Viljar Veede: kuidas tervist rahaks teha?

Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi liige Viljar Veede kirjutab alkoholitööstuse tüüpvõtetest, et vägijooke segamatult toota ja turustada ning saada inimeste tervise arvel võimalikult suurt kasumit.

Tänavu märtsis esitasid Eesti alkoholitootjad uuele võimuliidule ühismemo, mille teemaks oli nn 10-10-10 alkoholiaktsiisi tõus. Peale selle aasta 15-protsendilise tõusu suureneks aktsiis ka järgmisel kolmel aastal, iga kord kümme protsenti.

Oma memos ennustavad tootjad, et plaanitav muudatus vähendaks alkoholitarbimist sedavõrd, et see kahjustaks oluliselt Eesti majandust ja konkurentsivõimet. Fakt, et tegemist on kõigi suuremate alkoholitootjate ühiselt koostatud memoga, mille nimel on ajutiselt unustatud isegi omavahelised jagelused, teeb valvsaks. Kas see võiks reaalselt ohustada kogu alkoholitööstuse kasumit? Võib, sest vastasel juhul ei pälviks see niisugust üksmeelset tähelepanu.

Liigne alkoholitarbimine on terviseriskidest üks suuremaid. Euroopas on see surmapõhjustest kolmandal kohal kõrgvererõhktõve ja suitsetamise järel. Olukorra parandamiseks oleks vaja sihikindlat tegutsemist, mida pole aga näha, ehkki teaduslikult tõestatud meetmed joomise efektiivseks vähendamiseks on juba paarkümmend aastat teada.

Alkoholitööstusel on terve arsenal taktikaid, millega luua endale sobiv ärikeskkond. Järgnevalt kirjeldan selleks kasutatavaid meetodeid ja argumente, mille alla võib liigitada ka ülalkirjeldatud ühismemo. Need võtted pole omased vaid Eestile, pigem on need üle võetud mujalt maailmast ning suurkontsernidelt, kellele kuuluvad ka suuremad Eesti firmad, nagu Saku ja A Le Coq.

Esiteks poliitika. Soodsa seadusandluse saavutamine on alkoholitööstuse taktikate põhiline eesmärk. Põhimõtteks on alkoholi tarbimist efektiivselt vähendavate poliitiliste strateegiate maksimaalne blokeerimine ja minimaalselt efektiivsete strateegiate toetamine. On ammugi tõestatud, et kõige tulemuslikum on alkoholi hinna tõstmine, miinimumhinna kehtestamine, sooduskampaaniate kaotamine, müügikohtade arvu vähendamine, reklaami keelustamine ja nende kombineerimine teavituskampaaniatega. Lähenemised, mida toetab alkoholitööstus, on aga «vastutustundlik» eneseregulatsioon, kõikvõimalikud kampaaniad ilma nimetatud meetmeteta ning fookuse järjekindel nihutamine sellele, et alkoholiprobleemides on süüdi tarbija.

Vaevalt on enamik inimesi tähele pannud, et kõik alkoholitootjate loodud kampaaniad keskenduvad isiklikule vastutusele ja otsustamisvabadusele. Sellega kaotatakse igasugune seos alkoholist tingitud probleemide ja tööstuse vahel, kuna süüdi on alati rumal tarbija. Sellised kampaaniad kannavad endas järjekindlalt ka sõnumit, mis kinnistab arusaama alkoholist kui kultuuri normaalsest ja paratamatust osast. Väljendid «enamik inimesi tarbib alkoholi», «alkohol on sama vana kui kultuur», «alkohol kuulub sotsiaalsete ürituste juurde» korduvad aastast aastasse. Alkoholitootjate ja Maaletoojate Liidu viimane kampaania «Joo targalt!» võiks olla õpikunäide ülalpool kirjutatu juurde.

Nagu mantrat kiputakse kordama väidet, et alkoholi hinna tõstmine ja kättesaadavuse piiramine on vastutustundlikku tarbijat ahistav. Ulatuslikud teadusuuringud ja loogiline mõtlemine aga ütlevad, et seeläbi väheneb tarbimine just nimelt problemaatilises kontingendis, jättes mõõduka tarbija põhimõtteliselt puutumata.

Alati on varnast võtta ka väide, et sellised piirangud mõjuvad halvasti majandusele ja vähendavad maksutulu. Loomulikult jääb mainimata see, et kulu, mida suur alkoholitarbimine ühiskonnale põhjustab, kaalub selle mitu korda üle.

Alkoholitööstuse poliitiline mõju on kõikjal maailmas niivõrd tugev, et igasuguse efektiivse strateegia rakendamine kukub enamasti läbi. Viimase aja ühe kõnekaima näite võib tuua Šotimaalt, kus arstide ja terviseedendajate ettepanek kehtestada alkoholiühikule miinimumhind lämmatati alkoholitootjate eduka lobitöö tulemusena.

