Taas kord on saabumas aeg, mil nii suured kui väikesed koolijütsid seavad oma sammud kooli poole. Sellega seoses meenub paljudele ka koolitoit. Kui meediast koolitoiduartikleid lugeda, siis selgub, et kahjuks on 2/3 kajastustest negatiivsed, ülejäänutest pooled neutraalsed ja pooled positiivsed. Kas tõesti on olukord nii hull? Või kannab loo autor oma kunagise halva kogemuse tänapäeva? Või on see teema, millest kõik midagi teavad ja arvavad, see kütab kirgi ning kogub palju klikke ja kommentaare? Kahjuks jällegi rohkem negatiivseid...

Eestis toetab riik põhikoolide õpilaste toitumist hetkel 0,78 euroga päevas, sellele lisanduvad kohalike omavalitsuste toetused, mis tähendab, et valdavale osale põhikoolide ning ka osadele gümnaasiumiõpilastele on koolitoit tasuta. Tasuta koolitoitu pakuvad lähiriikidest näiteks Soome ja Rootsi. Eestis katab koolitoit 30-35% õpilase päevasest energia- ja toitainetevajadusest, Soomes-Rootsis on see vähem. Norras, Taanis ning paljudes teistes Euroopa maades annab lapsevanem aga tavaliselt oma lapsele kooli kaasa võileiva, soe koolitoit on vaid väheste õpilaste privileeg.

Milline on olukord koolitoiduga tegelikult ning mida arvavad koolitoidust need, kellele on see mõeldud, selgitas Tervise Arengu Instituut välja tänavu jaanuaris läbi viidud uuringuga. See hõlmas ligi 1300 õpilast 3., 6., 9. ja 12. klassidest, 49 juhtkonna ning 49 toitlustajate esindajat 27st koolist üle Eesti. Uuringu tulemusi kajastame 23. augustil toimuval koolitoidukonverentsil „Hea koolitoit – mitte ainult koka töö" ning uuringu raporti leiab ka Tervise Arengu Instituudi kodulehelt.

Eestis valmistatakse koolitoit 90% koolides kohapeal asuvas sööklas, termostes tuuakse toit alla 10% koolidesse. Kohapealne valmistamine tagab selle, et toit on lapseni jõudes kvaliteetne ning toitainete säilivus selles võimalikult maksimaalne.

Vähemalt pool koolilõunast söövad iga päev olenevalt vanusegrupist ära 49-72% õpilastest, kõige kehvemad sööjad on 6. klassi õpilased. Umbes pooltel õpilastel jääb peale koolilõuna söömist kõht tühjaks. Seda põhjendasid õpilased ise peamiselt sellega, et pakutud toit ei maitsenud neile ja portsjonid olid liiga väikesed. Toitlustajate hinnangul on järelejätmise põhjuseks ka see, et õpilased ei ole harjunud koolis pakutavat toitu sööma.

Üheks koolitoidu mittesöömise põhjuseks on ka söögivahetunni toimumise aeg. Suurtes koolides on tihtipeale nii, et nooremad õpilased saavad süüa liiga vara ning vanemad liiga hilja. Noorematel jätavad seetõttu kodus söömata hommikusöögi või ei jaksa nad süüa koolilõunat, kuid koolipäeva lõpuks läheb kõht tühjaks. Vanematel õpilastel läheb kõht tühjaks juba enne söögivahetundi, nälga leevendatakse puhvetist või lähedalasuvast poest näkside ostmisega ning hiljem pakutav koolitoit jääb seetõttu söömata. Veerand õpilastest tõdesid, et söögivahetund on nende jaoks liiga lühike.

Kui tihti öeldakse, et koolitoidu paremaks muutmine seisab raha taga, siis on ka palju selliseid asju, mida annaks muuta ilma täiendavate rahaliste vahenditeta. Näiteks häirib õpilasi koolitoidu juures see, et toidud, mis peavad olema soojad, on jahtunud, sageli pakutakse samu toite, makaronid on liiga pehmeks keedetud, kartulid on imeliku maitsega, toidud on liiga maitsetud ning toidu seest võib leida sinna mittesobilikke asju. Teiselt poolt on oma kokatädidega rahul või väga rahul 60% ja enam-vähem rahul 30% õpilastest.

Õpilased, öelge söögivalmistajatele tihedamini „Aitäh" ja andke teada, et olete nende tööga rahul! See paneb neil silmad särama ja söökki tuleb maitsvam välja. Kuuldes vaid ajakirjandusest tulevat kriitikat, ei teagi nad, et nende kätetöö maitsjad on tegelikult sellega päris rahul.