Ajakirjas Sotsiaaltöö avaldatud artikkel on kirjutatud meditsiiniterminoloogia vaatepunktist, et näidata kokkupuutepunkte, mille korral võiksime igal juhul ühise laua taha istuda. Küll siis tegevuse käigus selgub, mis juhtub, kui teeksimegi koostööd.

Pealkirjas on nii otsene küsimus kui pisut ka praeguse olukorra irooniat. Meie, s.t meditsiini- ja sotsiaalvaldkonnas töötavad inimesed, oleme aina rääkinud, et peaksime tegema koostööd. Seda aga ei ole juhtunud või kui ongi, siis lühidalt, üpris ebaregulaarselt ja pigem projektidena.

Kas aga on keegi ka küsinud, miks me peaksime koostööd tegema? Mida me sellega saavutaksime? Kas inimese olukord, kes oma terviseteekonnal tervishoiu- või sotsiaalvaldkonna töötajatega kokku puutub, läheb sellest kuidagi paremaks? Mis muutub koos töötavate osaliste jaoks, kui tehtaks koostööd? Kas teame või vaid arvame, et koostöö on hea asi iseeneses? Kas andmed toetavad koostöö sellist mõju? Eesti kohta me seda ei tea, sest seda pole uuritud.

Briti uurijad avaldasid 2021. aastal artikli (Alderwick jt 2021), kus esitati 36 uuringu kokkuvõte. Kõnealused uuringud käsitlesid tervishoiu- ja sotsiaalvaldkonna organisatsioonide ning kohalike omavalitsuste koostöö mõju rahvastiku tervisele, teenuste kättesaadavusele, teenuste maksumusele, organisatsioonide tööprotsessidele jms. Leiti, et koostöö parandab teenuste kättesaadavust ja koostööd tegevate organisatsioonide endi töövoogu, kuid koostööl ei ole erilist mõju rahvastiku tervisele (pigem on positiivne mõju märgatavam üksiku sihipärase tegevuse korral) ega teenuste maksumusele (tegelikult teenuste maksumus isegi tõuseb).

Seega, enne koostöö alustamist võiks mõelda, kes sellest võidaks, mis võiks paremaks minna või mida üldse parandada soovitakse. Tee peal võib juhtuda nii mõndagi, ka head. Nii et võib-olla ongi koostöö iseenesest hea.

Terminoloogia – mis ja milleks?

Terminoloogia all saab mõista mitut asja. Esmajärjekorras on need mõne eriala oskussõnad ehk terminid. Näiteks rahvatervishoiu või sotsiaalvaldkonna terminid. Terminoloogias ei ole oluline sõnade hulk, see võib olla ka kitsama valdkonna sees kasutatav sõnavara, nagu nt puude raskusastme määramise sõnavara jms. Selle tähendusega on tihedalt seotud ka oskussõnaõpetus, mis käsitleb, kuidas tuletada, korraldada ja tarvitada oskussõnu, näiteks, mis reeglite järgi me uusi oskussõnu loome või see, kuidas neid vormistame. Koroonakriisi ajal võis näha COVID-19 kohta päris mitut kirjapilti (nt Covid-19, covid-19, kovid jne), COVID-19 aga on WHO ametlik lühend ja kirjakuju, muud kuuluvad pigem mitteametlike vormide ja omaloomingu valdkonda.

Harvemini peetakse terminoloogiaks ka oskuskeelt ehk mingil erialal süsteemselt tarvitatavat keelt, nt meditsiinikeel, seadusloome keel. Ka erialakeelel on kihid, nii saame meditsiinikeele kõrval rääkida ka patsiendisõbralikust meditsiinikeelest. Näiteks tuleb patsiendile selgitada tema seisundit talle mõistetavalt, mitte nõnda, nagu arstid omavahel kõnelevad.

Oskuskeelt tuleb ka korraldada, mis on konkreetse eriala keele arendamine, selle muutmine ladusaks ja arusaadavaks.

Siit nähtubki, et terminoloogiat on tarvis erialainimestele, et üksteisest aru saada, aga ka oma asjast tavalisele inimesele rääkida – see annab terminoloogidele unikaalse võimaluse korraldada oskussõnavara ja -keelt ka kasutajasõbralikus keeles. Kõik ei pea olema võõrsõnadega tähistatud ega kirjeldatud, paljut saab ka omakeelsena esitada.

