Kuu aega karskena

Iseendaga sõlmitud kihlveo korras alkoholist vabaks võetud jaanuar kosutas tervist ning muutis mind palju kriitilisemaks nii meie alkoholipoliitika kui ühiskonna üldiste hoiakute suhtes. Kuu aega kaine pilguga ringi vaadates ei märganud aga kuigivõrd riigi selget tahet suure alkoholitarbimise probleemiga tegeleda, tõdeb ASi Pristis nõukogu esimees Indrek Sepp.

Alkoholipaast tasub end ära ning kindlasti sean end samasugusesse võistlusesse iseendaga ka edaspidi. Kõik oli ju positiivne − kaotasin toitumisharjumusi muutmata korralikult kaalu, olin töiselt produktiivsem, ärksam ja trennis füüsiliselt paremas vormis. Paarist "vennastumisest" jäin ilma, millest on küll kahju, kuid vennastumine kainena on isegi põnevam suhtlemisalane väljakutse. Mõnigi tarbimisharjumus muutus teadlikumaks ja väärtushinnang konkreetsemaks. Ühtlasi muutusin alkoholipoliitika ja meid ümbritseva keskkonna suhtes senisest kriitilisemaks.

Ühiskonna vundament on tema väikseim osake ehk perekond. Ühe esimese asjana panigi kaine jaanuar märkama pisiasju meie kodudes: kui loomulik on vanemate alkoholitarbimine laste sünnipäevadel, kus "libistame" ajaviiteks veini-õlut. Omamoodi taimelavaks võib pidada kommet tähistada pidu lastešampusega. Pisiasjadest saab tervik ja lapsed on just pisiasjade puhul tähelepanelik publik. Kas kultuurne joomine laste nähes on uue põlvkonna mõjutamisel arukam valik või õpetame hoopis nii käitudes oma lastele, et pidu hundijalaveeta ei ole lihtsalt "norm"?

Sotsiaalne joomine. Kui laste sünnipäevadel oli vahel ka alkoholivabu erandeid, siis edasi rändas mõte täiskasvanute juurde. Nende peod, vastuvõtud, suvepäevad on pea alati varustatud kange kraamiga. Klaas veini ärilõunal või õhtul lõõgastumiseks, klaas šampust vastuvõttudel tervituseks, õlu teleri ees istudes käepikenduseks. Keeruliste läbirääkimiste käigus kokkulepete ja vendluse sünd koos ohtra alkoholiga on tihti kujunenud harjumuseks. Ka sportimise järel võtame tihti enesestmõistetavana õlut sauna kaasa, mõtlemata põhjalikumalt, kas kehale tehtud head tasub rutiinselt tasakaalustada vines voodisse vajumisega.

Vaadates nüüd maailma kainete silmadega tekkis ühtlasi mure, kui suur alkoholi tarbimise riskigrupp on näiteks juhid. Isegi kui oma sisedialoogis mõistame, et vähem alkoholi on tervisele parem, on hunnik rahustavaid päästikud meie alateadvuses juba ootamas. Alates reklaamidest pähekulunudsloganitest "Pehmo oled või?" või „Naudi hetke ja elu veini maagiaga" kuni rahustava lohutusena, et naabrid venelased ja soomlased joovad niikuinii rohkem. Kusjuures viimane on müüt.

Ma ei ütleks, et oleksin muutunud alkoholita "pehmomaks", kaotanud sideme sõpradega või elu mitte nautinud. Tõsi küll, sõpradele tuli siiski tihti selgitusi anda, sest "po stakanu" (vodkat põhjani) või "ne uvažaješ" (ei austa) suhtumine elab meis jätkuvalt. Sovjetlik mentaliteet ei löö välja vaid tööturul ja suhtlemises, vaid ka joomises: "Kaine? Oled haige või luuraja?" Igal juhul tundsin end kui taimetoitlane, kes peab selgitama, miks ja kuidas, kuigi vahel ei olegi erilist põhjust vaja, on lihtsalt sisetunne. Kuid seda kõike tuleb võtta huumoriga, sest läänelik tolerantsus kasvab tasapisi.

Ümbritsev meediaruum. Karske kuu pani selgemalt märkama ka ümbritsevat meediaruumi. Mingil hetkel hakkas näiteks suisa häirima, kui palju on alkoholi tarbimist kodumaistes telesarjades. Turundajad teevad head tööd, sest alkoholireklaamid on tõepoolest isuäratavad ja tarbimise normi loovad. Kurbnaljakas oli aga vabariigi aastapäeval presidendi kõne otseülekanne ühel veebilehel. Riigipea sõnumit, et alkohol ei ole vabaduse, vaid sõltuvuse tunnus, raamis veebilehel riigilippu mähitud viinapudeli kujuline Vabadussammas. Sama tugevate sõnumitega karskust edendavaid märksõnu meediaruumis igatahes pole.

Meedia kõrval on teiseks oluliseks mõjutajaks riigi poliitika. Alkoholi tarbimise vähendamise osas on riigi tasandil paljutki ära teha – alates aktsiisist ja maksustamisest, alkoholitootjatele "vastureklaamide" pakkumisest ja kooliharidusest kuni alkoholimüügi ja -reklaami reguleerimiseni. Vaadeldes aga ennetustegevuse tegelikkust kaine pilguga tekkis vägisi küsimus, millal jõuame Eestis filosofeerimise tasandilt tegudeni, kas riigis on üldse olemas selge tahe suure alkoholitarbimise probleemiga tegeleda. Võib muidugi mõelda ka paranoilisemalt, et alkoholitootjate lobi on nii tugev, et muutusi lihtsalt ei tehta. Kuigi kas või Põhjamaadest oleks üle võtta hulk positiivseid praktikaid.

Igatahes mina loodan küll, et sarnaselt mahetoitumise ja harrastusspordi buumiga tabab eestlasi teadlikuma alkoholi tarbimise pisik. Miks mitte lausa hasart olla karske ja näha maailma kainete silmadega.

Link originaalloole Äripäevas (13.03.2014): www.aripaev.ee/?PublicationId=74573b49-9ac6-4f16-a079-c5f6b5004cbc&ref=rss