Valdkonnad / Toitumine

Kutse saanud nõustajad ja terapeudid

  • 29 Juuni 2017
  • Liana Varava Toitumisnõustaja
  • Anni Laas Kliiniline toitumisterapeut
  • Maarja Lember Kliiniline toitumisterapeut
  • Kristel Ehala-Aleksejev Toitumisterapeut
  • Monika Jakobson Toitumisnõustaja
  • Kadri Villemson Toitumisnõustaja
  • Jane Maastik Toitumisnõustaja
  • Tuuli Taimur Toitumisnõustaja
  • Margit Rannamets Toitumisnõustaja
  • Erle Jõema Toitumisnõustaja
  • Kristin Salupuu Toitumisnõustaja
  • Siret Saarsalu Toitumisterapeut

Kutsetunnistuste register

 

Toitumisnõustaja ja -terapeudi kutse

  • 11 Mai 2016

27. novembril 2014 anti Kutsekoja Tervishoiu ja Sotsiaaltöö kutsenõukoja koosolekul Eesti Tervisedenduse Ühingule (ETÜ) kahe kutse väljaandmise õigus.

Tervisedendaja kutse väljaandmise õigus anti ETÜ-le juba 2005. aastal. Eesti Tervisedenduse Ühing oli ka tervisedendaja kutsestandardi väljatöötaja (projektijuht Anu Kasmel). Eesti Tervisedenduse Ühing on andnud välja tervisedendaja kutset alates 2006. aastast. Välja on antud kutsetunnistus 17 eksperdile ning tegevused ja kutse saanud eksperdid on avalikud nii Tervisedenduse Ühingu kui Kutsekoja kodulehtedel. Lisaks on Eesti Tervisedenduse Ühing tunnustanud iga-aastaselt selle valdkonna parimaid – välja on antud Aasta Tervisedendaja ja Aasta Tervisesõbra autasusid. Kutsekoja otsusega anti ka järgnevateks aastateks ETÜ-le kutse omistamise õigused. ETÜ liikmetest on kutse väljaandmisega seotud Anu Kasmel, Andrus Lipand ja Ülle Laasner, komisjoni on kaasatud Sotsiaalministeerium,Tervise Arengu Instituut, Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja maavalitsuste esindaja.

Lisaks tervisedendaja kutse omistamise õigusele ETÜ-le ka toitumisnõustaja ja toitumisterapeudi kutse omistamise õigus. Kutsestandardi väljatöötamise ettepaneku tegijaks ja väljatöötajaks oli Eesti Toitumisteraapia Assotsiatsioon.

Eestis on palju inimesi, kes pakuvad toitumisnõustamise teenust, nende teenuseid saab nii spordiklubides, spaades, suuremates raviasutustes kui ka erakabinettides. Valdavalt on tegemist kliendi poolt tasutavate teenustega. Kutse omistamine on vajalik toitumisnõustajate tööalase kompetentsuse kinnitamiseks, kes võivad oma baashariduse ja erialalised lisapädevused olla omandanud nii Eestis kui mujal. Avalik info kutset omajate kohta on vajalik eelkõige kliendile (kutset omavaid nõustajaid saab nö tarbijale soovitada) aga ka eelduseks tulevikuks avalike teenuste rahastamisel ja tegevuse kvaliteedi hindamisel. Eesti Tervisedenduse Ühing kutse väljaandjana on laiapõhjaline mittetulunduslik ühendus, kes ei ole koolitamise ega teenuste osutamise osapooltega seotud ning pakub seeläbi sõltumatut koostöövormi. Kutse väljaandmise kavandamisel on Eesti Tervisedenduse Ühing teinud koostööd Tervise Arengu Instituudiga ja Eesti Kliinilise Toitmise Seltsiga.

ETÜ liikmetest on selle taotlusega seotud Sirje Vaask ja Mai Maser, komisjoni on kaasatud Eesti Spaaliit, Eesti Personaaltreenerite Liit, Eesti Kliinilise Toitmise Selts, Tallinna Ülikool, Tartu Ülikool,Tallinna Tervishoiu Kõrgkool ja Tervise Arengu Instituut.

