Maris Jesse: Kui näen, millist tööd on tippsportlane selle ühe hetke õnnestumise nimel teinud, siis see motiveerib ka mind ennast

Eesti Tervise Arengu Instituudi juhile Maris Jessele on sport inspiratsiooni allikas – pühendunud sportlaste soorituse jälgimine aitab ennastki distsiplineerida ja motiveerida.

Millised on teie suhted spordi ja liikumisharrastusega?

Tunnistan, et mina olen üks neist inimestest, kelle kohta käib Erki Noole ütlus, et kõige enam nõuavad pingutust sammud iseenda koduukseni. Kui olen juba uksest välja saanud, siis edasi tunnen liigutamisest vaid rõõmu. Olen viimastel aastatel olnud füüsiliselt aktiivsem kui veel kümme aastat tagasi. Suvel, rohkem maal olles, on mu peamine liikumisvahend jalgratas ning viimase kolme-nelja aasta jooksul olen üritanud jooksuharrastusega süsteemsemalt tegeleda. Tahaks treenida küll kolm korda nädalas, kuid kahjuks kipub see jääma korra-kahe juurde. Mul on tõsiselt hea meel, et meie suvekodu naabrid ja eriti nende pojad, tõmbasid meid kaasa peredega pallimängude mängimisse. Täiskasvanuna mängimine on lõbus ja nüüd ei ole palli püüdmine rahvastepallis üldse enam nii hirmus, kui oli lapsena. Lastel on muidugi eriti lõbus.

Nüüd, kui aktiivne rahvaspordihooaeg on pihta hakkamas, on paslik küsida, kas teie ise olete ka mõne rahvaspordiüritusel osalenud?

Rahvaspordiüritusele olen jõudnud ühel korral, see oli Rakvere Ööjooks kaks aastat tagasi. Küll kõige lühemal distantsil, sel ajal ma ei julgenud pikemaid distantse jooksta. Maijooksu peale olen mitu korda mõelnud, aga mul on üks regulaarne välismaal toimuv koosolek, mis jääb alati täpselt samasse nädalavahetusse, nii et Maijooksule pole ma jõudnud.

Kui sportlik on teie töökollektiiv, kas osalete koos mõnel rahvaspordiüritusel või korraldate näiteks oma majas võistlusi?

Otse töötajatele meie ise spordiüritusi organiseerinud ei ole. Meie töötajad on omal algatusel osalenud mitu aastat Stamina sarjas, sel aastal lausa mitme võistkonnaga. Meie inimesed oskavad ka ära kasutada TAI asukohta Pääsküla raba servas: mitu aastat tagasi hakkasid meie raamatupidajad tegema iga päev ja iga ilmaga siin rabaradadel lõunapausi ajal pool tundi kiirkõndi. Nüüd on nendega liitunud veel inimesi ning käib juba kolm või enamgi seltskonda. (Olgu siinkohal öeldud, et vastab täitsa tõele – kui ma reede lõuna paiku Marise juurest intervjuult lahkuma hakkasin, saabusid kiirkõndijad parasjagu oma ringilt.)

Neile, kes tahavad enne või pärast tööpäeva raba terviseradadele jooksma minna, ehitasime mõned aastad tagasi välja duširuumi. Rattaparkla on meil ka, varjualusega. Selleks et inimestel, kes rattaga tööl käivad, oleks mõnusam ja nad ei peaks otsima, kuhu oma ratast panna saaks.

Oleme püüdnud oma inimestele liikumist lihtsamaks teha. Mitte et maksame teatud üritustel osalemise eest, vaid paremini mõjub see, kui muuta liikumisharrastusega iga päev tegelemine inimesele lihtsaks.

Millised spordialad teile huvi pakuvad? Mida te jälgite?

Ma ise olen lapsena tegelenud kahe alaga. Koolis päris väiksena tegelesin iluvõimlemisega, aga siis ma vahetasin kooli, läksin õhtupoolsesse vahetusse ja ei saanud enam oma trennis jätkata. Aga majanaabrid, tüdrukud, käisid korvpallis ja ma läksin nendega kaasa. Ja niimoodi sai aasta-kahega iluvõimlemine vahetatud korvpalli vastu. Ise mängisin viimati kümme aastat tagasi, vaadanud olen ikka rohkem. Viimati käisin korvpallivõistlust kohapeal vaatamas vist paar aastat tagasi, Rakvere Tarva mängu Rakveres. Abikaasa mängib korvpalli harrastuskorvpallurina siiamaani.

