Mis on ühist fentanüüli üledoosi surnud narkomaanil ja pühapäevapopsutajal?

Oma kodumaja trepikojas suri 28. mail 17-aastane gümnasist Aleksandr, kes oli otsustanud proovida fentanüüli. Kui aine poleks talt elu võtnud, saanuks teda aidata noortele mõeldud ennetusprogramm „Puhas tulevik". Üledoosi surnud Aleksandril oli 2014. aastal 102 saatusekaaslast. Inimesi, kes on nende ainetega rikkunud oma elu, on Eestis tuhandeid. Suurel osal tarvitajatest on lähedased, kes näevad seda piinarikast sõltuvust kõrvalt ja kes on tunnistajaks pidevatele vargustele ning korduvatele vanglakaristustele.

Politsei pingutab tõsiselt narkoturu likvideerimise nimel ja selle töö tulemusena peetakse iga päev kinni keskmiselt üks narkokurjategija. Kuigi Eesti vanglad on neid juba pungil täis, ei kuku Eesti narkoturg kokku. Miks?

Peamine põhjus seisneb nõudluses. Nõudlust narkootikumide järele ei tekita mahajäetud majades otse veeni fentanüüli süstivad narkomaanid üksi. Nõudlust tekitavad ka nii-öelda korralikud inimesed, kes ostavad ainet kas ühe korra prooviks või nädalavahetuseti tarbimiseks. Need kaks gruppi narkohuvilisi inimesi motiveerivad kurjategijaid hõlptulu teenimise lootuses siia turule aina uusi koguseid tooma.

Eelnevalt kirjeldatu on politsei jaoks reaalne ja igapäevane ning kõik see toimub ainult seetõttu, et Eesti narkoturul toimuvat iseloomustab üks sõna – eitus. Kõigepealt usub kurjategija, et narkootikume müües ei saa politsei teda kätte. Statistika aga näitab, et tõenäosus vanglasse sattuda on oluliselt suurem kui vabadusse jääda. See käib ka nende kohta, kes annavad ainet edasi oma sõbrale.

Narkootikume oma kõhus või kohvris Eestisse vedav kuller ja tema tegevust toetavad lähedased usuvad, et pelgalt aine transportimine pole kuritegu ning sel pole mingit pistmist narkoturu või narkosurmadega. Reaalsuses mõistetakse pikki vanglakaristusi ka „muuladele". Eestisse jõudnud ainet müüakse aga kõikjal, isegi koolides lastele, ja selle tagajärjel surevad sajad inimesed.

Keti viimane lüli ehk aine ostja arvab, et isegi kui talle ainet müünud diiler kätte saadakse, ei tea politsei temast midagi. Tegelikult variseb iga diileri kinnipidamisega kokku ka ostjate anonüümsus.

Igaüks teab, et narkootikumid on pahad. Et nad rikuvad tervise ja elu, et nende nimel varastatakse ja isegi tapetakse. Paraku on see teadmine ilma näiteta tühi sõnakõlks. Aga näiteid meil jagub...

Aasta alguses proovis üks üliõpilane hallutsinatsioone tekitavat ainet LSD. Paraku lõppes tema plaan veeta meeldivalt õhtut draakonite eest põgenemisega, mille käigus hüppas ta aknast alla. See noormees on eluks ajaks aheldatud ratastooli.

Eelmise aasta lõpus sattus kümmekond Rakvere noort haiglasse pärast seda, kui nad olid proovinud justkui turvaliseks peetud kanepit. Haiglakülastuse tegelik põhjus oli sünteetilise kanepi ehk spice'i üledoos. Eelmise aasta lõpus püüdis üks keskealine mees põrgusse viimise hirmus purustada oma peaga põrguväravaid. Tegelikult oli tegemist betoonist elektripostiga ning mees oli enda teada tarvitanud kokaiini. Õnneks pääses ta eluga, kuid vigastas tõsiselt oma nägu. Paraku leidub ka neid, kes enda vigastamise asemel teevad kurja teistele. Näiteks tabas politsei muidu igati korraliku pereisa, kes korgijooki ehk GHB-d tarvitanuna vägistas tänaval mitu naist.

Nendel lugudel on kolm ühist joont. Esiteks võtab aine kontrolli tarvitaja keha üle. Teiseks ei tea mitte keegi mitte kunagi, kuidas mingi aine tema füüsilisele või vaimsele tervisele mõjub. Kolmandaks ei tea mitte keegi mitte kunagi, mis kvaliteediga on aine, mida diiler müüb.

Fentanüüli puhul piisab tapva üledoosi saamiseks sellest, kui kodus segu lahjendav „harrastuskeemik" paneb ühte fooliumvoldikusse ühe soolatera-suuruse ainetüki asemel kaks. Inimene, kes sellise portsu endale sisse süstib, hingab või sööb, muutub mõne hetkega 2015. aasta narkosurmade statistikaks.

Narkootikumide probleemi ignoreerimist saavad endale lubada inimesed, kel pole eluaset, kuhu sisse murda, või kes ei pargi tänavale oma autot, millest saab varastada näiteks raadio. Narkoprobleemi võivad vabalt ignoreerida ka need, kes ei karda röövimist või taskuvargusi või keda ei huvita, kuhu tegelikult kulub kiirabiarstide ja politseinike aeg. Kas siis teie olete selline inimene?

Ma olen kindel, et sellisele küsimusele ei taha keegi vastata. Paraku on viimane aeg tunnistada, et seda olukorda saame muuta ainult üheskoos. Pööre paremuse suunas saab toimuda ainult siis, kui kogu ühiskond mõistab narkootikumide tarvitamise ühemõtteliselt hukka.

Eesti ei peaks olema üks paljudest riikidest, kus narkootikumid on legaliseeritud. Palju suurem väljakutse on tõestada, et me oleme tugev rahvas, kes hoolib üksteisest, rahvas, kes suudab ja tahab öelda ei narkootilistele ainetele. Ainult üheskoos suudame kukutada kurjategijate loodud narkoturu. Ja ainult nii anname meie noortele võimaluse kasvada üles puhtas Eestis.