Vanemad määravad lapse netiharjumused

Millal saab ninapidi nutiseadmes istuvast võsukesest netisõltlane? Kuidas õpetada lapsi tehnoloogiat enda heaks tööle panema ning mil viisil liigset netitarbimist piirata? Küsimusele otsivad vastust teadlased, õpetajad ja lapsevanemad.

Infotehnoloogia roll meie elus suureneb pidevalt. Nutikad masinad ja rakendused aitavad lastel targemaks saada, suhelda, mõnusalt aega veeta ja kokkuvõttes kiiremini areneda. Samas võivad noored vahel internetimaailma ka ära uppuda, nii et kõik muu jääb kõrvale.

Küsimusele, kui palju on palju, otsis vastust ka Tervise Arengu Instituudi laste internetisõltuvuse projekt "Digilaps", mille raames küsitleti ligi 2000 Eesti teiste ja kaheksandate klasside õpilast ning nende vanemaid. Uuriti nii arvutikasutamisharjumusi kui ka sellega seotud tegureid – sotsiaalmajanduslikku olukorda, isiksust, meeleolu, pereelu, vanemate kasvatuspraktikad, toimetulekut koolis ja palju muud.

Psühholoog Kätlin Konstabel, kes projekti raames õpilaste digisõltuvust uuris, võttis aluseks üldised sõltuvuse näitajad nagu tugev tung või sundmõte mingit ainet või asja kasutada, võimetus seda piirata ning võimalikud võõrutusnähud. Üks sõltuvuse tunnuseid on seegi, et kui pole võimalust arvutit kasutada, ärritutakse ja hakatakse oma probleemset käitumist varjama – näiteks peidetakse nutitelefon raamatu vahele.

Sõltuvust iseloomustab ka tung saada järjest paremat seadet või ühendust või soov olla järjest rohkem võrgus. "Kogu muu elu taandub ja palju olulisi asju jääb tegemata, mistõttu tekivad probleemid nii kodus kui ka koolis," märkis Konstabel uuringu tulemusi tutvustaval konverentsil. Tihti on siis häiritud ka muud eluvaldkonnad – kannatab tervis, suhted lähedaste ja sõpradega.

Netisõltuvus on seotud ka isiksuseomadustega – mida impulsiivsem laps, seda suurem oht. Psühholoogi sõnul tasuks selliste laste vanematel enne nutiseadme soetamist pikalt mõelda ning igal juhul ühiselt internetikasutuse reeglid enne paika panna. Ta lisas, et maailmas tehtud uuringud on näidanud, et vanemlikud oskused ja hea pereõhkkond suudavad hoida ka liiga impulsiivseid lapsi internetti ära kadumast.

Umbes kümme protsenti teise klassi laste vanematest ja 20 protsenti kaheksanda klassi laste vanematest arvas, et sellist asja nagu liigne internetikasutus pole olemas. Samuti leidus mõlema vanusegrupi laste vanemate seas neid, kes ei sekku lapse arvutikasutusse, kuna kardavad järglaste viha. Konstabeli sõnul paneb see mõtlema: võib järeldada, et märkimisväärne osa lapsevanemaid isegi ei ürita laste arvutiaega piirata ja samuti on olemas vanemad, kellel puudub oskus lapse negatiivsete tunnetega toime tulla.

Sel kevadel ehk poolteist aastat hiljem tehtud kordusuuringust selgus, et vanemate arvates olid probleemid süvenenud, eriti nooremate laste hulgas. Uuringu korraldajad pakkusid lapsevanematele ka tasuta perenõustamist, kuid sellele reageeriti üsna loiult.

Pereterapeut Rena Pent tõdes konverentsil, et nõustamisel tõuseb digiteema üsna sageli üles. Internetti ära keelata ei saa, mistõttu tuleb leida kesktee, kuidas nutiseadet mõistlikult kasutada. "Kuna kättesaadavus on suur, kasvab ka kiusatus," kõneles Pent. "Sageli ei viitsi laps mõelda, mida toredat ta veel teha saaks."

Ta lisas, et vanemad ei tohiks unustada silmast silma suhtlemise olulisust ning õhutas neid siinkohal ise head eeskuju andma. Keelamise asemel tuleks seada piirid, mitte kasutada arvutit lapsehoidjana ja esikohale seada perega ühiselt veedetud kvaliteetaeg. "Olgem igal ajahetkel valmis rääkima lapsega teemadest, millega ta netis kokku puutub," manitses Pent. "Olge tema jaoks alati olemas."

Konverentsil osalenud Tartu Tervishoiu Kõrgkooli haridustehnoloog Anne Rosenberg oli aga seisukohal, et jutt laste liigsest netitarbimisest on ülepaisutatud. Tema hinnangul ei saa praegusel digiajastul nutiseadmete kasutamist kuidagi keelata, vaid seda tuleks, vastupidi, igati soodustada. "Kui seda kõike veel ei olnud, kamandati ju ka laps vahel teise tuppa sõnadega, et "kas sul midagi lugeda ei ole" ja vanemad lugesid voodis mõlemad raamatut," tuletas ta meelde.