Terminoloogia muutub ühiskondlikult oluliseks just kriiside ajal. Siis paistab silma terminoloogia korrastatuse tase või ebaühtlus. Koroonakriisi ajal sai üldsus tuttavaks epidemioloogia, tervisestatistika ja rahvatervishoiu sõnavaraga, nüüd, sõdade ajal, on rohkem esil sõjanduse, majanduse ja energeetika sõnavara.

Terminoloogiast ei ole kasu ainult inimsuhtluse hõlbustamisel, vaid ka masinate suhtluses. Selleks et masinad saaksid andmeid vahetades „aru“, et näiteks „südamepaunapõletik“ on sama mis „perikardiit“ või „perikardi põletik“, on võetud kasutusele masinloetavad kokkuleppelised terminid, loendid, klassifikatsioonid jms. Neis loendites on kirjas kokkulepe, mis on kodeeritav põhinimetus ja millised on selle põhinimetusega seotud sünonüümid. Just terminite omavahelised seosed abistavad masinaid andmete liigutamisel. Seega on terminoloogiatöö tänapäeval hulga laiemat vajaduste spektrit rahuldav kui vaid erialainimeste üksteisemõistmine.

Kokkuleppimise kunst

Mingist valdkonnast aru saamiseks ja arusaadavalt rääkimiseks tuleb alustada terminitest. Küsimus „Millest me räägime?“ taandub sageli sellele, kuidas me midagi mõistame. Seega oleks loogiline, et terminitööd tehakse tööde alguses, mitte lõpus. Terminoloogil ei ole kahjuks võimalik anda adekvaatset panust aastaraamatusse, juhisesse, artiklisse või muusse olulisse materjali, kui tema ülesandena nähakse vaid ühe lehekülje ehk mõistete (p.o terminite)[1] ja definitsioonide ülevaatamist. Kohe töö alguses tehtud terminikokkulepped muudavad eesootava töö sujuvamaks ja hoiavad kokku kõigi aega. Kui leppida alguses kokku ka selles, et termineid saab vajadusel täiendada ja muuta, siis langeb ära koorem sõnastada kõike äärmiselt täpselt olukorras, kui kõik pole veel teada.

Kokkuleppimise kunst ongi terminoloogiatöös üks olulisimaid. Tervise arengu instituudi (TAI) meditsiiniterminoloogia kompetentsikeskuse eestvedamisel käis 2021. aastal koos eri osalisi kaasanud terminoloogiahalduse töörühm, mille ülesanne oli ühiselt mõtestada valdkonna terminoloogiatöö puudused ja vajadused. Polnud selge, kelle vahel terminikokkulepe peaks sündima (ehk et kes on pädevad terminitööd tegema) ning mis reeglitele tuginedes kokkuleppele jõuda (ehk et millised argumendid oma seisukohtade toetamiseks on piisavad ja vajalikud kokkuleppe saavutamiseks), seetõttu töötati hiljem väiksemas töörühmas välja meditsiiniterminoloogia kokkulepete raamistik. See dokument kirjeldab, milliseid põhimõtteid silmas pidada terminitöö meeskonna moodustamisel (üpris tavaline on, et valdkonna terminoloogiat hakatakse arutama valdkonnas töötavate inimesteta!), millistest etappidest terminitöö koosneb, kuidas tööd korraldada, kuidas konstruktiivselt vaielda, millistele põhjendustele toetuda oma seisukohtade kaitsmisel jpm.

Kokkulepetest tuleks ka kinni pidada, need avalikustada ja neid propageerida. Selleks on TAI koostanud tervisesõnastiku, mis on TAI veebilehel tasuta kättesaadav kõigile huvilistele. Sinna kanname oma valdkonna terminikokkulepped. See keelevara jõuab ajapikku ka eesti keele instituudi Sõnaveebi terminoloogiarubriiki.

Kokkulepete üle valvamisega kaasneb ka vastutus korrigeerida ja ajakohastada kõige käidavamates kohtades (nt Vikipeedias) publitseeritud definitsioone (vt Vikipeediast näiteks definitsiooni „puue“), kuid veel suurem vastutus on vältida keeleprügi tootmist. Keeleprügiks võib pidada üksteist kordavaid või ülemäära sarnaseid termineid ja definitsioone.

