Terviseharituse arenev mõiste tervishoiuorganisatsioonides

Terviseharitus (ingl health literacy) on mõiste, mis võeti kasutusele 1974. aastal (Simonds, 1974) ning on kaudselt olnud tervisedenduse (ingl health promotion) mõiste all kuni Maailma Terviseorganisatsiooni Ottawa harta vastuvõtmiseni 1986. aastal.

Terviseharitus on seotud inimese enda tervise üle parema kontrolli saavutamisega, mis on osa hartas toodud tervisedenduse definitsioonist. Eriti toetab see harta isiklike oskuste arengu julgustamist ja toetamist, mis on harta üks tegevusvaldkondadest (WHO, 1986). WHO tervisedenduse sõnaseletuste loend defineeris mõiste terviseharitus kui „kognitiivsed ja sotsiaalsed oskused, mis määravad isikute motivatsiooni ja võimekuse saada ligipääs, mõista ning kasutada teavet viisil, mis edendavad ja säilitavad head tervist" (WHO, 1998). Seda teemat puudutati mitmetel ülemaailmsetel WHO konverentsidel ning 2013. Aastal ka WHO-Euro välja antud publikatsioonis terviseharituse kohta, „Health literacy: the solid facts" (Kickbusch et al. 2013).

Nutbeam (2008) toob välja, et terviseharitus on olnud „arenev mõiste". Terviseharitusele on üsna mitmeid definitsioone pakkunud teadusuurijad ning tervisega seotud institutsioonid. Need definitsioonid on Sörensen et al. (2012) kokku kogunud, analüüsinud ning lõiminud keerukamaks mudeliks ja definitsiooniks: „Terviseharitus on seotud haritusega ning hõlmab inimeste teadmisi, motivatsiooni ja oskusi saada ligipääs terviseteabele ning seda mõistes, hinnates ja rakendades vastu võtta tervishoiuga, haiguste ennetamise ja tervisedendusega seotud otsuseid igapäevaelus eesmärgiga säilitada või parandada elukvaliteeti eluaja jooksul."

Terviseharituse sisu ja kohaldamisala on viimastel kümnenditel laiendatud vähemalt neljas mõõtmes: 1) terviseharitusele keskendumisest patsiendi rollis professionaalse tervishoiu igapäevaste rollideni välja, nagu haige, tarbija, töötaja ja kodanik; 2) kitsamast haigusorienteeritud ning kliinilisest tervise mõistest terviseharituses laiema rahvatervise, sealhulgas ka positiivse tervise mõisteni; 3) kitsamast harituse mõistest, keskendudes kirjutatud tekstidest „arusaamisele" ja suulisele väljendusoskusele, laiema mõisteni (mis hõlmab haritust), keskendudes ka teabe „leidmisele", „hindamisele" ning „rakendamisele"; 4) rõhuasetuse muutumisest terviseharituselt kui isikute oskustelt ja võimetelt olukorrapõhiste nõudmiste hindamisele ja takistuste või toetajatega tegelemisele adekvaatse terviseharituse saavutamiseks (Parker ja Hernandez, 2012).

Rõhuasetuse muutumine ning tervishoiu olukordade ja süsteemide rollile keskendumine terviseharituse määramisel on peamiselt toimunud Ameerika Ühendriikides. Näiteks meditsiiniinstituudi 2004. aasta raportist lähtudes seostati ühiskomisjoni valges raamatus terviseharitust patsiendi ohutusega ning juhiti tähelepanu haiglate ja tervisekeskuste süsteemsetele omadustele, mis takistavad patsientide ligipääsu ja teekonda informatsioonile (ühiskomisjon, 2007). Haiglate ja tervisekeskuste terviseharituse keskkonna uurimiseks loodud palju-uuritud sissejuhatav meede võeti kasutusele enesehindamise meetmena (Rudd ja Anderson, 2006) ning võimaliku alusena keskkonnaauditile. Seda meedet katsetati ja rakendati Ameerika Ühendriikides, Euroopas ja Austraalias (näiteks Groene ja Rudd, 2011) ning kohandati vastavalt teiste platvormidega, nagu näiteks kliinikutega (DeWalt et al., 2011), farmaatsiaga (Callahan et al., 2013) ja hambaravikliinikutega.
Osa sellest arenguprotsessist kulmineerus IOM terviseharitud (tervise)organisatsiooni mõistes (Brach et al., 2012) ja terviseharitud keskkondade üldisemas mõistes (Kickbusch et al., 2013).

IOMi mõiste väljendub kümnes terviseharitud organisatsiooni omaduses (vt loetelu allpool) ning käesolevasse mõistesse on lõimitud paljud olemasolevad terviseharitust suurendavad meetmed tervishoiuorganisatsioonides ja haiglates.

Samas on IOMi mõistel ka arenguruumi mitmes valdkonnas, kuna peamiselt keskendub see patsientidele, jättes nii välja personali ja paikkonna elanikkonna, see keskendub tervishoiu tulemustele, jättes välja haiguste ennetamise ja tervisedenduse, mis on olulised tegurid tervishoiu panustamisel rahvatervisesse.

