Tervisedenduse olemus

Tervisedenduse termin on suhteliselt uus ning esmakordselt käsitleti tervisedendust eraldi valdkonnana 1974. aastal Kanadas. Sellest ajast on tervisedendust defineeritud erineval viisil, kuid tänaseks on kõige laiemat kasutust leidnud Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) definitsioon 1986. aastast:

Tervise edendamine on protsess, mis võimaldab inimestel suurendada kontrolli oma tervise üle ning tugevdada seeläbi oma tervist.

Eesti Vabariigi Rahvatervise seadus defineerib tervise edendamist kui inimese tervist väärtustava ja soodustava käitumise ja elulaadi kujundamist ning tervist toetava elukeskkonna sihipärast arendamist.

Üks tervise edendamise aluseid on muuta keskkond selliseks, et tervislikud valikud oleks lihtsalt kättesaadavad. Seega on tervisedendus ulatuslik sotsiaalne ja poliitiline protsess.

Tervise edendamise seitse peamist põhimõtet (Ottawa Harta):

1. Olla võimestav - võimaldada üksikisikutel ja kogukondadel mõjutada nii individuaalseid, sotsiaalmajanduslikke kui keskkonnast tulenevaid tervisemõjureid;
2. Olla osalust suurendav - rohkem kaasata inimesi nende tervisetegurite soodsamaks muutmise plaanimisse, teostamisse ja hindamisse;
3. Olla holistiline ehk kõikehõlmav - arendada kõiki tervise liike - nii kehalist, vaimset, sotsiaalset kui ka hingetervist (sh neid mõjutavaid tegureid);
4. Olla intersektoraalne - teha koostööd erinevate asjassepuutuvate organisatsioonidega, ühiskonna erinevate sektorite, tasandite ja valdkondadega;
5. Olla võrdsust arvestav - tagada võimaluste võrdsus ja sotsiaalne õiglus; pöörata tähelepanu eelkõige tõrjutud, kehvema sotsiaalmajandusliku taustaga gruppidele;
6. Olla säästev ja jätkusuutlik – kasutada olemasolevaid ressursse säästvalt ning luua püsivaid muutusi;
7. Olla multistrateegiline - kombineerida ja kasutada paralleelselt mitut erinevat sama eesmärki taotlevat strateegiat - terviseõpetust ja teavitamist, eestkostetööd, kogukondade arendamist, organisatsioonilisi muudatusi, poliitilist arengut, õigusloome suunamist.

Tänapäeval, lähtudes Jakarta Deklaratsioonist (1997), on tervisedenduse valdkonnas peamisteks prioriteetideks:

• edendada sotsiaalset vastutust tervise nimel;
• suurendada tervist toetavaid investeeringuid;
• laiendada koostööd tervisedenduse valdkonnas;
• tõsta kogukonna suutlikkust ja võimestada üksikisikuid;
• kindlustada tervisedendust toetavat infrastruktuuri.