Enneta, enne kui sind nahka pannakse

Nii palju tähelepanu kui narkomaania teema saab iga aasta novembris, mil Euroopa Narkoseirekeskus (EMCDDA) avaldab järjekordse aastaraporti olukorrast Euroopa Liidus, ei saa me ülejäänud aasta peale kokku. Taaskord tõstetakse raportis Eesti esile kui riik, kus uimasti üledoosi tõttu sureb kõige rohkem inimesi miljoni elaniku kohta.

Riskides kõlada küünilisena julgeksin siiski küsida, kas Eesti tegelik probleem on narkosurmad või ühiskonnas laialdaselt levinud narkootikumide tarvitamine üldisemalt? Surmaga lõppev üledoos ei oleks võimalik, kui sellele ei eelneks uimasti esimene proovimine ja selle tarvitamine. Mida rohkem on meie seas inimesi, kes narkootikume tarvitavad, seda kõrgem on potentsiaalsete üledooside arv. Seda ka siis, kui me suudame – loodetavasti juba lähitulevikus – pakkuda erinevaid vahetult üledooside ennetamisele suunatud teenuseid.

Eestis ei saada sõltlaseks tänases majandusolukorras heitununa. Meie mure jäljed viivad 1990ndate aastate teise poolde ja 2000ndate aastate algusesse, mil keeruline sotsiaalmajanduslik olukord ning avalikkuse ja ka riigi soovimatus tärkavat narkomaania probleemi märgata lõi sellele soodsa kasvupinna.

Kui 1995. aastal oli elu jooksul mingit uimastit proovinud 7 protsenti meie 15–16aastastest õpilastest, siis 2007. aastaks oli see tõusnud kolmandikuni kõigist koolis käivatest 15–16aastastest ja on sellele tasemele püsima jäänud. Õnneks pääseb märkimisväärne osa nendest noortest sõltuvusest ja ei jõua ka süstimiseni. Osa aga jõuab.

Erinevalt paljudest Euroopa riikidest, on meie süstivad narkomaanid veel noored inimesed. Nad on valdavalt Tallinnas ja Ida-Virumaal elavad keskmiselt 24–27aastased noored mehed, kellest üle poole alustas uimastite tarvitamist mõnel muul viisil kui süstimine. Enamik neist proovis uimasteid juba alaealisena ja süstimisega alustasid nad keskmiselt 18aastaselt. Meie praktikast teada kõige noorem uimastisüstija on aga olnud vaid 9aastane... Nii uuringud kui ka minu isiklik kogemus sõltlastega suhtlemisel kinnitavad, et 25aastaselt võib noorel inimesel olla juba ligi kümneaastane narkootikumide süstimise staaž, kui mitte pikem. Kuid motiiv, mis kordub igas vestluses sõltlasega, on, et keegi neist ei ole esimest korda proovinud uimastit mõttega, et temaga võib midagi halvasti minna.

Parim lahendus üledooside ja nendest tingitud surmade vältimiseks on narkootikumide kuritarvitamise ennetamine. See kõlab klišeena ning paljude jaoks ehk ka juba tüütu kordamisena, mille asemel oodatakse muud kiiret ja efektiivset lahendust, aga nii see on. See lihtne tõde ei ole aastatega muutunud. Iga lapsega on vaja tegeleda kodus ja koolis, et õigeaegselt märgata muutusi tema käitumises ning aidata tal teha elus õigeid valikuid. Ei ole vaja oodata, kuni asi jõuab üledoosini, et siis kiirabi ja ravimi abil surma ennetada ning alles seejärel nentida, et temaga on pahasti.

Mulle on eredalt meelde jäänud 1990ndate lõpus ühe uuringu käigus kohatud väidetavalt 14aastane tüdruk (kes nägi küll noorem välja), kelle elu oli küllastunud seksuaalsest kuritarvitamisest, uimastest ja katkistest inimsuhetest. Tänu keskkonnale, milles ta üles kasvas, arvas ta, et see on normaalne. Mina ei osanud talle toona seletada, kui vale on tema ettekujutus niinimetatud normaalsest elust. Narkosurmade ennetamine tähendab muuseas ka seda, et meil ei oleks selliseid lapsi.

Kodu on esmatähtis. Head peresuhted, üksteisest hoolimine ning avatud ja usalduslikud suhted lapse ja vanema vahel aitavad lastel kasvada sotsiaalselt võimekaiks. Vanem ei pea olema täiuslik. Meie ühiskonnas ei ole küsimus ainult selles, kas vanemad annavad endast parima, kas nad armastavad oma lapsi või mitte, vaid selles, et vanemad on sageli liiga stressis või majanduslikult mures, et oma laste jaoks tõeliselt olemas olla. Kavatsused on õiged, aga oskusi ja võimalusi napib. Emotsionaalse sideme ja tähelepanu puudumine varajases eas on aga riskifaktor sõltuvuse tekkimisele. Seetõttu peab senisest rohkem tähelepanu pöörama vanemlike oskuste arendamise programmidele ja raskustesse sattunud perede abistamistele.

Sotsiaalsete toimetulekuoskuste õpetamine ja laste võimestamine, nende pädevuse tõstmine keerulistes olukordades lahenduse leidmiseks ei ole niisama sõnakõlks. See peab olema oluline osa kooliprogrammist ja seda läbivalt, alustades kõige varasemast vanuseastmest. Tähelepanu tuleb pöörata igale lapsele, kellel tekib raskusi koolikohustuse täitmisega. Kool peab olema valmis ja võimeline probleeme märkama, kuid ta vajab abi nende lahendamiseks. Õpetaja võib ju näha, et lapsel on probleem, kuid ei suuda üksi näiteks tema kodust olukorda paremaks muuta. Kool, omavalitsus ja riik peavad ühiselt tagama tugisüsteemi ning erinevad teenused peredele, kes ei tule iseseisvalt toime lapsele täisväärtusliku keskkonna pakkumisega.

Olles realistlikud, peame endale tunnistama, et saame uimastite tarvitamist ühiskonnas vähendada, aga mitte täielikult välja juurida. Seetõttu ei saa me narkosurmadest üle enne, kui me ei tunnista, et need inimesed on olemas ning nad vajavad ja väärivad abi.

Paranemine on võimalik. Ka Eestist on võimalik leida edulugusid – inimesi, kes on suutnud peale pikka narkootikumide tarvitamist oma elu kontrollida alla saada ja nii-öelda tavaellu tagasi pöörduda. Selliseid inimesi on nii minu kolleegide kui ka sõprade seas. Mees, kelle minevikku mahub pea kümme aastat süstimist, on täna abikaasa, isa, sõber ja kolleeg, mitte narkomaan.

Narkomaaniaravi, nõustamisteenused ja lähiajal ka Eesti jaoks uue abinõuna naloksooni nimelise ravimi kasutamine üledoosi korral – kõik see peab olema. Suuremas mahus ja paljudel juhtudel ka parema kvaliteediga kui praegu. Vähem tähtis ei ole ka politseitöö ehk narkootikumide kättesaadavuse raskemaks tegemine. Edu saavutamiseks peab ainete nõudluse ja pakkumise vähendamine käima käsikäes. Üks ei ole edukas teiseta. Sama palju, kui me peame täiendavalt investeerima sotsiaalsetesse meetmetesse (mitte ainult raha, vaid ka inimjõudu), peame me lisaks investeerima ka politseitöösse.

Meie oma inimeste elude päästmiseks ja Eesti kui narkosurmade liidri maine kustutamiseks peab kaduma üldine suhtumine „see ei puuduta mind". See puudutab, ja kõiki.