Muna õpetab kana ehk toitumisalaste mõistete aabits

Uue aasta valguses oleks hea alustada jälle algusest. Ehk siis veidi mõtestada lahti erinevaid toitumisalaseid mõisteid ja nende kasutamist. Loodan, et sellest on abi kõigile toitumisest huvitatud inimestele, samuti õpetajatele, üliõpilastele, valdkonna spetsialistidele ja ka ajakirjanikele, kes ajavad toitumise temaatikat käsitledes kahjuks erinevad mõisted omavahel tihti segamini ning pidevalt samu eksimusi kordavad.

Alustame päris algusest. Mõisted „toiduained" ning „toitained" on kaks erinevat asja. Toitaineteks on energiat andvad eluks vajalikud valgud, rasvad, süsivesikud ja mittevajalik alkohol, lisaks ka energiat mitteandvad vesi, vitamiinid ning mineraalained. Toiduaineteks seevastu on näiteks porgand, jahu, piim, liha, kartul, õun, suhkur ja muu, mida me kas sööme kohe või millest me hakkame rooga valmistama.

Roog kui selline (salat, supp vm) ongi saadud toiduainete külm- või kuumtöötlemise teel. Piir toiduainete ja roogade vahel võib mõnikord osutuda üsna ähmaseks, sest paljud toiduained juba iseenesest koosnevad mitmest komponendist (nt šokolaad, leib). Samas üldjuhul peetakse roogade puhul siiski silmas rohkem neid toite, mida noa-kahvli-lusikaga taldrikult süüakse. Jutust käis juba läbi ka sõna „toit" – selliselt saabki kokkuvõtvalt nimetada kõike seda, mida me sööme ja ka joome.

Kui roog on valmistatud kodust väljaspool ja müüakse poes reeglina karpi või purki pakendatult, võib seda nimetada valmistoiduks. Siia alla kuuluvad nii poes jahutatult müüdavad toidud (nt salatid, vormiroad), pikaajaliseks säilitamiseks mõeldud toidud (nt purgisupid), külmutatud tooted (nt pitsad, kalapulgad, friikartulid) kui ka kuumleti tooted (nt ahjukartulid, pudrud, grillkana).

Kiirtoitudeks võiks tinglikult nimetada toite, mida pakutakse mõnedes (kiir)toitlustuskohtades, aga põhimõtteliselt ka teatud valmistoite, mida inimene ise kodus kiirelt valmistada saab. Kiirtoidud ja valmistoidud võivad, kuid ei pruugi olla väiksema mikrotoitainete sisaldusega ning suurema rasvade ja soola- või suhkrusisaldusega kui kodus värskest toorainest valmistatud toit. Täpseid definitsioone valmistoidu ja kiirtoidu osas on väga keeruline anda.

Väga sageli aetakse segamini mõisted „toidulisand" ning „toidu lisaaine". Toidulisandiks on näiteks vitamiinide või mineraalainete preparaadid, mida võetakse siis, kui toiduga mõnda toitainet piisavalt ei saa. Toidu lisaained on aga ained, mida lisatakse toidule selle valmistamise käigus, et parandada toidu omadusi: maitset, konsistentsi, lõhna, säilivust vm. Lisaainete maksimaalsed kogused toiduainetes on ette antud ning inimesed, kel ei esine lisaainete vastu tundlikkust ja kes toituvad mitmekesiselt, valmistades toitu peaasjalikult töötlemata toorainest ise, ei peaks nende liigse saamise pärast muret tundma.

Üheks põhimõtteliseks komistuskiviks on ka väljend „puu- ja köögiviljad" – millegipärast tahab enamik inimesi kasutada järjekindlalt sõnapaari „puu- ja juurviljad". Tegelikult tähistavad juurviljad ainult üht väikest gruppi köögiviljadest ehk neid, mille puhul me kasutame söögiks nende juurt. Juurviljad on näiteks porgand, peet, kaalikas, redis. Kartul, millel sööme mugulat, ei kuulu juurviljade alla ning toitumise mõistes ei loeta kartulit ka köögiviljade gruppi kuuluvaks, vaid koos teiste tärkliserikaste toitudega paikneb see hoopis toidupüramiidi esimesel põhikorrusel. Seega, soovitus „vähemalt 5 portsjonit puu- ja köögivilju päevas" ei hõlma endas kartulit. Küll aga võib toitumise seisukohast puu- ja köögiviljade alla lugeda ka kõik marjad ja sellised „puuviljad", mis oma olemuselt tegelikult puuviljad ei olegi või puu otsas ei kasva, nagu näiteks banaan, ananass, melon ja arbuus.

Ekslikult arvatakse, et toitumises on kõik must-valge. Et on olemas kahjulikud ja kasulikud, ebatervislikud ja tervislikud toidud. Tegelikult selliseid mõisteid kasutada ei saa, sest tervislik saab olla ainult kogu inimese toitumine ja elustiil tervikuna. Kõik sõltub sellest, kui suurtes kogustes ja kui sageli üht või teist toitu süüakse. Mitmekesiselt ja muidu soovitustele vastavalt toituva ning füüsiliselt aktiivse inimese tervist ei ohusta see, kui ta tarbib korra kuus kartulikrõpse, mida enamik inimesi nimetab esimeste seas, kui jutt käib „kahjulikest toitudest". Küll aga poleks tõepoolest hea süüa neid sagedamini kui paaril korral kuus – seda nende suure rasva- ja soolasisalduse ning peaaegu olematu vitamiinide ja mineraalainete sisalduse tõttu.

Teisest küljest, kuigi inimene peaks sööma päevas vähemalt viis portsjonit puu- ja köögivilju, ei ole kindlasti hea, kui sellest innustust saanuna hakkab inimene päevas kilode kaupa näiteks vaid banaane sööma. Samuti ei saa heaks kiita seda, kui inimene valdavalt kapsasalatist toitub, pidades sellist teguviisi ise väga tervislikuks. Ühekülgne toitumine jätab organismi ilma paljudest vajalikest toitainetest, sellest ka soovitus mitmekesiseks toitumiseks – inimene vajab toite igast toidugrupist.

Aeg-ajalt kasutatakse osade toitude kohta sõna „rämpstoit". Ükski toit ei ole oma olemuselt rämps, kuid osades toitudes on meile vajalikke toitaineid rohkem kui teistes. Seetõttu saamegi pigem rääkida toitudest, mida soovitatakse süüa sagedamini ja/või suuremates kogustes ning toitudest, mida oleks parem süüa harvem ja/või väiksemates kogustes. Kui toiduainet on töödeldud rohkem, temas on suur rasvade ja/või suhkrusisaldus ning vähe kiudaineid, vitamiine ja mineraalaineid, siis on parem selliseid toiduaineid süüa harvem ja väiksemates kogustes. Peamiselt kuuluvad selliste toitude alla toidupüramiidi tipus paiknevad maiustused ja soolased näksid.

Ka iga toidugrupi siseselt tuleks igapäevaselt toite varieerida ja teha valikuid vastavalt toitumissoovitustele. Teatud olukorras võib mõnele inimesele olla nn rämpstoit ainsaks võimaluseks üldse millegagi oma näljatunnet leevendada. Kui näiteks ema keeldub mitu tundi kestva lastevanemate koosoleku ajal andmast näljasele lapsele muu toiduvõimaluse puudumisel küpsist, nimetades seda ebatervislikuks, siis ei saa ka sellist teguviisi heaks kiita.