Eestis eitatakse alkoholi reklaami- ja müügipiiranguid

Eestis kostab sageli argumente, et alkoholi tarbimise piiramiseks on vajalik eelkõige hea kodune kasvatus ning tuleb pakkuda elanikele palju muid alternatiivseid vaba aja veetmise võimalusi – siis ei tarbita liigselt alkoholi. Välditakse alkoholi reklaami- ja müügipiiranguid.

Kahjuks näitab elanike suurepäraste vaba aja veetmise võimalustega Põhjamaade kogemus ja väga paljud rahvusvahelised uuringud, et konkreetsed majanduslikud meetmed (hind, müügija reklaamipiirangud) on palju mõjusamad kui vaid kasvatuslik jutt.

Heaks näiteks on siin ka Põhjamaade alkoholi tarbimise statistika, kus müük ja tarbimine on kasvanud selges korrelatsioonis alkoholituru liberaliseerimisega. Suur hüpe alkoholi tarbimises tuli Soomes näiteks lahja õlle müügi alustamisega supermarketites (enne seda müüdi kõiki alkohoolseid jooke ainult alkoholimonopoli Alko poodides). Soome spetsialistide hinnangul oleks nende praegune alkoholitarbimine veelgi suurem, kui alkoholi hind oleks odavam ja turg liberaalsem.

Nii teiste riikide kui ka Eesti uuringud kinnitavad, et alkoholi liigtarbimisega seostuvad kahjud ühiskonnale on palju suuremad, kui selle tootmisest ja müügist laekuvad maksutulud. Lisaks otsestele tervisekahjudele toob alkoholi liigtarbimine kaasa tööviljakuse vähenemise ning suurendab töötust.

Me räägime küll Eestis suurest hulgast alla vaesuspiiri elavatest lastest, kuid puudub analüüs, miks need pered sellisesse olukorda on sattunud. Sotsiaaltöötajad teavad igapäevasest praktikast, et üheks oluliseks vaesuse riskiteguriks võib olla vanemate alkoholisõltuvus.

Sellistel peredel on oht, et ka toetuste suurendamisel ostetakse selle eest viina või õlut, mitte lastele süüa. Seaduste väljatöötamisel ja muutmisel on meil liialt tihti silme ees lühiajaline maksutulu ja ärihuvid, kuid need ei tohiks üle kaaluda vajadust hoida Eesti elanike tervist ja perede elukvaliteeti.

Eesti riik ei ole nii rikas, et kinni maksta alkoholi liigtarbimisest tekkivad kahjud ning eesti rahvas on liiga väike, et kaotada alkoholi tõttu nii palju elusid. Seega kõik sammud, mis aitavad liigtarbimist vähendada, on oodatud ja vajalikud.

Eesti Konjunktuuriinstituut on alkoholiturgu uurinud alates 1990. aastast. Koos elanike jõukuse kasvu ja pakkumise olulise suurenemisega näitab analüüs aasta-aastalt suurenenud alkoholi tarbimist. 1990. aastal müüdi Eestis inimese kohta kuus liitrit absoluutalkoholi.

2011. aastal tarbis Eesti elanik keskmiselt 76 liitrit õlut, 9,4 liitrit veini, 9,6 liitrit kangeid ja 22,5 liitrit muid lahjasid alkohoolseid jooke. Absoluutalkoholi arvestuses annab see kokku 10,2 liitrit elaniku kohta ning kui arvestada ainult täiskasvanud elanikke (eeldusel, et lapsed ei joo, mida murdeealised uuringute andmetel siiski kahjuks teevad), siis on keskmine tarbimine 12 liitrit absoluutalkoholi.

2000. aastaks oli see kasvanud 10,37 liitrini. Tarbimise tippaasta oli 2007, mil elanikud tarbisid 12,6 liitrit absoluutalkoholi. 2008. aastal alanud majanduskriisi käigus vähenes oluliselt elanike ostuvõime ja see tõi kaasa alkoholitarbimise vähenemise. 2010. aastal tarbiti 9,6 liitrit alkoholi. Kahjuks peab märkima, et majanduskasvu taastumisega ja elanike sissetulekute tõusuga kaasnes 2011. aastal alkoholitarbimise kasv ning suurenesid ka kahjud.

Eesti ületab alkoholitarbimise poolest Põhjamaid, kus kõige rohkem müüdi 2011. aastal alkoholi Soomes ja kõige vähem Islandil. Enamikus riikides suurenes majanduse kriisist taastumisega ka alkoholitarbimine. Alkoholitarbimise vähendamiseks ei ole ühte lihtsat teed – kasutama peab mitmeid erinevaid meetmeid koostöös.

1. Suurimat tähelepanu tuleks pöörata lastele ja noortele. Juba murdeeas noorukid tarbivad alkoholi ja tekitavad sellega suurt kahju oma tervisele, suurendades tõenäosust sattuda tulevikus sõltlaste ridadesse. Täiskasvanud peaks tegema kõik endast sõltuva, et välistada alkoholi kättesaadavus lastele – siin on suur vastutus kaubandustöötajatel. Endiselt küsitakse poes alkoholi ostvalt noorukilt harva isikut tõendavat dokumenti.
2. Kauplustes peaks alkohoolsed joogid olema selgelt eraldatud müügialas, kuhu noortel asja ei ole.
3. Alkoholi reklaami tuleks oluliselt piirata. Argumendid kaduvast reklaamitulust on küünilised, kui arvestada alkoholist tingitud kahjude suurust. Reklaami eesmärk on suurendada müüki ja kujundada lojaalseid kliente. Alkohoolsete jookide puhul pole meil kumbagi vaja.
4. Oluliseks võimaluseks Eesti alkoholitarbimise numbrit vähendada on toota ja tarbida lahjemat alkoholi. Seega võiks langeda nii siidri kui ka õlle alkoholisisaldus.
5. Kõige olulisem on kindlasti elanike endi suhtumine ja käitumise muutmine. Viski- ja konjakiklubidele võiks eelistada terviseklubisid. Liigtarbimine ja purjusolek võiks olla häbenemist, mitte kelkimist väärt.
6. Avalikel vastuvõttudel peaks pakutavate jookide hulgas olema eelistatud ja vabalt saadaval ka mittealkohoolsed joogid. Ära võiks jääda nn lõpukonjak, sest osa konjakitarbijaid istub pärast üritust autorooli.
7. Suuri muusika- ja spordiüritusi saaks korraldada ka ilma alkoholifirmade reklaami ja agressiivse alkoholimüügita. Täiskasvanute laulu- ja tantsupidu võiks olla sarnaselt 2011. aasta laste lauluja tantsupeoga alkoholivaba.
8. Alkoholi aktsiisimakse tõstes võiks arvestada, et alkoholi jaehind peaks kasvama natuke kiiremini kui elanike sissetulekud ja teiste kaupade hinnad. Hinna kaudu saab tarbimist oluliselt mõjutada.

Täismahus artikli leiad Tervise Arengu Instituudi alkoholiteemalisest erilehest "Kainelt alkoholist", mille saad alla laadida siit.