Briti lastepsühhiaater: oskus tehnoloogia kasutamisest välja lülitada muutub järjest olulisemaks

Laste internetisõltuvusele spetsialiseerunud psühhiaater Richard Graham andis uue aasta lubadused – unistada, olla loominguline ja magada. Neid pole ta suutnud täita ning osaliselt on selle põhjus ekraanides ja liigses internetikasutuses. Kas mõni tänapäevane digilaps suudaks seda lubadust täita?

Kümnendik Eesti lapsevanematest ei arva, et on olemas ülemäärane arvutikasutus. Viiendikul lapsevanematest ei ole õrna aimugi, mida nende lapsed internetis teevad. 3,5 protsenti lapsevanematest ei sekku oma laste arvutikasutusse, kuna arvavad, et neil puuduvad selleks tarvilikud oskused.

Need uuringust "Digilaps" selgunud andmed annavad alust küsida, kas ja kuidas peaks laste interneti- ja arvutikasutust piirama ning kas piiramine üleüldse on mõistlik? ERR Novaator esitas need küsimused Ühendkuningriigi laste internetisõltuvusele spetsialiseerunud psühhiaatrile Richard Grahamile.

Ligikaudu viiendik Eesti lapsevanematest ei tea, mida nende lapsed internetis teevad. Milliseid riske teie siin näete?

Ühendkuningriigis on sellele viimasel ajal väga palju tähelepanu hakatud pöörama. Esiteks on oluline, et lapsevanemad oleksid teadlikud internetikiusamisest ja -ärakasutamisest. Kui lapsevanem ei tea, mida lapsed veebis teevad või lihtsalt online-elust ei räägita, ei teki lapsel ka võimalust internetis tekkinud probleemidest rääkida.

Laste jaoks, kes veedavad hilisööni aega enda toas ekraani ees, mõjutab see nende une kvaliteeti ja keskendumisvõimet järgmisel päeval. Mida rohkem internetis aega veedetakse, seda suurem on võimalus erinevate ohtudega kokku puutuda.

Ühendkuningriigis oleme jõudnud sinna, kus vanemad on kursis mida ja kui palju lapsed internetis teevad ning nad räägivad lastega nende digitaalkäitumisest juba varases eas.

Tänapäeval on ka neid vanemaid, kes keelavad täielikult lastele ekraanide ja digitaalsete vahendite kasutamise. Räniorus on loodud koole, kus õppetöös ei kasutata üldse digivahendeid. Mida te sellest arvate?

Need on kaks erinevat arengusuunda. Ühendkuningriigis on näiteks koole, kus ei lubata kasutada mobiiltelefone. Eesmärk on vähendada koolides majanduslikku ebavõrdsust. Majanduslikult vähekindlustatute jaoks on see olnud tohutult kasulik. Rikkamate jaoks ei ole sel erilist vahet. BBC News vahendas hiljuti uudist selle kohta, et lapsed, kes õppimise ajal tekstisõnumeid vahetavad, jäävad õppetöös maha.

Seega üha selgemaks saab tõsiasi, et kohtades, kus meil on vaja keskenduda, on tehnoloogial negatiivne mõju.

Oskus lülitada välja ja lasta tehnoloogiast lahti muutub järjest olulisemaks. Eriti nende laste jaoks, kes lausa magavad telefon kaisus. Oskus välja lülitada ei tähenda, et lapsed ei peaks tehnoloogiat üldse kasutama. Nad peavad õppima kus ja kuidas tehnoloogiat kasutada, et sellest oleks neile kasu.

Kuidas oleks võimalik pöörata tehnoloogia negatiivset kasutust, näiteks asjaolu, et lapsed koolitöö ajal pidevalt internetis istuvad, positiivseks – rakendada seda õppimise kasuks?

Te osutate väga olulisele küsimusele: kuidas saavad inimesed üksteist õppimisel toetada sotsiaalmeedia kaudu. Inglismaal toimivad meedias õpigrupid, milles nad toetavad üskteist õppimisel sama moodi nagu nad teeksid seda klassiruumis.

Sama moodi võivad grupid olla toeks kiusamisjuhtumite puhul. Nad kasutavad like-nuppe, säutse ja blogipostitusi, et üksteist toetada. Te tõstatasite väga olulise teema – kuidas saame meie oma meediakasutuse põhjal näha võimalusi, kuidas tehnoloogiat maksimaalselt hästi ära kasutada ja mitte langeda sildistamise lõksu, et "tehnoloogia on hea" või "tehnoloogia on halb".

Tehnoloogia kasutamisega kaasneb üksjagu palju müüte, mis sarnanevad Grimmi muinasjuttude hirmulugudega.

Me peame riikide ja rahvustena mõtlema lisaks negatiivsetele aspektidele ka positiivsetele. Koolitööd tehakse arvutis sageli paralleelselt internetis suhtlemise, mängimisega ja muusika kuulamisele. Meil ei ole selle kohta veel andmeid, milline mõju on mitme asjaga korraga tegemisel (multi-tasking) õppimisele ja mis on selle positiivsed küljed.