Lisainfot kutsete taotlemise kohta saab Eesti Tervisedenduse Ühingu kodulehelt.

 

Eesti riiklike toitumissoovituste uuendamine

  • 23 Märts 2017

Tervise Arengu Instituudi koordineerimisel toimub Eesti riiklike toitumis- ja toidusoovituste uuendamise protsess.

 

Uuendatud Eesti toitumis- ja liikumissoovitused

 

Eelmised riiklikud toitumis- ja toidusoovitused, mis põhinesid peamiselt Põhjamaade toitumissoovitustel, avaldati aastal 2006 (vt juhendit siit).

Uuendamine on vajalik selleks, et pidada sammu kaasaegsete tõenduspõhiste seisukohtadega. Arvestades aga väikeriigi võimalusi, on meil piiratud nii alusmaterjalide koondamise kui ka nende läbitöötamiseks vajalik ressurss. See on põhjuseks, miks me oma toitumissoovituste uuendamisel toetume koostööle Põhjamaadega, võttes sellegipoolest arvesse Eesti sotsiaal-majanduslikku konteksti.

Põhjamaade toitumissoovitused on nüüdseks juba uuendatud, ülevaade ja avaldatud materjalid on saadaval veebilehel www.norden.org/en/theme/tidligere-temaer/themes-2014/nordic-nutrition-recommendation.

Selleks, et saaksime Eesti toitumis- ja toidusoovitusi nimetada riiklikeks soovitusteks, on oluline, et nende koostamise protsess oleks läbipaistev ja sellesse oleksid kaasatud kõik toitumise valdkonnaga seotud osapooled, kelle huvid on deklareeritud.

Uuendamise protsessis lähtutakse rahvusvahelisest heast tavast, Eestis on see protsess avaldatud „Ravijuhendite koostamise käsiraamatus" (www.ravijuhend.ee).

Peamised mõisted

  • Toitumissoovitused (Nutrition Recommendations) – teaduslikel uurimistulemustel põhinevad soovitused toiduenergia, makrotoitainete, vitamiinide ja mineraalainete päevaseks tarbimiseks.
  • Toidusoovitused (Food Based Dietary Quidelines) – toitumissoovitused toiduainete ja roogade kaupa.

Elanikkonnale kommunikeerimiseks kasutatakse erinevaid lihtsustatud mudeleid, nagu toidupüramiid, toiduring, taldrik, valgusfoor.

Kõik Tervise Arengu Instituudi väljatöötatud infomaterjalid, sh toitumisprogramm, tuginevad tõenduspõhistele riiklikele toitumis- ja toidusoovitustele.

Eesti riiklike toitumissoovituste uuendamise töörühma koosolekuprotokollid

 

 

 

Soola vähendamine töödeldud toidus

  • 24 September 2015

Soolast saadava liigse naatriumi pikaajaline liigtarbimine võib tõsta vererõhku ning suurendada seeläbi südamehaigustesse ja insulti haigestumise riski.

Iga inimene saab ise oma tervist hoida, kui ta teadlikult vähendab soola tarvitamist toidu valmistamise ja söömise ajal. Mida aga teha teadmisega, et umbes 80% soolast saame poest ostetud töödeldud toidust?

Enamikes riikides on inimeste soolatarbimise keskmised näitajad liiga kõrged: 9–12 grammi päevas. Maailma Terviseorganisatsiooni soovitus on tarbida mitte rohkem kui 5 grammi soola päevas täiskasvanu kohta. Mitmed uuringud on näidanud, et soolatarvitamise vähendamine on üks kulutõhusamaid viise kõrgvererõhutõve ja insuldi vähendamiseks rahvastiku tasemel. Seetõttu ongi viimastel aastatel Euroopas tegeletud sihipäraselt nii elanike teadlikkuse tõstmisega kui ka toidukäitlejate ergutamisega töödeldud toidus soola vähendamiseks.

