Richard Graham: see, mida laps internetis teeb, on tähtis

Mida teha, et meie kodudes ei kasvaks närvilised küborgid, vaid ikka lapsed, kes saavad hakkama ka pärismaailmas – võtavad tehnoloogiast parima, kuid ei muutu vidinate orjadeks? Postimehe arvamustoimetaja Marti Aavik usutles tunnustatud Briti lastepsühhiaatrit ja Huffington Posti kolumnisti, internetisõltuvuse spetsialisti Richard Graham'it.

Kas on üldse olemas internetisõltuvust, nagu on sõltuvust näiteks heroiinist?

Näeme käitumismustreid, mis meenutavad sõltuvust keemilistest ainetest, ent ka muudest tegevustest. Kõige lihtsam on mõista analoogiat hasartmängudega. Inimesed mängivad isegi siis, kui teavad, et see mõjub neile on tõenäoliselt negatiivselt, hävitavalt.

Ühendkuningriigis ja tõenäoliselt kogu maailmas suureneb nutiseadmete kasutamine kõigis vanuserühmades. Küsimus on, kuidas teha vahet, mis on sõltuvus ja mis ei ole. Kaugeltki mitte kõik, mida näeme netimängude ja sotsiaalmeedia liigse kasutamise juures, ei sobi mudelisse, mis on välja töötatud ainesõltuvuse põhjal.

Näeme väikese osa inimeste (mitte rohkem kui 3–5 protsenti) käitumises jooni, mida võib kutsuda sõltuvuseks.

Kas on olemas üldine internetisõltuvus või on see alati seotud mingi konkreetse tegevusega?

Mõni tegevus internetis on selline, mis tekitaks sõltuvust ka ilma internetita. Inimene võib raha peale mängida kasiinos, tuttavatega või ka internetis. Internet on lihtsalt üks kanal ja seal juhtub midagi, mis oleks igal juhul juhtunud.

Siis on selliseid nähtusi, mille puhul on raske aru saada, kas ja kuidas internet avaldub interneti kriitiline tähtsus. Selle näide on sotsiaalmeedia. Inimesed suhtlesid ju ka ilma internetita, aga sotsiaalmeedias on see massiivne ja teistsugune. On eriline tasu, nagu «Like» või endast tehtud fotod.

Ühel juhul internet ainult võimendab tegevusi ja nähtusi. Teisel juhul lisanduvad tegevused, mis polnud enne internetti võimalikud. Kui need viimased on sõltuvust tekitavad, siis võiksime rääkida internetisõltuvusest.

Millised veel on internetile ainuomased tasud, mida teiste sõltuvuste puhul pole?

Kui inimesed kasutavad sotsiaalmeediat, siis muutuvad tähtsaks sõprade/jälgijate arv, jagamised, meeldimised ("Like") jne. Need tekitavad edu saavutamise tunde teisel moel kui narkootiliste ainete tarvitamine. Vahel inimesed isegi maksavad teistele, et need sotsiaalmeedias nende jälgijateks hakkaksid jne.

See pole lihtsalt vahetu tasu, vaid muutub inimese profiili osaks. See on motiiv, miks minna võrku ja tegutseda. Sa ehitad midagi, millest eeldad, et see muudab sinu tulevikku.

Mängudes pole samuti tegu ühekordse tasuga, nagu ainete puhul. Tasud kuhjuvad. Lisaks otseselt mängust saadavale lisanduvad ka sotsiaalsed aspektid mängijate vahel tekkivatest sidemetest. Inimesed võistlevad: piirkondlikul, Euroopa ja ka maailma tasemel. See tekitab üsna teistsuguse ja positiivsemana näiva tasude süsteemi kui ainesõltuvus.

Nii sotsiaalmeediast kui ka mängudest saab ka väga palju kasulikku. Võid tõepoolest tugevdada sotsiaalseid sidemeid ning tegeleda meelelahutusliku mänguga, mis arendab näiteks koostööoskusi, aga sama tegevus võib olla ka inimese enda elu lammutav. Kuidas siis teha vahet normaalse ja ebanormaalse netikasutuse vahel?

Viitad tõepoolest väga olulisele teemale. Kas interneti ja nutiseadmete kasutamine on konkreetse inimese jaoks positiivsete tagajärgedega või on rohkem negatiivsete või koguni destruktiivsete tagajärgedega? Ma arvan, et kõigepealt tuleb vaadata, milline on konkreetse inimese võrgus tegutsemise mõju muudele olulistele valdkondadele tema elus. Alates sellest, kas ta sööb ja joob korralikult, et tema kehaline tervis püsiks hea. Siis veel midagi niivõrd tähtsat nagu uni. Me teame, et unevõlg pikema perioodi vältel mõjutab tervist.