Jutud loovuse tapmisest on haridustehnoloogi sõnul samuti liiast, sest tihti pakub internet rohkem kasu kui kahju. Tema näiteks on sealt isegi käsitöö tegemisel palju abi saanud. Kuid õppetöös olevat internet vahel lausa hädavajalik.

Lapsevanemate kogemusi

Karin, massöör:

Meie 15-aastasele pojale pole nutiseadmete kasutamine probleemiks. Ta tegeleb graafilise disaini ja videotöötlusega, nii et see on peamiseks suhtluse ja info kogumise allikaks. Küll aga tekkis vahepeal probleem üheksa-aastase tütrega ning pidime kasutust piirama. Panime netikasutuse piirangu lapse telefonile. Sellest ajast loeb ta palju raamatuid. Seega meie peres see toimis. Tüdruk kasutab erinevaid netilehekülgi põhiliselt muusika kuulamiseks ja sõpradega suhtlemiseks.

Kati, kontoritöötaja:

Aeg-ajalt on nutiseadmete kasutamine küll probleemiks. 13-aastane tütar ikka istub vahel tahvlis, samas väga palju aega ta seal ei kuluta, kuna trenn ja koer võtavad suurema osa ajast. Enamuse ajast istub ta Facebookis ja uurib hobustega seotud teemasid, sest on suur hobusefänn, käib ise ka ratsutamas. Nelja-aastasele vahel anname nutika, et ta mõne multika vaadata saaks. Siis lepime kokku, et nüüd viimane mults ja siis kõik. Vahel, kui muud asjad pilla-palla või näiteks tuba koristama, olen lastele ka piiranguid seadnud ja tahvelarvuti aegajalt ära võtnud.

Margit, sotsiaaltöötaja:

Oleme püüdnud oma 14-aastase poja nutiseadmete kasutust piirata, aga kuidas sa seda teed, kui telefon ju ikka käeulatuses ja ega arvutist ka internetti välja lülitada saa, sest seda on vahel ka teistel pereliikmetel vaja. Varem veetis ta küll kõik hetked ninapidi telefonis ning vahetas isegi trenni arvuti vastu. Nüüd aga on tekkinud ka muid huvisid – muusika ja ajalugu. Põhiliselt mängib ta netis koos sõpradega kaht mängu. Kui ei mängiks, siis poleks vist koolikaaslastega millestki rääkida. Samas on see mängimine kahe otsaga asi, sest mängud on ka arendavad – tuleb kasutada fantaasiat ja käike ette mõelda.

Marge, lasteaiajuhataja:

Meie lasteaias pole nutiseadmed veel probleemiks, kuid eks nad vaikselt imbuvad siiagi. Üha enam on neid juba kuue-seitsmeaastastel. Samas, eks see ole loomulik areng. Lapsevanematel peaks olema piisavalt aega ja tarkust, et suunata lapsi tehnikavidinaid enda heaks kasutama. Mitte nii, et anname talle telefoni pihku ja siis saab mõneks ajaks rahu. Mänge on ju ka igasuguseid – nii tähelepanu ja koordinatsiooni arendavaid kui ka agressiivseid ja mõttetuid. Olen siiski seda meelt, et lasteaias pole vaja telefoni kaasas kanda.

Oma lapsed on mul juba suured, kuid õnneks on meil olnud kogu aeg asjad paigas – õppimine eelkõige. Kui arvuti majja tõime, oli poiss esimeses klassis ja nägi, et teen sellega magistritööd ehk et see on asja pärast. Hiljem olen õpetanud lapsi arvutit õppetöös kasutama.

Kommentaar

Kristina Traks, kaksikute ema:

Meie kodus nutiseadmeid ei ole, kuid mõnikord harva on minu kaksikud kuueaastased tüdrukud saanud oma isa juures tahvliga mängida. Laste huvi on muidugi väga suur ja kui neid mitte piirata, siis nad end sinna ka unustaksid.

Hiljuti said nad endale nuputelefonid, aga juba lunivad, et ma neile nutitelefonid ostaksin – ikka mängimiseks, sest nad on ju näinud, et nendega saab mängida. Aga minu põhimõte on, et nutikad tulevad võimalikult hilja ja kindlasti mitte enne, kui sorav lugemine ja kirjutamine selged.

Arvutimängudest ei tea nad eriti midagi, sest on näinud, et arvuti on vaid töötamiseks – mina töötan sellega kodus kogu aeg ja mul ei ole ka arvutis ühtegi mängu. Tahan neisse istutada põhimõtte, et arvuti ei ole mitte vaba aja veetmise koht, vaid mõeldud ikka millegi asjaliku tegemiseks.

Tööväliselt olen ise arvutis kõige rohkem paar tundi päevas. Samas on sotsiaalvõrgustikud mulle asendamatuks abiliseks töö tegemisel – enamasti kasutan Facebooki. Nädalavahetustel aga väldin arvutis istumist.