Viimasel aastal olen taas jälginud iluvõimlemist, sest nüüd käib meie noorem tütar iluvõimlemistrennis. Mitte selle pärast, et mina seda kunagi natuke teinud olen, vaid lasteaia tantsutrenni treener soovitas tütrel sellega tõsisemalt tegeleda. Ja kui rääkida individuaalsportlasest, keda ma kõige rohkem praegu olen vaadanud ja kellele kaasa elanud, siis see on noorteklassi iluvõimleja, tänavune Eesti noorte meister Carmen Aesma. Tema on minu tütre trennikaaslase vanem õde, sellest ka suurem huvi tema vastu.

Mis teid spordi juures paelub? Mis paneb vaatama? Mis see on, mis viib teid spordivõistlust kohapeale jälgima?

Ikka emotsioon. Kohapeal võistluse vaatamine annab ikkagi hoopis teistsuguse emotsiooni kui teleri kaudu jälgimine. Sageli motiveerib see ka ennast, kui näed tippsportlaste pingutusi, millist igapäevast tööd nad on teinud, ja siis võistlusel peavad veel sellel ühel hetkel ka õnnestuma.

Me oleme abikaasaga käinud mitmel suurvõistlusel turistidena – Sydney olümpiamängudel ning paaril kergejõustiku EM-il ja MM-il. Kui näen professionaalsete sportlaste töö- ja keskendumisvõimet, siis süstib see ka minusse suuremat enesedistsipliini ja soovi rohkem pingutada. Innustab sportlaste suutlikkus ennast kokku võtta selleks, et realiseerida kõik oma võimed sellel ühel hetkel nüüd ja kohe, sest teist võimalust homme enam ei ole.

Kas võib öelda, et sport pakub eeskuju?

Jah, võib küll öelda. Ja õpetab ka olulisi oskusi. Jällegi, vaadates seda, kuidas harjutavad pisikesed võimlejad: nad juba teavad, et ka siis, kui looduse poolt on antud eeldusi selle alaga tegemiseks, peab ikkagi harjutama. Mitte miski ei tule lihtsalt niisama. Jah, teatud asjad tulevad kergemini. Aga kui sa väikese lapse pealt tajud seda, et ta tõesti näeb, et kui ta on harjutanud ja saab uue trikiga hakkama, siis kui palju see lisab julgust ja õpetab elus ka muudes asjades tööd tegema. Ehk see kandub üle ka mujale: kui harjutad, siis hakkad ka oskama, saad hakkama. See on oskus, mida on elus igal pool vaja. Kui muidu elus ei pruugi tulemus või saavutus nii hästi mõõdetav olla, siis spordis on see ju mõõdetav ja nähtaval. Sealt saab julgustuse järgmistesse eluvaldkondadesse kaasa.

Kui palju te jälgite praegu meie tippsportlaste tegemisi?

Tippsporti ei ole ma viimastel aastatel väga jälginud. Samas, see sõltub ka sellest, kas Eestil on parasjagu keegi väga-väga väljapaistev sportlane. Kui on, siis tema tegemisi jälgin ikka. Üks kummalisim seik oli Marko Märtini karjääri jälgimine, mis algas sellest, et aastal, kui õppisin Londonis magistrantuuris, läks Märtinil Walesi rallil väga hästi ja Briti lehed kirjutasid temast. Ma ei ole kunagi rallit ei enne ega pärast seda jälginud, aga siis ma kusagil aasta-poolteist vaatasin ja jälgisin Marko Märtini toimetamisi. Nii nagu iga tippsport, nõuab ka see ala ikkagi suurt pühendumust ja töökust ning see kuidagi haarab mind kaasa.

Kas ka dopinguskandaalid on kuidagi mõjutanud teie suhtumist tippsporti?

Need dopingukahtlused viimase aasta-paari jooksul ei ole minu suhtumist tippsportlastesse küll mõjutanud. Samas, inimvõimetel on piirid. Ja tõepoolest, selleks et tippsportlastele vajalikku töö- ja keskendumisvõimet hoida, on neil keeruline ilma abistavate vahenditeta hakkama saada. Kust neid piire tõmmatakse, mis hetkel algab doping ja mis hetkel lõppeb taastumisvahend, see on nii kõrge teadus juba. Oluline on see, et mitte ükski inimene iseennast ja oma tervist ei kahjustaks niimoodi, et tema elu lõppebki tippspordiga. Selles mõttes on oluline, et neid piire üritataks panna.

Ka harrastussportlaste kohta oleme rääkinud Eestis seda, et meil puudub kahjuks ülevaade, kas ja kuidas meie aktiivsemad harrastussportlased, kes ei tee tippsporti, aga siiski tulemusi jälgivad, oma tervist hoiavad ja mida kasutavad. Soomlased on teinud päris palju selliseid uuringuid, mida meie Eestis veel teinud ei ole, aga mille vajadusest oleme hakanud rääkima küll. Kindlasti on harrastussportlaste nõustamine vajalik, lihtsalt selleks, et kogemata mitte oma tervisele liiga teha.