Seejärel tuleb küsida, milline on mõju inimese elu muudele olulistele aspektidele. Selle hindamine on muutunud üha raskemaks, sest üha rohkem ja rohkem tegevusi ongi internetti üle kandunud. Siiski saame küsida, kas inimene suudab (õigel ajal) kooli, ülikooli või tööle jõuda. Kas ta hilineb oma töödega või ülepea saab valmis need asjad, mida tal vaja teha on. Need on indikaatorid.

Võime võrgust välja tulla ja muude tegevuste juurde liikuda tundub olevat võtmeks, mille abil onlain-maailmas heaolu arendada.

Ei saa piirduda üksnes kulutatud aja ja selle mõju hindamisega. On konfliktid internetis. Sa võid olla ärritunud või vihane asjade üle, mida oled võrgus näinud või kuulnud. Võib-olla keegi kiusab sind. Need juhtumid võivad olla väga keerukad. Näiteks anoreksia puhul võib internetis kogetul olla roll häire kujunemisel või mõjutab see paranemist.

Oma praktikas ei jaga ma lihtsaid hinnanguid (internet on halb või hea), vaid püüan mõista iga inimest eraldi – tema tegeliku käitumise eripärasid ja mõju tema heaolule.

Mida me veel ei tunne, on seadmete kasutamise seos lapse neuroloogilise arenguga. Kui näiteks aastane laps kasutab tahvelarvutit või varateismeline kulutab suure osa oma ajast onlain-mängudele, kas see mõjutab nende aju arengut?

Kas nende riskide kohta on juba täpsemaid teadmisi? Milline on näiteks seos tähelepanupuudulikkusega?

Esiteks on väga raske luua tõsikindlat seost kellegi internetikasutuse ja keskendumisprobleemide või meeleoluhäirete vahel. Enamik tegevusi internetis nõuab lülitumist ühelt asjalt teisele ning uurijatel on raske tabada, milline tegevus täpselt mõju avaldab. Inglismaal tehti uuring, milles viidatakse, et kui inimesed tegelevad korraga paljude asjadega (multitasking), siis põhjustab see muutusi ajus, mis mõjutavad keskendumisvõimet ning võib-olla ka motivatsiooni. Öeldakse, et samasugune oli ka ümberlülitumine televiisori vaatamiselt lehelugemisele ja vastupidi. Mina nii ei arva, sest need tegevused olid aeglasemad ja passiivsemad ning mitte nii haaravad kui näiteks nutitelefoni kasutamine.

Kõige selgem mõju on LED-ekraanide sinisel valgusel, mis surub alla melatoniini tootmist organismis, mistõttu võtab uinumine rohkem aega, inimesed näevad vähem unenägusid ning on järgmisel päeval vähem tähelepanelikud ning vähem õnnelikud just une defitsiidi tõttu.

Paljude muude riskide kohta ei saa midagi nii kindlat väita, ehkki ma ei ütleks, et neid riske pole. Lihtsalt uuringud nende riskide tõestamiseks pole veel heal tasemel. Muuseas, sama puudutab ka nutiseadmete positiivse mõju näitamist hariduses – need nähtused on sama komplekssed ning tõendid pole eriti mõjuvad.

Inglismaal ütleb paruness Susan Greenfield, et peame seadmete kasutamisest mõtlema sarnaselt kliimamuutuste teemale – on palju uuringuid, mis annavad põhjust muretsemiseks, aga vähe täpseid vastuseid.

Siiski on nn loomulikke eksperimente – inimesed või organisatsioonid korraldavad mingi muutuse ja me saame hinnata selle mõju. Näiteks hiljutine uuring Inglismaa koolist, kus keelati mobiiltelefonide kasutamine. See vajab küll edasist hindamist, ent siiski läks neil noortel, kelle võimalused olid kehvad, pärast seda paremini. Neile, kes tulid headest majanduslikest oludest, ei avaldanud muutus aga mingit mõju, ei head ega halba. Seega peame mõtlema, kes on rohkem interneti kahjulike mõjude löögi all. Need, kellel on palju positiivseid sotsiaalseid kontakte kaaslaste, vanemate ja õpetajatega ning head majanduslikud võimalused, pole nii haavatavad.

