Lauri Beekmann: kes peaks sekkuma?

Passiivse joomise vältimiseks tuleb sekkuda seadusetegijatel, kirjutab Eesti Karskusliidu esimees Lauri Beekmann.

Mis annab riigile õigustuse legaalse äritegevuse piiramiseks? Veelgi enam, mis õigustaks sekkumist inimeste isikliku elu valikutesse? Räägin muidugi alkoholiärist ning inimeste ebatervest suhtest alkoholiga.

Nagu me teame, põhjustab alkohol üle 60 erineva haiguse, olles sealhulgas riskifaktoriks ka seitsme erineva vähivormi tekkele. Rahvusvahelised vähiliidud soovitavad alkoholist tuleneva vähiriski elimineerimiseks alkoholist hoiduda või kui seda tarbitakse, siis piirduda minimaalsete kogustega. Alkohol põhjustab selle tarbijale seega erinevaid tervisehädasid. Kuid kui täiskasvanud inimene on nendest riskidest teadlik ja otsustab ikkagi, mis eales põhjusel, et need riskid on talle vastuvõetavad? Kellel on siis õigust sekkuda?

Selle täiskasvanud teadliku ja vaba valiku tegija pildis on mitu problemaatilist külge. Esiteks annab inimeste teadlikkus tõsiselt soovida. Kasvõi seesama alkoholi ja vähi vaheline seos on paljude jaoks teadmata või üsna ähmane. Teiseks, alkoholiäriga kaasneb paraku ka märkimisväärne alaealiste tarbijaskond. Reklaam, mida too täisealine võib pidada endale suunatud uue info allikaks, on samas tutvustus alkoholimaailma ka alaealise jaoks. See on koht sekkumiseks. Uute toodete infot ei peaks 45-aastastele meestele näitama pühapäeva õhtul kell 22 Narnia filmi vahereklaamis, seda infot võiksid nad leida kas tootja kodulehelt või müügikohast.

Isiklikust probleemist ühisteemaks

Kolmandaks, kui inimese poolt mingil hetkel omaks võetud riskid tõeks saavad ja inimene on hädas ühega 60+ haigusest, siis asub terve ühiskond tema raviga tegelema. Tema isiklik asi on muutunud äkitselt meie ühisteemaks ja -kuluks. See juhtub iga päev kümnete ja kümnetega.

Kuid lisaks nendele kaalukatele põhjustele on üks kõige olulisem argument, mis muudab pilti täielikult. Alustame paralleelse näitega suitsetamise valdkonnast. Kui teadusuuringud jõudsid nii kaugele, et üldsusele tutvustati passiivse suitsetamise mõistet, muutis see täielikult vaadet suitsetamisele kui sellisele. Muidugi võtsid muutused aega, kuid tuletage siiski mõnda asja meelde. Olid ajad, kui lennukis tohtis suitsetada! Ja tegelikult siiamaani teatatakse iga lennu alguses: "This is a non-smoking flight". Vaatamata sellele, et lendudel ei tohi valdavalt juba 1990. aastast alates suitsetada.

Kui 2003. aastal võeti vastu tubaka tarbimise leviku vähendamise WHO raamkonventsioon, andis see tugeva aluse tubakaprobleemiga võitlemiseks ning taaskord on just passiivse suitsetamise argument oluliseks allikaks, mis neid muutusi aitab ellu viia. Tänaseks oleme vabad suitsevatest kohvikutest ja töökohtadest ning tänu sellele on inimeste tervis ja heaolu selgelt kasvanud.

Kas midagi sarnast on võimalik näha ka alkoholi tarvitamise juures? On küll. Passiivne joomine on termin, mille esimesena ütles välja Inglismaa juhtiv tervishoiuametnik (Chief Medical Officer) Sir Liam Donaldson 2009. aastal. Järgmisel, 2010. aastal anti Austraalias välja esimene mastaapne uurimus ja raport, mis võttis kokku alkoholi tarvitaja tõttu teistele inimestele põhjustatud kahjud. Tänaseks on selle vaatenurgaga hakanud tegelema üha uued riigid ning töötavad rahvusvahelised teadlasterühmad, et kaardistada kahju, mis ületab tarvitaja enda tervisele ja heaolule tekitatud probleemid.

Passiivne joomine algab rasedusaegsest alkoholijoomisest, kui veel sündimata laps saab osa samast alkoholist, mida täisealine naine joob. Antud näites toimub reaalne passiivne joomine ning selle tulemusena võivad kahjuks tekkida pöördumatud arenguhäired, millest raskekujulisim on fetaalne alkoholisündroom.

Alkoholist tulenev oht

Passiivse joomise mõiste alla mahub muidugi joobes juhtimisega seotud õnnetused, kus viga saavad suvalised vastusõitjad, kes pannakse seega sunniviisiliselt olukorda, kus alkoholi tarvitamine - mitte nende enda oma! - nende elu ohtu seab. Maanteeameti hinnangul on Eesti maanteedel igapäevaselt umbes 6600 joobes juhti. See on alkoholist tulenev oht, mis meie kõigi kohal kõlgub. Justiitsministeeriumi analüüsi põhjal on üle 50 protsendi vägivallajuhtumitest seotud kellegi alkoholi tarvitamisega.

Täiesti omaette ja ehk tõsiseim valdkond on perekonna kontekst, kus ühe pereliikme alkoholiprobleem on automaatselt kõigi pereliikmete püsivaks probleemiks. Isegi kui alkoholi liigtarvitav pereisa ei koge näiliselt ise mingit kahju, võib lapsel ja pereemal olla isa tõttu alkoholiprobleem. Nemad kannatavad isa käitumise tõttu. Euroopa Liidu andmetel on ELis üle 9 miljoni lapse, kes elab ühe või kahe alkohooliku perekonnas. Lastekaitsjate sõnul on need andmed alahinnatud ja tõenäoliselt on sellises olukorras viibivaid lapsi veel palju rohkem.

Kellegi tarvitatud alkoholi tõttu teistele tekitatud kahju alla kuulub ka üldise rahu ja öörahu rikkumine. Mis seal salata, ühtede inimeste häälekas lõbutseminegi võib tekitada teistele otsest ja reaalset kahju, kui magama ei saa jääda haige laps või järgmisel päeval pingelisi töökohustusi omav inimene, kelle produktiivsus häiritud ööune pärast on saanud selgelt kannatada.

Need on osaliselt kahjud, millega me oleme justkui leppinud. Kuid me ei tohiks. On äärmiselt tervitatav, et mõni aeg tagasi astusid oma õiguste eest välja näiteks Tallinna vanalinna elanikud, kes tegelikult baaride ja ööklubide tegutsemise tõttu kannatavadki passiivse joomise all.

Passiivse joomise argument annab valitsusele ja seadusetegijatele olulise mandaadi ja koguni kohustuse sekkumiseks. Alkoholiga seotud kahju on ennetatav. Suitsetamine ja alkoholi tarvitamine on inimese enda eluviisi risk, kuid kui see riskikäitumine ohustab teisi, on tekkiv kahju täiesti vastuvõetamatu. Mitte keegi ei tohi teise joomise tõttu kannatada!