Seetõttu defineerib Viini Maailma Terviseorganisatsiooni koostöökeskus tervise edendamiseks haiglates ja terviseteenustes laiendatud Viini mõistet terviseharitud terviseorganisatsioonidest ja haiglatest, mis seob terviseharitud organisatsiooni mõiste tervist edendavate haiglate strateegiate ja standarditega ja seob mõiste selgemalt kvaliteedifilosoofia ja juhtimisega, nähes mõiste jälgimiseks ette standardeid ja näitajaid.

Terviseharitud tervishoiuorganisatsiooni 10 omadust (Brach et al., 2012)

Terviseharitud organisatsioon...

1. Omab juhirolli, muutes terviseharituse oluliseks osaks oma missioonist, struktuurist ja tegevustest.
2. Lõimib terviseharituse planeerimise, hindamismeetmete, patsiendiohutuse ja kvaliteedi parandamisega.
3. Valmistab töökoha ette terviseharituseks ning jälgib arengut.
4. Kaasab rahvastiku terviseteabe terviseteenuste projekteerimisse, rakendamisse ja hindamisse.
5. Vastab eri terviseharituse tasemega rahvastiku vajadustele, vältides samal ajal häbimärgistamist.
6. Kasutab terviseharituse strateegiaid omavahelises suhtluses ning kinnitab igal sammul teineteisest arusaamist.
7. Tagab hea ligipääsu terviseteabele ja teenustele ning abi teabe otsimisel.
8. Projekteerib ning jagab paberkandjal, audiovisuaalsel teel ning sotsiaalmeedia kaudu sisu, millest on lihtne aru saada ning mille põhjal on lihtne tegutseda.
9. Viitab terviseharitusele kõrge riskiga olukordades, kaasa arvatud ravi üleminekul teise kohta ning ravimite teemadel suhtlemisel.
10. Väljendab selgelt, mida kujutavad endast tervisekavad ning mida peavad isikud maksma teenuste kasutamise eest.

---

Viidatud allikad:
1 Brach C, Keller D, Hernandez L M, Baur C, Parker R, Dreyer B, Schyve P, Lemerise A J, Schillinger D (2012): Ten Attributes of Health Literate Health Care Organizations. New York: Institute of Medicine.
2. Callahan, LF, Hawk, V, Rudd, RE, et al. (2013). Adaptation of the health literacy universal precautions toolkit for rheumatology and cardiology–Applications for pharmacy professionals to improve self-management and outcomes in patients with chronic disease. Research in Social and Administrative Pharmacy 9.5: 597-608.
3. DeWalt DA, Callahan LF, Hawk V, Broucksou KA, Hink A, Rudd, RE, Brach C. (2011) Health Literacy Universal Precautions Toolkit. North Carolina Network Consortium and the Cecil G. Sheps Center for Health Services Research. Chapel Hill, NC: University of North Carolina at Chapel Hill.
4. Groene O, Rudd RE. (2011). Results of a feasibility study to assess the health literacy environment: Navigation, written and oral communication in ten hospitals in Catalonia, Spain. Journal of Communication in Healthcare, 4(4):227-237.
5. Horowitz, AM, Maybury C, Kleinman, DV, Radice, SD, Wang, MQ, Child, Q, Rudd RE (2014). Health literacy environmental scans of community-based dental clinics in Maryland, American Journal of Public Health. Doi: 10.2105 Published online ahead of print June 12, 2014.
6. Joint Commission (2007). What did the doctor say? Improving health literacy to protect patient safety. White Paper. Joint Commission Public Policy Initiative. Oakbush Terrace, Ill.
7. Kickbusch I, Pelikan J M, Apfel F, Tsouros A D (Eds.) (2013): Health literacy. The solid facts. Copenhagen: Copenhagen: World Health Organization – Regional Office for Europe.
8. Nutbeam D. (2008): The evolving concept of health literacy. In: Social Science and Medicine 67, 2072–2078.
9. Parker R, Hernandez LM (2012): What makes an organization health literate? In: Journal of Health Communication 17, 624-627.
10. Rudd R., Anderson JE (2006): The Health Literacy Environment of Hospitals and Health Centers. Boston: National Center for the Study of Adult Learning and Literacy and Health and Adult Literacy and Learning Initiative, Harvard School of Public Health.
11. Simonds SK (1974): Health education as social policy. In: Health Education Monograph 2, 1-25.
12. Sørensen K, Van den Broucke S, Fullam J, Doyle G, Pelikan J, Slonska Z, Brand H and (HLSEU) Consortium Health Literacy Project European (2012): Health literacy and public health: A systematic review and integration of definitions and models. In: BMC Public Health 12 (80), doi:10.1186/1471-2458-12-80.

Artikkel ilmus esmakordselt Eesti TEH-võrgustiku 15. aasta juubelikonverentsiks valminud trükises „Viisteist aastat tervist edendavate haiglate ja terviseteenuste võrgustikku Eestis".