Pean seda uuringut äärmiselt huvitavaks. 20 aastat oleme kuulnud digitaalsest lõhest nii ühiskondade kui ka indiviidide tasemel – kui sul puudub ligipääs, jääd teistest maha. Võib-olla pööravad need tulemused digitaalse lõhe mõiste pea peale ses mõttes, et hoopis füüsilise maailma tegevused ja hüved on need, mida on raskem saada? Just neis oludes, kus seadmed ja ühendused on üpris võrdselt kättesaadavad, aga päriselu mitte.

Räägid utoopilisest unistusest, et algoritmid ja seadmed muudavad kõike paremaks. Paljud sellised sõnumid, eriti Silicon Valley'st, on olnud väga mõjusad. Toimub globaalne võidurelvastumine selleks, et uues maailmas edu saavutada. See on peaaegu nagu paanika.

Olen näinud koolides, et 17, 15 ja 13-aastased räägivad üksteisest just nagu eri põlvkondadest. Pisut vanemad kardavad, et nooremad on neist targemad, kuna said juurdepääsu tahvelarvutitele varasemas eas. Samas võivad sel olla ju ka kahjulikud kõrvalmõjud, mida me veel ei tunne.

Loomulikke eksperimente tuleb ka tervete riikide tasemel. Prantsusmaa tahab keelustada kõhnumist propageerivate modelliagentuuride lehed – anoreksia on raske häire, mis kahjustab noorte arengut ja võib ka surmaga lõppeda. Ühendkuningriigis tahab David Cameron, et toimiks filter, mis takistaks juurdepääsu äärmuslikule sisule. Kui inimene tahab juurdepääsu, siis ta saab selle, aga peab eraldi nõudma, et filter maha võetaks.

Saame näha, mis mõju neil poliitika-katsetustel on. Loodetavasti annavad need meile rahvusvahelise kogukonnana teadmisi, millised moodused on head, et võtta tehnoloogiast parim, pääsedes samas kõrvalmõjudest tulenevatest kannatustest.

Kas see, et nutiseadmed arendavad võimet teha mitut asja korraga, müüt või tõde?

Psühholoogias on ammu küsitud, kas segaperekondade lastele, kes peavad korraga õppima kaht keelt, on sellest üksnes kasu või on topeltõppimisest ka kahju. Nüüd näeme üha nooremaid lapsi seadmeid kiirelt ja osavalt kasutamas. Me ei tea veel, kas see on üksnes kasulik, või tuleb nende osavus muude asjade arvelt. Teame, et mõni laps on ülimalt hea puuteekraanide kasutaja, aga samas mitte nii osav kääridega lõikaja või kasvõi kingapaelte siduja. Kas see on lühiajaline või pikaajaline efekt?

Minu spekulatiivne mure on, et kuitahes headel tahvelarvutirakendustel on piirangud. Ka kõige paremates mängudes on lihtsam kopeerida, üha sama asja korrata, kui midagi uut luua. Ma arvan, et peame aru saama, kui palju neis rakendustes on tegelikult tõelist õppimist ja loovust ning fantaasiat arendavat.

Töötasin mängusõltlasest noormehega, kes kirjeldas oma mõtlemist kui algoritmi – mine sinna, tee see operatsioon. Samas koges ta konkreetsete operatsioonide piirest väljuvat loovat mõtlemist väga keerulisena.

Siiski ei saa mustvalgelt öelda, kas elektrooniliste seadmete kasutamine on hea või halb. Tähtis on oskus teha ka neid asju, mis ei ole seadmetega seotud, ning võime mõelda loovalt, olla seadmetest vähem sõltuv. Praegu on juba palju lapsi, kes ei tea, mida teha, kui neil pole nutiseadet kaasas. Nad lihtsalt ei suuda füüsilises maailmas mängida, rollimängu välja mõelda ja selles osaleda.

Kas ses asjas on erinevusi nüüdse nutiseadmete maailma ja kümne aasta taguse arvutite maailma vahel?

Suurim erinevus ongi kaasaskandmine ja internet igal pool. Tekib teistsugune side sotsiaalmeediaga, kui see oli selle algpäevil. Sul on kogu aeg juurdepääs ja võimalus ise sisu edastada. Mõned inimesed ütlevad, et psühholoogilises mõttes olemegi liikumas küborgide maailma isegi ilma eelduseta, et organismi on paigaldatud implantaadid.

Eesti koolides olevat suur muutus see, et vahetundides valitseb vaikus. On see ka Inglismaal nii ning mida selline muutus võib sotsiaalsete oskuste arengu jaoks tähendada?

See on samamoodi meilgi. On paar murettekitavat aspekti. Noored liiguvad ühtse rühmana onlain-ellu. Kui sa pole osa sellest, siis hirm olla välja jäetud võib olla päris õudne. Tihti tähendab see, et sa tunned pidevat vajadust sõnumite, videote jne voogu jälgida. Kontrollid, kas on midagi uut tulnud ega suuda end sellest välja lülitada.