„Puue“ on hea näide sellest, et oleks tarvis arutada puude definitsiooni piisavuse üle ja teha seda enne, kui luua uusi liittermineid. Puuet defineeritakse puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduses (1999) kui inimese anatoomilise, füsioloogilise või psüühilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet, mis koostoimes erinevate suhtumuslike ja keskkondlike takistustega tõkestab ühiskonnaelus osalemist teistega võrdsetel alustel. Selles definitsioonis on viidatud nii füüsilise kui ka psüühilise struktuuri või funktsiooni kaole või kõrvalekaldele, seetõttu võiks ju küsida, kas eraldi „füüsilist puuet“ on tarvis või miks ei sobi Eesti puuetega inimeste koja kodulehel toodud puuete jaotus või kuidas peaks füüsilist puuet defineerima, et puude eespool esitatud definitsioon selles samuti kajastuks, kuid ei kordaks ennast. Kui defineerides selgub, et definitsioonid tulevad liiga sarnased ja kipuvad minema sassi, on see pigem ühtlustamise ja koomaletõmbamise, aga mitte uute terminite loomise vajaduse märk.

Oskussõna jõud

Kokkuleppimise kunsti saab õppida ja harjutada koostööd tehes. Meditsiini- ja sotsiaalvaldkonna terminoloogia koostööks sobivaid kohti ei pea väga kaugelt otsima, sest mõlemad valdkonnad on seotud ühe ja sama inimesega, tema tervise ja heaoluga. Terminoloogial on siin oma roll. Maailmaga koos muutub ka meie valdkondade oskuskeel ja sõna jõudu märgatakse üha enam. Näiteks on võimalik teatud haigustega saada „märk külge“. Eriti haavatavad on vaimse tervise probleemidega, sõltuvushäiretega, puuetega ja vanemaealised inimesed. Selline häbimärgistamine ehk stigmatiseerimine süvendab haigust, mõjub halvasti ravile ja elukvaliteedile, tootes ühtlasi ka enesestigmat ehk inimene hakkabki end pidama alaväärsemaks.

See on nii meditsiini- kui ka sotsiaalvaldkonna terminoloogidele tõsine katsumus ja aastatepikkune koostööpõld.

Oskuskeelega saab inimest pisendada, aga saab teda ka võimestada. Näiteks võiks analüüsida epikriisides või seisundi kokkuvõtetes patsiendi kohta kasutatavaid väljendeid ja mõelda, kuidas patsient või tema esindaja neid lugedes end tunda võiks. Äkki saaks viisakamalt?

Kas „patsient eitab palavikku“, kui ta on öelnud, et tal pole palavikku? Kas „patsient ei allu ravile“, kui tegelikult ravi lihtsalt ei aidanud patsienti? Või kas on korrektne öelda, et „patsient kurdab, kaebab ja väidab“, kui ta on tulnud muret väljendama ja seisundit kirjeldama? Kui arsti mõõdupuuks on uuringud ja mõõtmised, siis võiks piisavaks pidada ka patsiendi öeldut, lisamata omapoolset suhtumist. Või mis kasu võiks patsiendi olukorrale tuua epikriisi lause „patsient on EMO-s sage külaline“? Mis tähtsust sel on, mitmendat korda ta on EMO-sse tulnud? Ilmselt oskavad selliseid näiteid oma tööst tuua ka sotsiaaltöötajad.

Omaette maailma moodustavad haiguste nimetused, mille taha inimene täiesti ära kaob, või haiguste nimetused, millega käib kaasas häbimärk (nt tuberkuloos, HIV). Maailmas ja ka Eestis on võetud siiski suund, et kui haiguse nimetus võib inimese tundeid riivata, tuleks midagi ette võtta (nt haiguste nimetused, mis viitavad loomale või mingile inimrühmale: ahvirõuged, leegionäride tõbi). Inimene on palju rohkemat veel kui tema haigus (diabeetik vs. diabeediga inimene, epileptik vs. epilepsiaga inimene), probleem või tegevus (süstija vs. uimasteid süstiv / süstides tarvitav inimene; probleemne tarvitaja) või juhtum (koroonajuhtum).