Teiseks teadus. Võib leida hulgaliselt teadusuuringuid, mille põhieesmärk on toetada arusaama, et alkoholi tarvitamine mõõdukates, «tervislikes» kogustes on organismile kasulik. Lähemal uurimisel selgub aga tihti, et teadlasi, kes avaldavad uuringuid alkoholi kasulikkusest, on rahastanud tööstus. Seeläbi saab esiteks hoida käibel uskumusi alkoholist kui millestki suhteliselt ohutust ning teiseks saab neid uuringuid kasutada argumentidena nii tervishoiupoliitika kui ka teavitusmaterjalide koostamisel. Samugi garanteeritakse, et tulemused jõuaksid alati meediasse, tihtipeale lihtsustatud ja eksitavate pealkirjade all.

Uudiseid, et mõõdukas alkoholitarbimine kaitseb südant või vähendab sapikivide teket, leiab väljaannetest regulaarselt. Seejuures jäetakse loomulikult tähelepanuta, et sama suured alkoholikogused suurendavad näiteks rinnavähi või maksakahjustuse riski. Hiljuti käis läbi ka nupuke, et raseduse ajal väikeses koguses veini limpsivate emade lapsed on tulevikus targemad. Niisugune info eeldab väga kriitilist suhtumist, kuna leitud seos on ülima tõenäosusega juhuslik, sel pole mingit seost «veini kasulike omadustega». Kuid lööv pealkiri on loodud.

On teada, et tööstus on sihilikult palganud teadlasi kritiseerima oma kolleege, kes on oma töös esile toonud alkoholiga seotud riske. 1994. aastal avaldas WHO raporti, milles suur rõhk oli alkoholiga seotud rahvatervise probleemidel. Selle koostamisel oli osalenud suur hulk teadlasi paljudest riikidest. Briti alkoholifirmade tuntud käepikendus Portman Group, mille avalik missioon peaks olema kahjude vähendamine, palkas 2000 naela eest mitu akadeemikut raportit avalikult maha tegema. Üks psühhiaatriaprofessor avaldas ka, et muuhulgas pakuti talle raha selle eest, et ta edaspidi oma töödes enam ei kasutaks väljendit «alcohol and other drugs». Eesmärgiks on säilitada kuvandit, nagu alkoholi ja kõigi muude uimastite vahel oleks mingi fundamentaalne erinevus.

Kolmandaks meedia. Lisaks teadliku infovälja kujundamisele alkoholiteemas rakendab alkoholitööstus massimeediat loomulikult ka reklaamimiseks. Reklaam toimib mõistuse emotsionaalse, vähem teadvustatud osa mõjutajana. Ainuüksi USAs kulutavad alkoholitootjad kõikvõimalikule reklaamile iga päev 13 miljonit dollarit, kusjuures 75 protsenti sellest kulub sponsorlusele, tooteasetusele, auhinnamängudele ja igasugustele meenetele (näiteks T-särgid).

Tööstuse raudkindel seisukoht on, et reklaam ei pane inimesi rohkem jooma. Paljude uuringutega on korduvalt tõestatud, et see ei ole tõsi. Selliseid kosmilisi summasid ei kulutataks millelegi, mis ei tööta. Ka Eestis on alkoholireklaami maht näiteks televisioonis viimase kümmekonna aastaga suurenenud rohkem kui kolm korda.

Alkoholitootjad näevad suurt vaeva, et avalikkuse silmis paista vastutustundliku ja ühiskondlikku arengut toetavana. Suurepärane vahend selleks on sponsorlus, mis võimaldab jätta endast altruistliku mulje ning samas teha korralikult reklaami.

Ilmekas näide on USA suurima õlletootja Miller Beer koduvägivallavastane kampaania aastast 1999. Kompanii rahastas kogu riigis naiste varjupaiku kokku kahe miljoni dollariga, mis on loomulikult väga teretulnud. Samal ajal aga kulutati kampaania esiletõstmiseks meedias, st kompanii positiivseks mainekujunduseks, lausa sada miljonit. Siira aitamissooviga firma oleks suurema osa sellest lisanud annetusrahale. Tugevat seost nende toodete ja koduvägivalla vahel muidugi ei mainitud.

Pideva vägivalla tõttu, millel leiti seos alkoholi tarbimisega, keelati 2003. aastal Brasiilias jalgpallistaadionitel märjukese müük. Kuna aga Budweiser on üks FIFA suurimaid sponsoreid, ei läinud see keeld hästi kokku nende ärihuvidega. Seega nõudis FIFA Brasiilia valitsuselt, et seadus MMi ajaks tühistataks. Nõudmine lõpuks täidetigi.

Muidugi tuleb kõige selle juures mõista, et vägijookide tootmine on äri nagu iga teinegi. Lõppeesmärk on kasum ning kõik jõupingutused selle saavutamiseks on majandusliku mõtlemise kontekstis täiesti mõistetavad. Kuid alkoholitööstuse kasumi suurenemine ja rahva tervise paranemine on asjad, mis saavad toimuda vaid üksteise arvelt. Tundub, et uus valitsus on vähemalt esialgu teinud valiku tervema Eesti nimel.

Terviseedendajate helesiniseks unistuseks ei ole kuiv seadus. Eesmärk ei ole alkoholi tootmist ja tarbimist keelustada, see on absurd. Lauskeelamised on määratud läbikukkumisele. Eesmärgiks on liikuda sellise ühiskonna poole, mis ei soodusta ega julgusta joomist nii palju nagu praegu.