Hambaraviasutuste käive on tõusuteel ja rohkem kulutatakse personalile

Pärast läinud kümnendi lõpu kriisiaega on hambaraviasutuste käive tõusuteel, ka hambaarstide arv on kasvanud. Samuti on kasvanud hambaravis töötavate inimeste töötasu.

Kui tahta end võrrelda taas kord soomlastega, siis vaadates, milline on hambaarsti palga suhe riigi keskmisesse, ei olegi meie erinevus põhjanaabritega nii suur, kui arvata võiks. Statistika näitab, et järjest enam kulutavad hambaraviasutused personalile.

Tervise arengu instituudi analüütik Liisi Panov annab ülevaate hambaraviasutuste majandusnäitajatest ning töötajate taustast.

 2014. aasta lõpul tegutses Eestis 518 hambaraviasutust ja allüksust, neist 464 olid iseseisvad hambaraviasutused.

Hambaraviasutuste arv on viimase 10 aasta jooksul järk-järgult tõusnud, kuigi on olnud aastaid, mil uksed on sulgenud rohkem kliinikuid kui tegevust alustanud. Selle aja jooksul on igal aastal tegevust alustanud keskmiselt 17 ning tegevuse lõpetanud või peatanud keskmiselt 14 hambaraviteenuseid pakkuvat asutust või filiaali.

Üle poole kõigist tegevuskohtadest asub Tallinnas ja Tartus, kus on 10 000 elaniku kohta 5,3 hambaravikliinikut või -filiaali. Maakondades on keskmiselt 3,6 hambaraviteenuse osutajat 10 000 elaniku kohta. Enim teenusepakkujaid võrreldes elanike arvuga on Hiiu-, Harju- ja Tartumaal ning kõige vähem Ida-Viru maakonnas. Samas ei tähenda asutuste suhteliselt suur arv maakonnas veel arstiabi head kättesaadavust, kuna hambaarste võib seal töötada vähe või töötavad nad väikese koormusega.

Pärast majanduskriisiaegset langust aastatel 2008–2010 hakkas hambaraviasutuste käive taas tõusma. Üsna samas tempos on kasvanud ka kulud. Viimase nelja aastaga on hambaraviasutuste tulud kasvanud 47% võrra, kulud samal ajal ligi 49% võrra. Järjest enam kulutatakse ka personalile.

2014. aasta novembris töötas Eestis 1223 hambaarsti, mida on 3% võrra rohkem kui aasta varem. Peaaegu kõik hambaarstid töötasid põhikohaga. Kui eeldada, et see kehtis ka eelmistel aastatel, siis võib öelda, et kümne aastaga on hambaarstide arv kasvanud 5% võrra. Jagades Eesti rahvaarvu hambaarstide arvuga, saame tulemuse, et meil on üks hambaarst ligi 1100 elaniku kohta. Euroopa Liidus oli see suhe keskmiselt 1:1400 (2012/2013 andmete põhjal).

Samas on meil piirkonniti elanike arv hambaarsti kohta väga erinev. Maakonniti hambaravi kättesaadavust võrreldes on õigem vaadelda täidetud ametikohti, mitte hambaarstide arvu, kuna eriti väikestes filiaalides ei pruugi arstid täiskoormusega töötada. Nii oli 2014. aasta novembris Eestis keskmiselt ühe hambaarsti täidetud ametikoha kohta 1530 elanikku. Kõige rohkem said patsiente vastu võtta Tartumaa hambaarstid, kus oli veidi alla 1200 elaniku ühe täidetud ametikoha kohta. Kõige rohkem elanikke ühe täidetud ametikoha kohta oli aga Põlvamaal – üle 3000.

Valdav enamus hambaarste on naised: ligikaudu iga kuue naise kohta töötab hambaarstina üks mees. Euroopa Liidus oleme selle näitaja poolest koos Lätiga esikohal. Kõige rohkem töötab mehi hambaarstina Šveitsis, kus vaid kolmandik hambaarstidest on naised.  

Möödunud aasta märtsis oli hambaarstide kuu keskmine brutopalk koos kõigi lisatasudega 1614 eurot, hambaraviõdedel 940 eurot. Keskmine tunnipalk koos lisatasudega (ehk kogutunnipalk**) oli hambaarstidel 14,5 eurot ja hambaraviõdedel 5,9 eurot. Kogukuupalga teenimiseks pidid hambaarstid töötama keskmiselt 177 tundi ja hambaraviõed keskmiselt 179 tundi kuus, seejuures oli märtsikuu tööaja norm möödunud aastal 176 tundi. Perioodi 2011–2015 jooksul on hambaarstide kogutunnipalk tõusnud 54% võrra ja hambaraviõdedel 38% võrra.

Eesti keskmisest brutopalgast on hambaarstide kogukuupalk veidi rohkem kui poolteist korda kõrgem, kogutunnipalk isegi üle kahe korra kõrgem. Hambaraviõdede töötasu on Eesti keskmisest 7% võrra madalam. Nii hambaarstide kui hambaraviõdede kogutunnipalk on aga kasvanud kiiremini kui riigi keskmine brutotunnipalk, mis on nelja aasta jooksul tõusnud 31% võrra.

Võrreldes arstide töötasuga oli hambaarstide kogutunnipalk kuni 2013. aastani peaaegu sama suur, kuid hakkas siis kiiremini tõusma ning oli möödunud aastal juba ligi viiendiku võrra kõrgem. Hambaraviõdede kogutunnipalk on olnud ülejäänud õendustöötajate palgast nende viie aasta jooksul keskmiselt 6% madalam.

Kui võrrelda meie hambaarstide töötasu Soome kolleegide omaga, siis on Eestis palk pea neli korda väiksem. Soome hambaarstide seas tehtud uuringu põhjal oli nende keskmine kuupalk 2014. aasta märtsis 6357 eurot ning töönädala pikkus keskmiselt 36,2 tundi (tööaja norm on 40 tundi nädalas). Soome keskmisest palgast (3308 eurot) on sealsete hambaarstide palk ligi kaks korda kõrgem, mille põhjal võib öelda, et oma riigi keskmisega võrreldes ei olegi meie ja põhjanaabrite hambaarstide töötasud nii väga erinevad.

Vaata lisaks ka Liisi Panovi artiklit „Hambaraviasutused ja -spetsialistid statistikas“, mis on avaldatud ajakirjas „Hambaarst“ nr 1, veebruar 2016.