Me teame, et osades koolides, kus telefonid on keelatud, on õpitulemused paremad. Pärast koolitunde on aga täiesti normaalne, et laps saab oma telefoni kasutada.

Uue meedia kasutuse uurija Sherry Turkle on sotsiaalmeedia positiivse küljena välja toonud, et kui vanemad ja lapsed suhtlevad internetis, annab see mõni kord ligipääsu mõnele lapse eluvaldkonnale, millest muidu ehk ei räägita.

Jah, see tõesti on nii nagu Sherry Turkle ja mitmed teised autorid on välja toonud. Anonüümsus annab võimaluse rääkida, või pigem siis piltide või lühisõnumite vahendusel väljendada, tundlikel ja keerulistel teemadel. Lapsed ütlevad, et suudavad end internetis paremini väljendada.

Oma kliinilises töös olen märganud, et ka Skype või mõned muud suhtlustehnoloogiad on väga head. Paljud arvavad, et inimesega on kõige parem suhelda samas toas viibides.

Samas näiteks videosilla vahendusel suhtlemine võimaldab inimese nägu näha lähedalt, saada kontakti tema väljendusega ning keskenduda konkreetsele vestlusele. Seega interneti võimaluste tundmaõppimine ja mõistmine võimaldab meil omavahelist suhtlust parandada.

Minu tutvusringkonnas on päris mitu lapsevanemat, kes ütlevad, et kasvasid samuti "telekast lapsehoidjaga" üles ja on täiesti tavalised inimesed, seega ekraaniaeg ei ole tingimata lapsele kahjulik. Mida teie selle väite peale ütlete?

Televisioon pakub passiivset meediasisu vastuvõtmise viisi. Seda tuleb eristada praegusest interaktiivsest tegevusest internetis, tahvelarvutites või nutitelefonides.

USA terviseameti soovituste kohaselt ei peaks lapsed vaatama päevas rohkem kui kaks tundi televiisorit. Need põhinevad reaalselt telekavaatamisest tekkinud tervisehädadel. Kuid need ei võta arvesse interaktiivset tegevust ekraanidel.

Mobiilsed vahendid on kiiremad, värvilisemad, interaktiivsed ja pakuvad väga stimuleerivat kogemust. Laste puhul peame küsima, mis juhtub sellise intensiivse tegevuse järel. Me teame, et kui lapsel on väga meelierutav kogemus – käib näiteks sünnipäeval või väga huvitaval väljasõidul – on ta pärast emotsionaalselt väsinud. Lapsed väljendavad seda emotsionaalset väsimust pahuruse ja jonniga. Seega teame, et teatud sorti stimulatsioon võib olla ülemäärane. Me ei tea, milline on ekraanidelt tuleva stimulatsiooni mõju.

Teie vastuse jätkuks on paslik küsida, kas olete oma uus aasta lubaduse täitnud? Nimelt lubasite 2015. aastal rohkem unistada, olla loominguline ja magada.

Ma ei ole seda täitnud.

Miks mitte?

Üks digitaalmaailma häda on selles, et me veedame üha rohkem aega internetis, kuna arvame, et inimesed ootavad meie vastust ja reaktsiooni sõnumitele, meeldetuletustele ja e-kirjadele.

Puhata... Ma tean, et mu uus LED-ekraan mõjutab mu unehormoone, sest enne magamaminekut on tarvis vaadata, keegi ootab mult millelegi vastust, et hommikul poleks keegi mu peale pahane, sest ma olen millelegi olulisele vastamata jätnud.

Uus aasta lubaduse andmisest rääkides, siis meil oleks vaja reegleid, mis piiraksid seda, millal inimene on kohustatud oma e-kirjadele või sõnumitele vastama.

Kui ettevõtetel oleks kindel regulatsioon, millal inimene ei pea reageerima internetis, siis on võimalik, et me ei pea tahvelarvutit enne magama jäämist kätte võtma.

Teie räägitu põhjal küsin, kas me peaksime ümber hindama kuidas me suhtleme ja mida me peame väärtuslikuks informatsiooniks?

See on kaasaajal väga oluline küsimus. Mitte ainult see, mida me peame sobilikuks teiste inimestega suhtlemiseks, vaid ka see, mida me peame paslikuks jagada. See kehtib kõikidele eluvaldkondadele.

Ma toon näiteks kaksiktornide tragöödia USAs. Ühendkuningriigi kanalid näitasid seda ühe korra, kuid Hispaania telekanalites näidati seda pidevalt korduses. Hispaania keelt kõnelevad lapsed, kes nägid aknast alla hüppavaid inimesi, olid palju rohkem traumeeritud kui inglise keelt kõnelevad lapsed, kes vaatasid Briti kanaleid.

Seega meedial on tugev mõju, olgu selleks söömishäireid või inimeste kividega surnuks loopimine. Lugupidamatus inimeste, nende privaatsuse ja tunnete suhtes – selles osas näeme internetis väga julma ja primitiivset käitumist. Arusaam sõnavabadusest on, et me ei mõtle ja jagame kõike.

Hoolimata tehnoloogia positiivsest mõjust, on kätte jõudnud aeg, kus peame uuesti õppima, kuidas inimestesse austusega ja kaastundega suhtuda.