Uuring: Internetisõltuvuse all võib kannatada 3–5 protsenti Eesti koolilastest

Internetisõltuvuse all võib kannatada ligikaudu iga kümnes inimene, sellele pole aga võimalik panna diagnoosi, sest ametliku klassifikatsiooni kohaselt pole tegu haigusega. Erinevate uuringute kohaselt on tegu aga kasvava probleemiga, millega on kimpus hinnanguliselt 3–5 protsenti täiskasvanutest ja lastest.

Maailma terviseorganisatsioon (WHO) asus tänavu kevadel välja töötama uut haiguste klassifikatsiooni (RHK-11), kuhu on kavas lisada haigusena ja internetisõltuvus. Uues nimistus käsitletaks seda sarnaselt teiste psühholoogiliste ja keemiliste sõltuvushäiretega.

RHK klassifikatsiooni lisamine võimaldaks internetisõltuvust käsitleda haigusena, mis omakorda annab arstidele võimaluse seda haigust ravida psühhoteraapia ja vastavate ravimitega. Internetisõltuvuse alla kuuluvad näiteks selfie'-sõltuvus, sõltuvus arvutimängudest aga ka lühisõnumitest ja sotsiaalmeediast.

Kuna uus klassifikatsioon võetakse vastu aastal 2017, tähendab see, et internetisõltuvust võiks ametlikult käsitleda haigusena umbes kahe aasta pärast.

Välja on toodud seitse erinevat tüüpi internetisõltuvust:

• sõltuvus pornograafilisest internetisisust
• küberseksuaalne sõltuvus
• sotsiaalmeediasõltuvus
• SMS-i sõltuvus
• veebis surfamise sõltuvus
• arvutisõltuvus
• sõltuvus internetimängurlusest

Neist sõltuvustest kui häirest (internet addiction disorder) on räägitud juba kümmekond aastat, kuid miks ei ole seda seni klassifitseeritud häirena? Tervise Arengu Instituudi teadur Kätlin Konstabel selgitab, et internetisõltuvuse häireks tunnistamine venib, kuna ollakse eriarvamusel, kas peaksime üldse rääkima internetisõltuvusest või sellest, et inimene on sõltuvusest näiteks pornost, mis asub internetis või kajastub tema ka muidu impulsiivne ostukäitumine nüüd hoopis probleemsemalt internetis.

Erinevad uuringud on seostanud internetisõltuvust sooviga otsida põgenemisviisi või häid emotsioone, kui neid reaalses maailmas ei saa. Näiteks laste puhul võib põhjus olla kehvades koolihinnetes, millele arvutis olemine pakub meeleolu tõstvat tegevust. Samas aga võib pidev arvutis tegutsemine omakorda röövida aega õppimiselt, mille tõttu hinded halvenevad. „Seda, kus sellistel juhtudel on probleemi algne juur, on natuke keeruline öelda."

9. juunil toimunud konverentsil „Laps interneti võrgus" tuli juttu ka uuringust „Digilaps", mille üks autoritest Kätlin Konstabel on. 2. ja 8. klassi õpilaste hulgas tehtud küsitlustest ilmnes, et:

• 2. klassi õpilaste hulgas esineb internetisõltuvust üsna vähe ehk alla ühe protsendi
• 8. klassi õpilaste hulgas võib internetisõltuvust täheldada 4–5 protsendil lastest

Kuhu asetub Eesti nende tulemuste poolest rahvusvahelises võrdluses?

2014. aasta lõpul avaldatud Euroopa riike võrdlevas uuringus vaadati 12 938 lapse internetikäitumist. Selgus, et 14–17-aastaste hulgas esineb sõltuvusena kategoriseeritavat internetimängurlust 1,6 protsendil. 5,1 protsendil teismelistest esines mitmeid tegevusmustreid, mis viitavad ekstreemsele internetimängurlusele kaldumist. Mõned uuringuandmed viitavad, et Itaalias on internetisõltuvuse häirega laste näitaja umbes sarnane Eestiga. Ida-Aasias on aga 17–18 protsenti. Hiljutise Soomes tehtud uuringu tulemused viitasid aga sellele, et internetisõltuvust esineb ligikaudu viiendikul hilisteismelistest.

Kätlin Konstabel ärgitab taoliste uuringute puhul väga täpselt vaatama, mida ja kuidas uuriti. Aastate taguste uuringutega pole praegusi võimalik võrrelda, kuna toona polnud nutiseadmeid, mille tulekuga kasvas hüppeliselt ka interneti kasutamine. Lisaks tuleb vaadata, kas arvesse võetakse ka televiisori vaatamist – osa uuringuid on keskendunud just ekraanisõltuvusele laiemalt. Igasuguse interneti- ja digitaalsõltuvuse uuringute puhul tasub analüüsida käitumist, mitte ainult lähtuda internetis veedetud ajast.