Vabatahtlikud programmid ja kokkulepped

Toidutööstusel on vägagi suur võimalus panustada sellesse, et muuta inimeste toiduvalikuid tervislikumaks. Alates 2008. aastast on Euroopa Komisjoni juures töötav töörühm aidanud liikmesriikidel välja töötada riiklikke vabatahtlikke programme (EU Framework for salt reduction initiatives), et tõhustada liikmesriikides soola vähendamist töödeldud toidus. Tänaseks on kõik 29 EL-i liikmesriiki pluss Norra ja Šveits alustanud tegevusi soola tarbimise vähendamiseks. Neist igaüks teeb tegevusi vastavalt oma võimalustele, kuid selle keskmeks on vabatahtlike kokkulepete sõlmimine toidukäitlejatega koos tarbija teadlikkuse tõstmisega.

Kuigi soolatase võiks langeda kõikides toodetes, on siiski mõistlik alustada sellistest peamistest toiduainetest nagu leib, sai ja vorstitooted, samuti pakendatud valmistoidud, millel on kõige suurem turuosa. Selleks peetakse tootjatega läbirääkimisi ja sõlmitakse vabatahtlikke kokkuleppeid mõõdetavatest tulemustest ja ajakavast kinnipidamiseks.
EL-i liikmesriikides tehtud tööst soola vähendamisel aastatel 2008–2012 annab hea ülevaate raport „Survey on Members States Implementation of the EU Salt Reduction Framework".

Esimesed sammud ka Eestis

Ka Eestis on viimastel aastatel pööratud elanike tähelepanu soola tarvitamise vähendamisele. Tervise Arengu Instituudi hallataval veebilehel www.toitumine.ee on toodud juhised, kuidas lugeda tootemärgistust ja loodud veebipõhine kalkulaator valmistoitude soolasisalduse võrdlemiseks.

Tootjatega koostöö ergutamiseks korraldati 8. veebruaril seminar, kuhu Maailma Terviseorganisatsiooni toetusel kutsuti kogemust jagama spetsialistid Hollandist ja Šveitsist. Väliskülalised tutvustasid seminaril teadusasutuste tööd toidutehnoloogia valdkonnas, et aidata lahendada tehnoloogilisi takistusi ja toiduohutuse küsimusi tootearenduses, sest soolal on lisaks maitseomadustele oma koht ka toidu säilitajana.

Tõdeti, et tarbija kohanemine maitsega on oluline tegur ja soola vähendamine toodetes peaks toimuma samm-sammult. Seminarilt kajas vastu, et tootjate üldine valmisolek on positiivne.

Rõõmustav on teada, et nii mitmedki Eesti toidutootjad on juba pühendunud soolasisalduse järk-järgulisele vähendamisele oma toodetes. Näiteks on kohalik pagaritööstus Leibur viinud oma toodete soolasisalduse juba madalamale, kui mitmete teiste Euroopa riikide sellekohased eesmärgid seda ette näevad. Samuti on meil mitmeid välisosalusega ettevõtteid, kelle arenguplaanidesse on juba kõnealune initsiatiiv integreeritud ja tootearendajad otsivad võimalusi tehnoloogiliste takistuste ületamiseks. Rakvere Lihakombinaadi tegevustest toodete soolasisalduse vähendamisel saad lugeda siit. (Lisame siia lehele jooksvalt ka teiste tootjate heade praktikate kirjeldused vastavalt nende laekumisele.)

Ka Eestis oleks vaja, et soola vähendamine töödeldud toidus saaks teadvustatud kui ühine tervisealane eesmärk, mille poole püüeldakse senisest koordineeritumalt. Edu saavutamiseks tuleb rõhku panna koostööle ametiasutuste, toidutööstuse ja ülikoolide vahel, kaasates toitlustajad ja jaemüüjaid. Loomulikult sõltub edu veel ka muudest teguritest: hinnatasemetest, tarbijate teadlikkusest ja selge toitumisalase teabe esitamisest pakendil.

