Naloksooni jagamine apteekide kaudu – kasutamata võimalus

Rahva tervise eest seismine ei ole pelgalt enam vaid arstide ja õdede tööpõld. Viimastel aastatel on üha enam suurenenud apteekrite roll. Apteekrid on aastasadu olnud praktiliselt kõigis tervist puudutavates küsimustes nõustaja ja õpetaja rollis. Nende ülesandeks on olnud anda edasi riskikäitumise vähendamise ja haiguste ennetamise alaseid teadmisi ning anda nõu ravimite kasutamise kohta. Tänapäeval on siiski Eesti tervishoius veel valdkondi, kus apteekrite roll on soovitust väiksem. Selle suurendamise kaudu võiksime oluliselt panustada rahvastiku tervise parandamisse.

Eestis on tõsiseid terviseprobleeme, millega peame senisest jõulisemalt tegelema. Üheks nendest on narkomaania. Tervishoiusektori koostöö apteekritega võiks olla üheks tõhusaks meetmeks, et vähendada narkootikumide tarvitamist ja sellest tingitud ühiskondlikku kahju. Eestis on hinnanguliselt 9000 narkootikume süstivat inimest ning Eesti narkoturul on peamisteks narkootikumideks fentanüül ja amfetamiin (Vorobjov 2008; Rüütel et al., 2009). Kiirelt väljakujuneva sõltuvuse ja suure üledoosiohu tõttu peetakse fentanüüli üheks ohtlikumaks narkootiliseks aineks maailmas. Eelnevat ilmestab, et Eesti on juba aastaid olnud Euroopa Liidus esikohal narkootikumide tarvitamisest tingitud üledoosidesse suremuse osas. 2015. aastal kaotasime üledooside tõttu 88 elu. Peamine osa narkootikumidega seotud surmadest on seotud just sünteetiliste opioididega, milleks Eestis on fentanüül ja 3-metüülfentanüül, aga ka uuemad fentanüüli analoogid.

Uimastipoliitika üheks meetmeks on kahjude vähendamine. Selle eesmärk on vähendada narkootikumide tarvitamisest tulenevat seotud riskikäitumist, nakkushaiguste levikut ja üledoose ning julgustada uimastisõltlasi võtma ühendust tervishoiu- ja sotsiaalteenustega. Kahjude vähendamine on oluline samm, mis toob väljakujunenud sõltuvusega süstivad narkomaanid esimese kontaktini tervishoiuteenustega.

Alates 2013. aastast rakendatakse Eestis üledoosidest põhjustatud surmade ennetamise programmi, mille raames väljastatakse nii opioidide tarvitajatele kui ka nende lähedastele ravim nimega naloksoon. Naloksooni kasutatakse vastumeetmena opioidide (fentanüüli, heroiini, metadooni, morfiini jne) mürgistuse või üledoosi korral. Üledoosidealane koolitamine ning naloksooni jagamine on tõenduspõhine meetod surmaga lõppevate opioididest tingitud üledooside arvu vähendamiseks.
Tervishoiuteenuse osutaja, kelleks võivad olla kahjude vähendamise keskustes töötavad õed ja arstid, eelnevalt nõustab narkootikume süstivat inimest ja tema lähedast naloksooni kasutamise teemal ja seejärel väljastab eeltäidetud süstli ravimiga. Nõustamise eesmärgiks on anda teadmised eeltäidetud naloksoonisüstli kasutamiseks ja esmaabi õpetus.

Kui 2012. aastal suri Eestis üledoosi tõttu 170 inimest, siis alates naloksooni programmi käivitamisest on surmajuhtude arv oluliselt vähenenud - aastatel 2014 ja 2015 olid need arvud vastavalt 98 ja 88. Kuigi mitme aasta vältel täheldasime surmajuhtumite langust, siis 2016. aastal narkootikumidest tingitud üledooside surmade arv jälle tõusis. Peamiselt peetakse selle põhjuseks uute ja veelgi kangemate fentanüüli analoogide turule tulekut. See viitab jätkuvale ennetavate ja kahjusid vähendavate teenuste laiendamise vajalikkusele. Me oleme oma tegevustega õigel suunal, kuid nende ebapiisav maht ei võimalda meil piisavalt häid tulemusi saavutada.

Naloksooni kättesaadavuse suurendamine on võtmeküsimus üledoosidest tingitud surmade vähendamisel. Erinevate võrgustike kaasamine aitaks nimetatud probleemi kiiremini lahendada. Heaks eeskujuks võiks seejuures meile olla Šotimaa. See on riik, kus rakendatakse kõige arenenumat üledooside ennetamise programmi Euroopas, mille osaks on muuhulgas ka naloksooni jagamise programm. Tegevuste üleriigiline haare on muljetavaldav. Koolitamiseks ja ravimi väljastamiseks kasutatakse erinevaid kogukonnapõhiseid lähenemisi (kahjude vähendamise ja narkomaaniaravi teenused, vanglad, apteegid ja ka üleriigilised teavitamiskampaaniad) ning sageli kasutatakse tarvitajapõhist lähenemist, st naloksoonialast nõustamist võivad teha ka kogemusnõustajad ehk teised tarvitajad.

Apteekide kaasamine naloksooni kättesaadavuse suurendamisel kujutab endast kogu Euroopas uuendusliku lähenemist. Eestis nimetatud meede kahjuks (veel) puudub. Tegemist on kasutamata võimalusega, kuigi nagu enne mainisin - Eesti on narkosurmadega Euroopas esikohal.

Meie probleemiks on, et naloksoon on retseptiravim, mida saab peale nõustamist/koolitust välja kirjutada ainult tervishoiutöötajate registrisse kantud arst. See aga tähendab, et probleemiga saab tegeleda väga kitsas võrgustik. Eriti arvestades, kui vähe meil on sõltlastele suunatud raviteenuseid. Nimetatud piirang vähendab elupäästva ravimi jõudmist riskirühmadeni, kuigi ravimil puudub kuritarvitamise oht.

Probleemi lahendamiseks peame naloksooni väljastamise võimalusi laiendama tervishoiuasutustest kaugemale. Naloksoon võiks kättesaadav olla ka apteekides, et elupäästva ravimi soetamine ei oleks piiratud üksnes narkomaaniaravi saavate inimestega. See peab olema saadaval kõigi nende jaoks, keda apteekrite arvates ohustab üledoos, olenemata sellest, kas nad on narkomaaniaravi teenuste pakkujatega eelnevalt ühendust võtnud või mitte. Seda enam, et apteegiteenuste hulka kuulub ravimite jaemüük või muul viisil väljastamine koos sellega kaasneva nõustamisega ravimite sihipäraseks ja ratsionaalseks kasutamiseks.

Kavandataval muutusel oleks Eesti kontekstis mitmeid positiivseid mõjusid. Naloksooni laialdasema kättesaadavuse kõige otsesem mõju on muidugi surmade arvu vähenemine. Kuid see peaks vähendama ka tervishoiukulusid, mis on seotud üledooside käsitlemisega.

Narkomaania probleemiga tegelemisel tagab edu, kui ühise eesmärgi nimel teevad riigis laialdast koostööd erinevad tervishoiuasutused, kogukonnad, akadeemiline sektor jne. Apteekide kaasamist erinevate kahjude vähendamise teenuste laiendamisel, et võidelda tänapäeva väljakutsetega tervishoius, tuleks vaadelda kui kasutamata võimalust, et jõuda sihtrühmadeni, milleni pahatihti haiglakesksed teenused ei jõua.

Artikkel on ilmunud Eesti Apteekrite Liidu ajakirjas Eesti Rohuteadlane