Oskuskeele sedalaadi areng on meil alles lapsekingades, kuid üht-teist on siiski juba tehtud või uuritud. Näiteks käis koos uimastipoliitika keelekasutust uurinud töörühm, kus töötati välja neutraalsemad sõnad ja väljendid meediale ning ametnikele uimastipoliitikast rääkimiseks. Selline töö vajaks aga süsteemsemat käsitlust ning mul oleks väga hea meel, kui kokku tuleks meditsiini- ja sotsiaalvaldkonna ühine algatusrühm, kelle ülesanne on neid nähtusi süsteemselt uurida ja keelevõimalusi pakkuda. Kuid senikaua, kuni niisuguseid algatusi pole, võiks inimestega suhelda, kuulata, mida nad enda kohta räägivad, ja kasutada samu sõnu ning väljendeid ka ise. Paljudele näiteks meeldib, kui teda kutsutakse nimepidi.

Millest (koos)tööd alustada?

Sotsiaaltöö konverentsil peetud terminoloogia töötoas panid osalejad paberile portsu sotsiaalvaldkonna sõnu, mida nad igapäevatöös sageli kasutavad, ent mille sisu tekitab segadust. Näiteks „rehabilitatsioon“, „taastusravi“, „töövõime hindamine“, „abivajaduse hindamine“, „hooldusvajaduse hindamine“, „hoolekanne“, „koduhooldus“, „tugiisik“, „tegevusjuhendaja“, „tegevusterapeut“, „sotsiaaltöötaja“, „vaimne tervis“, „heaolu“ jt.

Need sõnad kuuluvad sotsiaaltöö põhiterminite hulka ja mitu neist kattuvad ka meditsiinis kasutatavatega. Abivajajal (või kliendil, teenuse saajal, patsiendil?) ei ole tegelikult vahet, kuidas täpselt teenust või teenuse osutajat nimetatakse, talle on tähtis, et ta saaks abi. Aga, kuidas me teame, mis sisu on sel abil, kui abipakkujatel endil on ka sassis, mis tööd nad teevad, sest nende ametijuhendid erinevad vaid nüanssides?

Meditsiiniterminoloogia on olnud väga võõrsõnaline, isegi võõrapärane. Sugugi mitte väga ammu hoiti ladinakeelsetest meditsiiniterminitest kinni emotsionaalse argumendiga, et vastasel juhul kukub meditsiin kokku. Seetõttu lisati rahvusvahelisse haiguste ja nendega seotud terviseprobleemide statistilisse klassifikatsiooni ehk RHK-10-sse ladinakeelsed nimetused, mis siis, et rahvusvahelises versioonis neid polnud ja maailma meditsiin sai ladina keeleta hakkama. Kunagised arstitudengid on meenutanud, et võõrsõnu täis pikitud jutt patsiendiga on hea, sest siis püsib arst patsiendi silmis kõrgel ja lugupeetaval positsioonil.

Terminoloogiatöös võibki mõnikord siht silme eest kaduda ja loome termineid näiteks sellepärast, et ametlik dokument nõuab seda või ei luba jälle seadus mõnd olemasolevat taaskasutada. „Rahvatervis“ on kahetsusväärne näide väärtõlkest ja valest terminist, mida on seadusega põlistatud ning vastutustundetult korrektse termini „rahvatervishoiu“ asemel kasutatud. Tahaks loota, et sellise „terminiloomega“ ei pea sotsiaalvaldkonnas tegelema ega hakata lõivu maksma kunstlikult tekitatud keerukusele, nagu meditsiiniterminoloogias on paraku juhtunud.

Sotsiaalsüsteemi sujuva koostöö ja kvaliteetsete andmete tekkimise huvides oleks algatuseks aga tarvis erialainimestel põhiterminoloogias kokku leppida, et me suudaks inimest vajalikul hetkel õige asjaga aidata. Seda tuleb teha kindlasti koostöös meditsiinisüsteemiga ja vaadata ka, kuidas rahvusvahelistes terminoloogiabaasides on vaidlusaluseid termineid defineerinud.

---

Kui tunned huvi sotsiaalvaldkonna terminoloogia vastu, tahad anda oma panuse selle süstematiseerimisse, loomisse ja arendamisse, võta julgelt ühendust kas meditsiiniterminoloogia kompetentsikeskusega meiliaadressil medterm@tai.ee või ajakirja Sotsiaaltöö toimetusega meiliaadressil ajakiri@tai.ee

---

[1] Mõiste ja termini erinevusest on kirjutanud Reet Hendrikson (2022) ajakirjas Õiguskeel.