Üldiselt peab elu ja liikumine ikka rõõmu tooma, seal ei pea pärast sportimist olema valu ja pisaraid. Sportida tuleks rõõmuga ja oma võimete kohaselt ning iseendale jõukohaseid väljakutseid esitades. Liikuma ei peaks niimoodi, et vere maitse on suus.

Mis seisus meie tippsport teie hinnangul praegu on?

Ma ei julge selle koha pealt sõna võtma hakata, pigem tunnen head meelt selle üle, et liikumisharrastus kui selline tundub levivat. Praegu kevadel on näha, kui palju on õhtuti väljas erineval moel aktiivselt liikuvaid inimesi – noori, täiskasvanuid, teismelisi. Selle üle on küll hea meel.

Kuigi tänavapildis on näha juba üsna palju sportivaid inimesi, siis kuidas on lood Eesti rahvastikuga tervikuna?

Ega liikumisharrastus meil väga massiline ju ikkagi ei ole, lihtsalt seda on rohkem paista ja see loob uut normi, et aktiivselt liikumine on midagi väga tavapärast, normaalset. Näed, kui paljud seda teevad, ja nii on ka ennast kergem kätte võtta. Võimalusi turvaliselt väljas liikuda on palju. Kui me rahvastiku tervikpilti vaatame, siis selline aktiivne liikumisharrastus linnas kipub jääma kõrgharidusega ja kõrgema sissetulekuga inimeste rühma, aga see peaks puudutama ka teisi inimesi. Nii et rahvastiku seisukohalt on meil veel vara hõisata. Võrdleme Eestit kas või Taaniga: Kopenhaagenis on jalgrattaga tööle minek loomulik ja seda praktiliselt igasuguse ilmaga.

Kuidas inimesi rohkem liikuma panna?

Mida lihtsamalt, mida loomulikumalt inimesed liikuda saavad, seda rohkem nad ennast liigutavad. Alustama ei pea 200 euro eest varustuse ostmisest. Ja mis seal salata, väga paljud ikkagi vajavad tõuget sõpradelt: kui on kellegagi kokkulepe, siis on sellest raskem taganeda, kui lubadusest ainult iseendaga. Ikka tulevad mingisugused toimetused vahele, aga kui on naabri, sõbra või sõbrannaga kokku lepitud, siis sa ei saa ju teist inimest alt vedada. Ma arvan, et selline koostoimetamine on see, mis kaasa aitaks. Ja seepärast on kõik liikuma õhutavad üritused head, südamenädal on meil just lõppenud, liikumisaasta tervikuna aga käimas. Ma arvan, et need üritused tõmbavad kaasa ja näitavad, et sportimine on tegelikult lihtsam ja kergem, kui sa toaseinte vahel olles endale ette kujutad.

Kui terviseteadlikuks te Eesti inimesi üldse hindate?

Sellist keskmist teadlikkust ja keskmist inimest ju ei ole olemas. On inimesi, kes on väga terviseteadlikud, väga valivad, mis nad teevad, ning siis neid, kes laias laastus teavad, mis oleks õige, aga kes erinevatel põhjustel ei leia endas motivatsiooni või ei pea vajalikuks või saavad oma elurõõmu kätte muust tegevusest. Üldiselt on teadlikkus kindlasti kasvanud, nii nagu ka teadlikkuse viimine käitumisse. Need ei olegi muutused, mis toimuvad üleöö. Samas, me oleme harjunud mõtlema, et inimeste käitumise muutumine võtab aega viis aastat, kümme aastat, aga see viis või kümme aastat lähevad kiiremini mööda, kui me ette kujutada oskame.

Kuidas mõjuvad seejuures mitmesugused kampaaniad?

Need aitavad luua uut normaalsust. Suitsetamine on ehk parim näide. 20 aastat tagasi ei olnud midagi imelikku selles, et tööruumides suitsetati, kohvikutes suitsetamine lõppes ära alles seitse-kaheksa aastat tagasi. Praegu me ei kujutaks seda ette. Me tunneme ennast ebamugavalt, kui satume riiki, kus võib veel avalikes kohtades suitsetada. See uus normaalsus on nii kiiresti omaseks saanud. Ka alkoholiga. Ma loodan, et viie aasta pärast enam ei küsita Eestis, miks sa ei joo, vaid aktsepteeritakse ja tunnustatakse seda ilma kommenteerimata ja küsimusi esitamata. Nii nagu aktsepteerime seda, kui keegi ütleb, et ta küüslauku, sibulat või midagi muud ei söö.