsel on kindel tugi ja tal on hea olla see, kes ta on, siis seda pigem ei juhtu. Kuid ka Kukk tunnistab, et narkomaaniks saadakse tihti noores eas. Tema sõnul uputavad oma mured alkoholi just lapsed, noortel on selleks juba muud ained. Kõik ei oska nädalavahetuse peost argimaailma tagasi pöörduda – ja see konks on kerge kinnituma kogu eluks.

MTÜ Eluaken on Lääne-Virumaa ainus narkomaanidele abi pakkuv ettevõte, kasvanud välja supiköögist, mille juures oli tilluke süstlavahetuspunkt. Seda rahastab tervise arengu instituut (TAI): saadab tarvikuid ja tasustab töötajaid. Eluaknas jagatakse süstlaid, kondoome, piirituslappe, rasedusteste ja toiduabi. Seal saab duši all käia, kohtuda tervisenõustajaga ja juttu ajada. Viimane on Katrin Kuke sõnul ülioluline.

“Jah. Nende tutvusringkonnas on ju samasugused kui nad ise. Nad tahavad midagi muud. Küsime, kuidas neil läheb, kuidas on tervis,” räägib nõustaja. “Püüame eneseväärikust taastada. See on väga aeganõudev. Võtab aastaid, kuni mõni hakkabki mõtlema: äkki vähendaks tarvitamist. Äkki prooviks mingit muud elu. Peale suruda ei tohi midagi. Siis ei pruugi nad tagasi tulla. Aga meie eesmärk on neid hoida, et nad jälle tuleksid.”

MTÜ töö seisnebki nõustaja väitel hoidmises.“ Et nad veel sügavamale ei vajuks. Et ei leviks haigused. Et nad ei lõhuks oma veene. Ei jätaks kasutatud süstlaid kuskile vedelema, vaid tooksid need tagasi.”

Eluaken on väike, ja just seetõttu elujõuline. Ka Kat¬rin Kukk ütleb, et riik narkomaanide abiks raha eraldama helde ei ole. Kuigi kohti, kus tasuta ravi saab, siiski leidub, näiteks on sõltuvushaigete ravi- ja rehabilitatsioonikeskused Viljandis, Sillamäel, Harjumaal.

“Paljud teavad, kuhu ravile minna, kuidas ja kelle abiga, ka sotsiaaltöötaja võib narkomaani oma autoga ravile viia,” kõneleb Kukk. “Aga selle hetke peab ära tundma. Kui ta ise tahab, kui tal on väga halb.”

Ka Katrin Kukk viitab ravivõimaluse puudumisele Rakveres. “Kasvõi metadoonivõimalus võiks olla. Nad peavad selle järele minema Tallinna. Aga kas nad jõuavad sinna? Rakverre sõiduks piletiraha ikka jätkub.”

Katrin Kuke jutt peegeldab puhast osavõtlikkust. Sõltlased on inimesed, kellega ta iga päev kokku puutub ja keda aidata soovib. Kuid ka tema käed jäävad lühikeseks. Probleem näib otsatu ja nende ühing vaid veetilk kõrbes. Ent usk sellesse, et tehtavast veidigi abi on, aitab Eluaknal püsida.

“Narkomaanid on nähtamatud inimesed,” räägib Katrin Kukk. “Nad ei taha tähelepanu. Neid pole kõikjal näha nagu näiteks alkohoolikuid. Sageli tulevad nad meie juurde vaikselt, märkamatult, ja lähevad jälle. Ja abi on kõigest: kui sa ei vaata teda vastikusega, ajad temaga juttu, lased tal end inimesena tunda. Keegi ei mõtle ju lapsena, et oh, ma tahan olla süstiv narkomaan.”