Tõeliselt huvitav küsimus aju arengu puhul on, kas peamiselt piltide abil suhtlemine mõjutab noorte keele arengut. Kas nende kõne ja ka suutlikkus füüsilises maailmas suhelda kannatab selle all, et nad veedavad nii palju aega internetis?

Tõeliselt raske on öelda, kui suur osa sotsiaalmeedias veedetud ajast on kasulik. Ei saa ju ka öelda, et offline maailm on ja oli alati hea. Osa vahetundide lärmist tulenes ju kiusamisest ja agressioonist – sama, mida näeme tänapäeval onlain'is.

Probleem on minu meelest selles, et väike arvuti meie taskus muutub liiga tähtsaks, asjaks iseeneses. Halb on see, kui sellepärast väheneb su enda mälestuste ja mõtete osa.

Vanemad on mures oma väikelapse või teismelise arvutikasutuse pärast. Peamine meetod, millest olen kuulnud, on ajapiirang või koguni lauskeeld. Mida peaksid vanemad tegema? Millised meetodid on mõistlikud ja tulemuslikud?

Kui nad ei tea, mida näiteks arvutimäng kõigis, ka sotsiaalsetes aspektides, endast kujutab, siis peaksid nad seda ise proovima. Nägin ka hiljuti, kui šokeeritud on vanemad kas või GTAd tundma õppides.

Teiseks peaksid nad sellest omavahel rääkima. Kui arvad, et teatav arvutis veedetud aeg on liiast, tuleks proovida teada saada, mida teised noored inimesed teevad.

Vanemad peaksid suutma hinnata, kas ja kui palju mõjutab interneti kasutamine lapse hakkamasaamist, kas ta tunneb end seejuures halvasti ning kui palju see vähendab sõpradega veedetud aega. Eriti viimases punktis läheb asi keeruliseks, sest sõbrad ongi internetis – see pole tingimata hea või halb, vaid lihtsalt tegelikkus. Tuleb püüda negatiivne mõju ära tunda. Mängimist on lihtsam mõõta ja seada mingi ajapiirang. Võid öelda, et tund aega enne magamaminekut ei tohi ekraani ees olla, sest LED-valgus rikub und.

Sotsiaalmeedia kasutamise puhul on keerulisem reegleid kehtestada. Kui laste käitumine muutub halvemaks, nad ei jõua kooli ja ei tee oma töid, siis on mõistlik panna paika aeg, kus sotsiaalmeediat ei kasutata. Kui me teraapias kasutame detoksikatsiooni (mõned päevad või nädalad ei kasuta patsient ühtegi seadet), siis on hästi näha, kuidas nad muutuvad vähem ärrituvaks – tavaliselt märkavad nad muutusi ka ise.

Kui on pühad või perepuhkus, võiks seda võimalust kasutada.

Seega on vaja positiivset ühistegevust?

Arvan kindlasti, et kui sa võtad noorelt inimeselt seadme ära ega püüa tekkinud tühimikku täita, tekivad probleemid. Ta võib olla väga vihane, närviline või äärmiselt rahutu. Võib juhtuda, et ta püüab onlaini pääseda mistahes hinnaga. Kui sellist perioodi planeerida, siis võiks välja mõelda mingi füüsilise tegevuse. Mõned inimesed lähevad teemaparkidesse, kus on väga aktiivsed mängud.

Perega veedetud aeg on üldiselt hea, aga see võib olla ka väga igav ega pruugi üldse kaasa aidata. Kui noort inimest sunnitakse lihtsalt toas istuma, keegi temaga ei räägi jne, siis ongi tal väga raske.

Kui vanadele lastele oleks mõistlik nutiseadmeid tutvustada?

Inglismaa kogemus on, et väikestel lastel lubatakse seadmeid kasutada kontrollitult, mitte ei väldita seda täielikult. Tüüpiline on aga see, et umbes 11-aastased hakkavad seadmeid kasutama peaaegu ilma vanemliku kontrollita. Samal ajal toimuvad suured muutused nii varateismelise aju ja keha arengus kui ka tema välises keskkonnas. Kool ja ka muu maailm muutub nende jaoks suuremaks, samamoodi ka nõudmised ja ootused. See on nende jaoks peaaegu ähvardav olukord. Ja seejuures ei õpeta ega toeta neid keegi selles, kuidas digimaailmas toime tulla.