Et rahvastikupõhiselt vähendada toitumisega seotud haiguste levikut (sh rasvumist), on sarnast lähenemist kasutades võimalik toiduainete koostises vähendada ka transrasvhapete, küllastunud rasvhapete ja suhkrute sisaldust.

Noppeid seminarilt „Soola ja muude toitainete vähendamine töödeldud toidus"

Peamiste arengutena toidutööstuse soolasisalduse vähendamise programmides toodi lisaks soolakoguste järk-järgulisele muutmisele välja ka järgmised võimalused:

  • naatriumi „asendamine" soolasegudes teiste metallidega
  • looduslike maitsevõimendajate kasutamine
  • maitseaistingutega „mängimine"

Viimastest olid põnevamate alternatiividena ära toodud näiteks sellised variandid:

  • soolakontsentratsioonide varieerimine sama toote lõikes, mille heaks näiteks on erineva soolasisaldusega leivataignate kihiline kokkusegamine, nagu on näha ka allpool olevalt pildilt;
  • „vaba" soola eelistamine „seotud" soolale, mis tähendab (toote pinnale või sisse puistatud) soolakristallide kasutamist maitseaistingu edastajatena toidumassi ühtlaselt segatud soola asemel;
  • soolaste aroomide kasutamine teatud toidutoodetes – näiteks annab peekoni lõhna lisamine soolastele snäkkidele tootele soolasema maitseaistingu, seda eriti koos (looduslike) maitsetugevdajatega;
  • soolase maitse vabanemise parem kontroll toidumaatriksist, mis tähendab toote koostise reguleerimist selliseks, et soolane maitse vabaneks närimisel võimalikult kiiresti enne toidupala allaneelamist.

Taignakihid

 

 

 

 

 

 

Foto: Erineva soolasisaldusega taignakihtide kasutamine, kus roosakas taignaviirg viitab kõrgemale soolakontsentratsioonile. Allikas: Dr. Peter M. T. de Kok. Nizo: the Food Researchers.

 

Konverentsi ettekannetega saad tutvuda siin.

Soola ja toitumise kohta saad täiendavalt lugeda leheküljelt www.toitumine.ee ja soolakalkulaatoriga tutvuda aadressil www.toitumine.ee/kampaania/sool/.

 

Projekt "Restoran läheb kooli"

  • 27 August 2012

Projekti „Restoran läheb kooli" eesmärk oli julgustada koolikokki katsetama ja kasutama köögis uusi võtteid koolitoidu maitsvamaks ja tervislikumaks muutmisel ning saamaks julgustust ja tagasisidet restoranis töötavalt tipptaseme professionaalilt. Koolitoidu tervislikkust reguleerib määrus, kuid paljude õpilaste arvates on toidus vajaka just maitsest ja isuäratavusest.

Koolikokkadel ei jää sageli puudu mitte ametioskustest, vaid julgusest uusi asju proovida ja värsketest mõtetest. Igapäevasest rutiinist väljasaamine ja kõrvalpilk koos Projektis osalesid kolm erineva tausta ja suurusega kooli ning restoranikokka:

  • Rocca al Mare Kool (Tallinn) ning Roman Zaštšerinski (kohvik Moon)
  • Johannese Kool (Rosma küla, Põlvamaa) ning Peeter Pihel (restoran Neh)
  • Laulasmaa Kool ning ning Angelica Udeküll (Laulasmaa Spa)

Projekt koosnes kolmest etapist:

  1. Koolid ja restoranikokk kohtusid, et arutada, mis on konkreetse kooli murekohad ja milles kokad vajaksid kõige enam abi
  2. Koolikokk veetis päeva restoraniköögis, et õppida uusi nippe ja töövõtteid, mida saaks ka koolis kasutada.
  3. Üheskoos koostati ühe päeva koolilõuna menüü ja valmistati toit. Oluline oli, et menüü oleks realistlik ja koolis valmistatav ning vastaks määrusele.

Jagamaks kogemust ka teiste koolikokkadega, valmistati projektist kolm lühifilmi, mida saab vaadata siit: