Lastepsühhiaater Anne Kleinberg: Vaimse tervisega hädas olevate laste arv kasvab

«Emad-isad võiksid rohkem teadvustada, et lapsekasvatamine on mõnus ja põnev asi – nagu looming, nagu kunst, mitte kannatus või taak,» ütleb Tallinna lastehaigla psühhiaatriakliiniku juhataja Anne Kleinberg, kelle sõnul on laste vaimse tervise seisukohalt kõige olulisem vanemate hoolitsus ja tugi. Tallinna lastehaigla juurde luuakse lastele eraldi vaimse tervise keskus, mis võimaldab pakkuda hingehädades lastele paremat abi.

Milline laste vaimne tervis praegu on? Kas on ka uusi trende?

Aktiivsus- ja tähelepanuhäirega ning autismi spektriga laste vanemate teadlikkus on ilmselgelt tõusnud ja neid lapsi jõuab järjest rohkem psühhiaatri juurde. Aga vaimne tervis ei ole väga trenditeema, inimestel on kogu aeg muresid. Pigem tekivad trendid siis, kui ühiskond mingisuguse kõmu peale silmad lahti teeb.

Kuidas see suur vabadus, mis ühiskonnas praegu valitseb, laste psüühikat mõjutab?

Lastele ei ole iseseisvusaastad väga lihtsad olnud, eeskätt seetõttu, et vanematel ei ole väga lihtne. Märke ärevuse ja depressiooniga pöörduvate laste ja noorte arvu vähenemisest ju ei ole, hoolimata sellest, et üldiselt on laste meditsiinis varasemast vähem patsiente, sest lapsi sünnib vähem. Ma ei ütleks, et laste vaimse tervise osas kokkuvõttes midagi roosat oleks. Vaimse tervise probleemidega laste hulk püsib endiselt kõrge ja pigem suureneb. Söömishäiretega laste hulk on jätkuvalt kõrge. Lastel on jätkuvalt palju käitumishäireid, palju ärevushäireid. Kanepist sõltuvate noorukite hulk kasvab.

Ained vahetuvad, kuid neid kuritarvitatakse ikka samamoodi. Toksikomaane on vast vähemaks jäänud ning õnneks ka opiaate süstivaid lapsi – see on võib-olla ainuke positiivne trend, mida oma statsionaarse töö juures näen.

Kas Pärnu välgumihkligaasi nuusutamise juhtum, kus üks poiss suri, on lapsi rohkem mõtlema pannud?

Hea küsimus... Ma arvan, et toksikomaania riskirühma kuuluvad lapsed on vanuse ja tihti ka tausta tõttu sellised, kes ei ole mitte kõige järelemõtlevamad ühiskonnaliikmed. Mind huvitab selle butaanisurma juhtumi valguses pigem see, kas sotsiaalhoolekande ja vanemliku tarkuse vajakajäämiste – kõige lihtsamas mõistes laste järelevalveküsimuse – koha pealt on täiskasvanud oma järeldused teinud. Ma ei ootaks algkoolilastelt või varateismelistelt mõistlikku käitumist, lapsed teevad rumalusi. Täiskasvanute asi on neid kaitsta. Et nad ei kolaks üksipäini mööda linna ringi ja ei tegeleks asjadega, millest keegi ei tea. Kui narkomaaniast, sõltuvusest üldiselt rääkida, siis nende probleemidega lapsed enamasti ongi sotsiaalselt ja emotsionaalselt puntras. Ning põhjus on täiskasvanute tegemata töös, mitte selles, et lapsed ise on kuritegelikud ja pahad.

Mõnel on ju geneetiline soodumus olla kuritegelik ja paha?

See on murdosa inimestest. Geenid, mis annavad edasi antisotsiaalset või agressiivset trendi, on üldjuhul heas keskkonnas maandatavad. Ehk et risk on kõrge siis, kui kasvukeskkond võimaldab hälbivat elu elada.

Mis lastel tänapäeval kõige rohkem psüühilisi häireid põhjustab?

Eelkõige järelevalve puudumine, ja vanemate usk, et lapsed kasvavad iseenesest. Isegi kui ema ja isa on abielus, võib laps vaevelda raskes tähelepanupuuduses. Täiskasvanute tööhõiveprobleemid mõjutavad väga tugevasti ka laste psüühikat – näiteks see, et isad peavad peredest nii kaugel töötama. Emadel on keeruline üksi lapsi kasvatada. Ja kui isad tulevad kuskilt välislähetusest koju, siis mitte kõik ei ole rõõmsameelsed ja kained, ka see on püsiv trend. Mis toimub peredes siis, kui lennukitäis purjus mehi on Norrast jälle kodumaal maandunud? Kuni täiskasvanute heaoluga pole riigis asjad korras, nii kaua kannatavad ka lapsed.

Kui laps on ilma järelevalveta, tähelepanupuuduses, siis ta muutub kas kurvaks või metsistub, olenevalt inimtüübist. Ta on depressiivne, ärev, ei saa oma asjadega hakkama.

Üksikvanemaga pered ja asjaolu, et meil on laste vaesus nii kõrge – need tegurid mõjutavad praegu seda, et vaimse tervise probleemid püsivad jätkuvalt fookuses. Võiks ju loota, et kui laste arv väheneb, siis ka murede hulk väheneb, aga seda tendentsi lihtsalt ei ole.

Seega tuleb laste vaimse tervise keskus just õigel ajal. Mis sinna planeeritud on?

Vaimse tervise keskusesse on planeeritud korralikult funktsioneeriv ambulatoorne keskus, samuti statsionaarne osa. Jätkame ka oma riskilaste osakonnaga, mis on siin juba aastast 2001 ja kus saavad ravi tõsiselt hälbinud käitumisega noored. Praegu on meil siin kuus voodikohta ja sama arvu vooditega jätkame ka uues keskuses. Tahaksime pigem parandada ambulatoorset abi, et inimesed saaksid varem abi, et probleem ei peaks jõudma sinna staadiumisse, kus noorel on nii tõsised käitumishäired, et ta põletab oma elu kahest otsast.

Kuidas see kahest otsast elupõletamine käib?

Kihutavad, joovad, ei käi koolis, lähevad tülli kõigiga, kellega annab tülli minna. Ja loomulikult käib sinna juurde ka riskialdis varane seksuaalelu. Viimasel ajal ei ole lisandunud HIV-positiivseid, kuid tuleb kurbi hepatiidijuhtumeid. Noored suhtlevad endast vanematega, kellel on elu veidi kirjum olnud, ja see seltskond avaldab ikkagi halba mõju.

Kõige tavalisem on see, et noored ei käi koolis.

Õpetajatelt olen kuulnud, et tunnis sellised lapsed kaasa ei tööta ja kui nad järeltundi kutsutakse, siis nad tahavad hirmsasti rääkida – kuna neil lihtsalt ei ole kedagi teist, kellega seda teha.

Jah, nendel on tihti väsinud ja räsitud emad ja isad. Või on ainult üks nendest. Tihti on nende suhted läinud kodus nii nugade peale, et seal ei ole ammugi sellist toetavat atmosfääri, kui siis paar sõna vahetatakse ja keeratakse jälle tülli. Vanemate poolt on märgata väga palju hülgavat käitumist. See ei ole alati tingitud sellest, et vanem on toimetulematu või ei oska suhelda. Lihtsalt paljud on elust nii räsitud, et nad ei jõua. Samas on ka väga heal majanduslikul järjel vanemaid, kes on emotsionaalselt täiesti ebaadekvaatsed ja ei suuda oma «tähtsate» asjade kõrvalt lapse vajadusi märgata. Vanemate hoolimatus, endale elamine, ise olemine on nii tähtis, et lapsed unustatakse.

Ma pole veel lootust kaotanud, et sotsiaalministeeriumi laste ja perede osakond suudab vanemahariduse ikkagi massidesse tuua. Et pidurdada seda vastastikku põrkuva, tühistava, vastandava, hülgava käitumisstiili levimist. Ei ole vaja sellist vanemate poolset suhtumist, et kui suhe lapsega on kiiva kiskunud, siis on temaga tegelemine niikuinii mõttetu, las teeb, mis tahab.

Palju siis lastepsühhiaater peab ka pereprobleeme lahendama?

Väga palju, me lahendame perejuhtumeid päevast päeva – kuulame ära, kuidas vanematel läheb, suuname neid vajadusel ravile. Üritame leida paremaid toimetulekuviise, et pere ei keeraks nii tülli, et koos elamine üldse ei toimi. Või aitame emal-isal pereteraapia raames niimoodi lahku minna, et nad ei unustaks oma vanemarolli. Enamik lastepsühhiaatreid on pereteraapia väljaõppega.

Lastepsühhiaatrias kulubki väga palju aega peredega tegelemisele, mis on ka mõistlik, sest kui ema-isa vanemlikku funktsioneerimist keegi ei toeta ja keegi ei üritagi mõista, siis ei järgita ka kõige lihtsamaid ravisoovitusi. Isegi lihtne tablettidega ravimine võib minna selle nahka, et vanematel on asjast väga erinev arvamus, ja kui ma ei ole mõlemaga rääkinud, siis samal ajal kui lapse kasvatamise vastutus peamiselt jäänud ühe vanema kanda, võib teine vabalt torpedeerida, olla kiuslik ja jonnakas.

Üks väga oluline printsiip on, et psühhiaatriline teenus oleks integreeritud, et arvestada kogu kaasneva võrgustikuga. Laste-psühhiaatril on selline töö, kus me töötame hästi suure hulga inimestega – väsinud õpetajatega, õnnetute lasteaiajuhatajatega. Lepitame, klapitame, sätime, suuname. Mõnes mõttes on meie töö suures osas ka lastekaitsetöö, sest lastekaitse oma praeguste inimressurssidega paraku ei jõua kõiki juhtumeid üksipulgi menetleda. Aga üldiselt on lastekaitsjad aina tublimaks ja tänapäevasemaks muutunud.

Millal peaks vanem nii palju alarmeeritud olema, et ta tuleb lapsega psühhiaatri juurde?

Kui käitumine on püsivalt hälbinud. Räägin kuudest, mitte aastatest – nii palju ei tohiks oodata. Kuuajalisi käitumishäireid võivad muidugi põhjustada ka mingid mööduvad nähtused, aga ega inimestele ei heideta ette, kui nad ka kergema murega tulevad.

Muret peaks tundma, kui lapsel on unehäired, käitumishäired, isumuutused, allumatus või kui lapsest inimene hakkab äkki väga omapäraseks muutuma.

Väikelaste maailm on muidugi erinev, nende puhul peaks arsti juurde pöörduma, kui kõne ei tule õigel ajal, või kontaktis olemine on väga veider, või kui lapsed on väga püsimatud.

Samas täiskasvanud võiksid ka enda käitumist objektiivselt kõrvalt vaadata – kui neil on ikka viinavõtmisega üle võlli, siis tasuks esmalt sellega tegelda. Kui kodus on räuskav ja riidlev isa, siis pole imestada, et lapsel on käitumishäired. Mees peaks esmalt oma probleemid ära klaarima, mis ei tähenda, et paralleelne teraapia ei võiks seda ettevõtmist toetada.

Aga võib siis tulla otse psühhiaatri juurde? Või ikka kõigepealt perearsti juurde?

Esimese ringiga ikka perearsti juurde, ja kui vaja, siis perearstid suunavad. Mis ei tähenda, et ei võiks otse tulla.

Täiskasvanute seas depressioonidiagnooside hulk aina kasvab. Kuidas on lood lastega? Kui noorelt võib depressioon avalduda?

Ka beebidel on depressiooni – nad võivad olla täiesti õnnetud, enamasti selle tõttu, et emadel on midagi halvasti. Aga rohkem me näeme depressiooni ikkagi kooliealistel lastel. On küllalt palju õnnetuid, lootusetuid algklassilapsi, selliseid, kes ei maga korralikult, on kaotanud isu, ei taha ei mängida ega õppida, taovad pead vastu seina. Ja kui laps on juba enese suhtes agressiivne, oma kurvameelsuses väga meeletu või väga ära vajunud, siis on antidepressant täiesti omal kohal. Mõõduka ja raske depressiooni puhul tuleb seda ravimitega ravida. Veel rohkem depressiooni on teismeeas.

Kuna te ei anna üksnes ravimeid, vaid ka jutlete lastega, siis mis on need mured, millest lapsed räägivad?

Lapsed räägivad ikka oma elust ja asjadest – sellest, et nad on üksildased ja kurvad. Või ka et nad ei saa läbi oma ema või isaga, et sõpradega on probleemid, või kardavad kedagi või midagi – kardavad kooli, õpetajat. Teismelised räägivad tihti, kuidas nad suhetega toime ei tule.

Väga paljud lapsed ei kurda üldse midagi – näiteks aktiivsus-tähelepanuhäirega lapsed on väga lõbusad. Autistlikud ja aspergeri sündroomiga poisid räägivad asjadest, mis neid huvitavad: kõvaketastest, mälumahtudest.

Väikesed lapsed elavad oma eluhetkes ja otse ei kurdagi midagi, ääri-veeri mainivad midagi või joonistavad pilte, mille põhjal võiks midagi arvata. Mida ma tihti näen – lapsed on mures oma vanemate pärast. Neid morjendab väga, kui nende vanematel on pahasti, nad kardavad nende pärast. Siis nad on vihased kellegi peale, kes on kiusakas või tobe.

Koolikiusamine ei ole ikkagi kuhugi kadunud?

Ta on kanaliseerumas, sest koolid üritavad sellega sihipäraselt toime tulla, päris kaost enam ei ole. Aga on ikkagi näha ka selliseid koole, mille puhul võib julgelt väita, et seal ei toimu midagi, ja oleks parem, kui kiusatav laps läheks sealt minema. Koolikiusamise lood ei ole kuhugi kadunud.

Mis vanemad peaksid tegema, et oma lapse vaimset tervist – üleüldse tervist – hoida?

Vanemad peaksid oma lapsega koos olema. Ja arvestama sellega, et ta olemas on. Mitte sellisel viisil, et ta massiivse tropina istub lapse kõrval ja üritab suhelda, vaid et pere elukorraldus on selline, et lapsel on vanema kõrval loomulik koht – et tal on piisavalt palju võimalusi ema-isa juurde tulla, nendega koos olla. Et lapsel on võimalik pugeda kaissu ja rääkida oma asju. Samas peab talle jääma vabadus minna ja mängida – see tähendab, et vanemad peavad ka tema sõpru aktsepteerima. Samuti peab lapsevanem olema nii palju terve mõistusega, et suudab ära hinnata lapse päeva- ja nädalakava – kuidas ta koormusega toime tuleb. Kui laps ikka kõigist neist trennidest ja huviringidest väga ära väsib, siis tuleb osata õigel ajal pausi teha ja öelda, et nüüd ongi hingetõmbamisehetk ja pole vaja trenni minna. Teisel päeval, kui on näha, et laps hakkab lihtsalt laisk olema, siis tuleb jälle tagant torkida: ei ole midagi, et istud arvutis, sellel ajal kui peaksid trenni minema.

Mõnikord võite olla koos lössis ja õnnetud, aga vanem peaks olema see, kes päeva ära päästab.

Lapsevanem ei saa nii ära vajuda, et lapsel hakkab hirmus, sest ema on nii kurb ja isa nii kuri, et ei saa üldse jutulegi.

Lapsevanem olemine on mõnes mõttes nagu profisport – pead jälgima, et füüsiline ja emotsionaalne oleks tasakaalus, su oma rõõmud oleks paigas, kuid et sa kogu aega annad ka midagi lastele, ent mitte nii, et nad su tühjaks imevad.

Muidugi tuleb vanemal endal ka tubli olla. Kui isad ei viitsi lastega jalgpalli mängida või ütlevad, et talvel me õues ei käi, siis pole imestada, kui ongi laps tatine, uimane ja õnnetu. Ehk – ise peab olema tragi ja siis on ka laps tragi.

Lapsevanemal peab olema kogu aeg enam-vähem selge pilt sellest, mis lapsega toimub, kellega ta on, kuidas asjad arenevad, mis oli trennis huvitavat või kurba. Siis ei juhtu, et ühtäkki käib pauk ja laps võtab koti ning kolib välja või et peab keset ööd poisile politseijaoskonda järele minema.

Minu meelest peaksid lapsevanemad rohkem teadvustama, et lapsekasvatamine on mõnus ja põnev asi – nagu looming, nagu kunst. Mitte kannatus või taak.

Aga kui kõik vanemad oskaksid nii hästi lapsi kasvatada, siis jääksite ilma tööta.

Suurima heameelega. Ma ei oleks sellepärast kurb, kui kõik lapsed maailmas saaksid terveks.

----------------------------------------------------
Tallinn ehitab lastele vaimse tervise keskuse

Tallinna laste vaimse tervise keskus, mis avab uksed aasta pärast, järgib oma töös Norra eeskuju.

«Olen väga rahul, et Tallinna linna ja lastehaigla pikaajalised pingutused on vilja kandnud ja hädavajalik asutus saab lõpuks rajatud,» ütles abilinnapea ja Tallinna lastehaigla nõukogu esimees Merike Martinson. Anne Kleinberg märkis, et nende soov on pakkuda senisest paremini kättesaadavat ja veelgi tänapäevasemate teadmistega varustatud lastepsühhiaatrilist abi, ning selle kõrvale informatsiooni, kust abi saada. «Meie eesmärk pole vaid uusi meetodeid kasutusele võtta,» sõnas ta. «Oleme väga palju oma tööprotsessi täiendanud ja analüüsinud. Oskusteabe oleme üle võtnud Norrast ning vaadanud, kuidas seal tervishoid ja sotsiaalhoolekanne omavahel koostööd teevad.»

Ka vaimse tervise keskuses tahetakse hakata tegema tihedat koostööd nii linna sotsiaal- ja haridussektoriga kui ka Eesti teiste piirkondlike vaimse tervise keskustega. Samuti pakutakse koolitusvõimalusi vaimse tervise alal töötavatele spetsialistidele. Lisaks on fookuses laste väärkohtlemise diagnostilise süsteemi väljaarendamine, «mobiilse» (out-rach) psühhiaatrilise abi pakkumine ning teadus- ja arendustöö.

Uue keskuse ehituse hankelepingud sõlmitakse mais ja loodetavasti võib ehitus alata juba juunis.

Tallinna laste vaimse tervise keskuse projekti maksumus on 4 900 000 eurot, sellest 4 165 000 eurot on Norra toetus.