Ka kolmeaastane võib tahvelarvutiga mängida näiteks 15 minutit päevas. On hea, kui ta õpib oskust nutiseadme tegevustest välja lülituda. Ka 11-aastane on pisut liiga noor, et ilma toetuseta sotsiaalmeediat kasutada.

Eesmärk peaks olema, et lapsed kogevad seadme kasutamist millegi positiivsena, võib-olla isegi preemiana, aga mitte lapsehoidja asendajana. Just viimast peame probleemiks. Nutiseadmest võiks mõelda samamoodi nagu šokolaadist. Väikeses koguses on see hea. Nutiseadme äravõtmist ei peaks kasutama karistusena.

Emal ja isal tuleb mõelda ka oma arvutikasutuse peale. Hiljutises Inglismaa uuringus kurtis kuus lapsevanemat kümnest oma lapse arvutikasutuse üle, aga lapsi, kes oma vanemate arvutikasutuse üle kurtsid, oli rohkem – seitse last kümnest. Kui tahad laste käitumist suunata, siis nemad vaatavad, mida sa ise teed.

Inglismaal räägivad õpetajad, et sageli on nii, et lapsele kooli vastu tulnud ema või isa pea-aegu ei vaatagi last, sest silmad on suunatud ekraanile.

Kui ravite internetisõltuvusega last, kas võtate siis teraapiasse kogu pere?

See teeb paranemise lihtsamaks. Näiteks kui laps sõltuvusravi ajal teab, et õde kõrvaltoas kindlasti ei tee arvutiga üksnes koolitööd, siis on ta loomulikult pahane.

On rohkesti selliseid asju, mida saame peredena, aga ka kogukondadena teha. USAs on näiteks palju peresid, kes peavad iga nädal seadmevabu päevi. Pere on koos, ei lapsed ega vanemad kasuta digiseadmeid.

Eriti teismelistel on raske taluda tunnet, et teistel on samal ajal võib-olla huvitavam. Tunne, et võib-olla jääb neil mõni video või postitus nägemata – nad on teistest teismelistest just nagu ära lõigatud.

Kui edukad on teie ravimeetodid? Internetile pole tõenäoliselt võimalik täielikult ei öelda – erinevalt keemilistest ainetest sõltuvusest.

Just. Ses asjas võrdleksingi internetisõltuvust pigem toitumishäiretega. On päevselge, et söömist ei saa ära lõpetada, vaid eesmärk on tervislik tasakaalustatud söömine.

Seepärast ongi eesmärk õppida ümberlülitumist onlain-tegevustelt füüsilise maailma tegevustele. Vahel on nad väga pahased, et nende eemaloleku ajal on mängumaailm edasi arenenud, aga nemad on maha jäänud – olen nende mängukogemuse ära rikkunud. Samas saavad nad pikas perspektiivis võimaluse teha oma elus ka midagi muud. On ka neid, kes teevad terapeudiga koostööd ainult näiliselt, aga kellel pole tegelikult tahtmist oma elu muuta.

Kas on vaja riigi tasandi poliitikat, millega käsitletaks internetikäitumist?

Praegu on selline segadus ja ebakindlus, niisugune püüd selgeks saada, mis toimub... Ma arvan, et kui jõutakse riigi tasandi otsusteni, siis need võivad positiivseid muutusi kaasa tuua.

Üks motiive pidevalt onlain olla on see, et keegi teine ootab sinult sellist käitumist. Nii tekitatakse tunne, et oleme ise pideva jälgimise all ja keegi saab pahaseks, kui sa kogu aeg ühenduses pole ega jälgi uusi sõnumeid. Võib-olla on see sinu ülemus, kes ootab, et sa oleksid pidevalt valvel, kas tuleb mõni uus e-kiri.

Inglismaal on meil programm, milles osalevad inimesed ei pea nädalavahetustel sõnumeid jälgima. Kui see poliitika tasandile viia, peaksid olema perioodid ja ka paigad, mille kohta kõik ühiselt teavad, et keegi ei pea olema onlain ega mingeid sõnumeid jälgima. Meil on juba vaiksed rongivagunid, kus nutiseadmeid kasutada ei tohi – kui tahad telefoniga midagi teha, pead minema teise vagunisse. Sellised asjad annavad valikuvõimaluse ning ka toetavad sind, kui tahad nutiseadmetest puhata.

Ka noortel oleks kergem, kui reegel, et tund aega enne magamaminekut nutiseadmeid ei kasutata, kehtiks kõigile ühtemoodi. Siis saad olla kindel, et ei jää maailmast maha, kui sa pidevalt sõnumeid ei kontrolli, sest keegi sinu kaaslastest ei postitagi midagi. Koos on lihtsam.