Konstabel selgitab, et sõltuvust ei saa mõõta niivõrd tundide või minutite kokkulugemisega, kuivõrd käitumisjoonte kogumit hinnates. „Palju olulisem on see probleemide muster, kus ainult üks mõte valdab, käib peas ringi, kuidas jälgida sotsiaalmeediat, kuidas mängida." Kui seda ei saa, tekivad võõrutusnähud ja ärritus, kui tekivad probleemid kodus ja tööl ning sõpradega suhtlemisel.

Sageli koondub internetisõltuvuse alla terve rida interneti ja digivahenditega seotud tegevusi, millega liialdamise puhul võib seda hakata pidama sõltuvuseks. Võimalust, et lastel ja teismelistel täielikult internetis tegutsemine ära keelata, Konstabel mõistlikuks ei pea, sest see ei ole lihtsalt realistlik, lisaks jäetakse laps nii ilma internetiga seotud elu rikastavast poolest.

Tihti toovad vanemad lapse internetis tegutsemise põhjusena välja asjaolu, et tal on vaja teha koolitööd. „Kui me aga vaatame, mida need 2. klassi õpilased arvutis peamiselt teevad, siis nad mängivad seal."

Mängimises pole samuti midagi halba, kuid Konstabel soovitab lapsevanematel hoida end siiski kursis, milliseid mänge lapsed seal mängivad. Mängud, millel vanusepiirang „alates 18. eluaastast", ei ole mõistagi sobilikud noorematele. Põhjus on lihtne: need sisaldavad vägivalda, mis kohati on väga äärmuslik ja millega adekvaatseks toimetulekuks on tarvilik teatav emotsionaalne küpsus.

Hiljuti tõstatus Postimehes ja Delfis teema vägivaldse mängu GTA ümber, mida on võimalik mängida ka erinevates laste mängutubades. Nii veebis kui videomänguna mängitav GTA on üha populaarsem 10–12-aastaste hulgas, ehkki sel on vanusepiirang 18 eluaastat. Teema ümber kerkinud arutelus tõid mitmed lapsevanemad välja, et nemadki on lapsepõlves mänginud vägivaldseid mänge, mis ei tähenda, et nad oleksid selle tõttu vägivaldsed või muul moel ühiskonnale ohtlikud.

Kätlin Konstabel toob siinkohal esile nähtuse, mida võib piltlikult nimetada reaalellu ülekandmiseks. Mängusõltlastel, kes kogevad väga äärmuslikes mängusituatsioonides väga tugevaid emotsioone, kipub esinema reaalelus hallutsinatsioonidele sarnanevaid kogemusi ehk lihtsalt öeldes hakkavad mängus kogetud situatsioonid end pärisellu peegeldama. Mängust saadud tugevate emotsioonidega toime tulemine nõuab elukogemust ja küpsust, mida lapsel ei ole.

„Digilapse" uuringust selgus, et 8. klassi laste hulgas on internetikäitumine peamiselt seotud eakaaslastega suhtlemisega. Silmast-silma suhtluse osakaal väheneb, internetisuhtluse oma aga suureneb. Kätlin Konstabel selgitab, et sellega võib kaasneda puudulikkus reaalsetes suhtlemisoskuses, eriti kehvaks võib jääda oskus tulla toime keerulistes ja konfliktsetes suhtlussituatsioonides . Laste suhtlusoskuse arendamine vajab sellises olukorras vanemate eraldi tähelepanu.

Lapsevanematele annab Kätlin Konstabel kolm soovitust:

• Kõigest internetist kogetust peab saama rääkida

Lapsevanematel soovitab Konstabel seada kriteeriumiks selle, et kõigest, millega laps kokku puutub, peab ta saama ka vanemaga vabalt rääkida. Äärmuslik vägivald ja seks ilmselt ei pruugi kuuluda nende hulka, millest teismeline vabalt ema või isaga rääkida tahaks, aga vanem peaks olema loonud usaldusliku suhte lapsega ja koduse õhkkonna, kus see on võimalik.

• Suhtlemist ei saa keelata

Teismeliste omavaheline suhtlemine toimub üha rohkem internetis. Internetisuhtluse ärakeelamine tähendaks lapse eemaldamist sõpradest. Selleks, et inimestevahelise loomuliku suhtlemise oskusi õppida ning keerulistes reaalelulistes suhtlussituatsioonides toime tulla, soovitab Konstabel lastele pakkuda tegutsemisvõimalusi ja ettevõtmisi, kus nad saavad suhelda üksteisega näost näkku, olgu selleks siis lauamängude mängimine või matkamine.

• Digikäitumise õpetamine sünnist alates

Nii Kätlin Konstabel kui konverentsil esinev Ühendkuningriigi laste internetisõltuvusele spetsialiseerunud psühhiaater Richard Graham soovitavad internetis ja digitaalmeedias käitumist hakata õpetama juba väga väikeste laste vanematele, et nii vältida internetisõltuvuse arenemist. Nn digitaalhügieeni ehk teadlikku digitaalvahendite ja interneti kasutamist peaks tänapäeva lastele õpetatama juba sünnist alates. See võimaldab vältida arutut ülekasutamist ning soosib digitaalvahenditest saadavat kasu.