Raivo (nimi muudetud), endine narkomaan:

Eestis asendus heroiin umbes aastal 2000 fentanüüli ehk valge hiinlase või afgaanlasega. Enne oli veel valge pärslane, mida mina proovisin esimest korda 14-aastaselt. Vanemad poisid süstisid ja andsid mulle hõbepaberi, millele oli jäänud õrnõhuke kiht ainet. Nad õpetasid, kuidas sealt veel üks kõhv kätte saada. Pidi ettevaatlikult välgumihkliga alt kuumutama, siis ilmus väike tossupilv, mille rullikeeratud rahatähega sisse tõmbasin. Esmalt hakkas pea väga ringi käima, mingit kaifi küll ei olnud, hiljem harjusid ihu ja meel ära ning tekkisid uim ja lõõgastunud olek.

Fentanüül on kallis aine, tänaval maksab gramm 150–200 eurot. Kõvemal narkomaanil kulub päevas umbes gramm. Ja ta peab selle saama, muidu on väga hull olla. Arvan, et Eestis ei oleks narkomaanid rõõmsad, kui turule tuleks heroiin, sest fentanüül on nii palju tugevam.

Teised riigid kardavad fentanüüli just selle tapva mõju pärast, aga Eestis on narkomaanidel elust nii kõrini, et nad on nõus iga päev riskima, peaasi, et korrakski hea oleks ning mured ununeksid – selle pärast nad ju tarvitavadki. Kui keegi oskaks neile selgitada, kuidas on võimalik vabaneda minevikusüüst ja -valust, siis kaoks neil ka vajadus tarvitada. Muidugi nõuaks see eraldatust vanast keskkonnast.

Teadmiseks

  • Fentanüül on sünteetiline opioid, valge pulber, mida süstitakse, suitsetatakse või tõmmatakse ninna. Kuna doosid on väga väikesed, on üleannustamise oht suur. Üledoos võib põhjustada surmaga lõppeva kooma.
  • Korgijook on läbipaistev ebameeldiva maitsega vedelik, mida segatakse näiteks karastusjookidega. Tihti pruugitakse seda koos teiste uimastitega nende toime tugevdamiseks.
  • Tarvitamine koos alkoholiga võib tekitada eluohtliku mürgistuse.
  • Kanepitaimes on umbes 400 kemikaali, neist 61 kutsutakse kannabinoidiks. Tuntuim on narkootiliselt aktiivne THC, mis tekitab psüühikamuutusi.
  • Marihuaanaks nimetatakse kanepitaimede peenestatud osi ja see sisaldab 2–8% THC-d. Suitsetatakse või manustatakse suu kaudu – näiteks kookides.
  • Kokaiin ja ecstasy on närviergutid. Tavaliselt heledad pulbrid, tabletid, kapslid või lahused, mida pruugitakse suu kaudu, tõmmatakse ninna või süstitakse.
  • Heroiin on poolsünteetiline opioid, pulbrilisel kujul valge, kollaka, halli või pruuni värvusega. Pulbrit hingatakse sisse või süstitakse selle lahust.
  • Metadoon on sünteetiline opioid, mida kasutatakse opioidisõltuvuse raviks.
  • Korgijoogijoobe füüsilised tunnused: lihaste lõtvus, krambid, alanenud pulss ja kehatemperatuur, oksendamine, teadvusekadu.
  • Kanepitoodete joobe füüsilised tunnused: söögiisu kasv, südame löögisageduse kiirenemine, alanenud kehatemperatuur, koordinatsioonihäired, suurenenud pupillid, punetavad silmavalged.
  • Viimatine Euroopa uimastiaruanne sedastab, et keskmine üleannusest tingitud suremus Euroopas 15–64-aastaste seas on 17 juhtumit miljoni elaniku kohta aastas. Eestis on keskmine arv 120, mis tähendab, et meil sureb üledoosi tõttu rohkem inimesi, kui hukkub liiklusõnnetustes või upub

Allikad: TAI, narko.ee

Artikkel ilmus ajalehes Virumaa Teataja

Lisa kommentaar


Turvakood
Värskenda