TAI „ärritavate” reklaamide koht on tänaval

Lahvatanud on kired, sest tervise arengu instituut (TAI) teeb järjekordset seksuaaltervise kampaaniat „Kumm on seks”. Seekord kallistavad kampaania plakatitel peale noormehe ja neiu ka kaks noormeest. See on meie heteronormatiivses ühiskonnas olulist sõnumit kandev pilt, mille peale asumikogukondades ja sotsiaalmeedia gruppides üha uusi ja uusi teemasid tõstatatakse.

„Seisin lapsega bussipeatuses ja meie selja taga oli SEE pilt. Miks tehakse sellist homopropagandat ja miks ma pean oma lapsele selgitama, miks kaks meest selle hiigelsuure pildi peal kallistavad? Ja miks peavad kaks korralikku inimest kondoomi kasutama?”

„Kohutav! Aga lapsed? Elagu, aga miks nad niimoodi end meile peale suruvad? MEIE raha eest tehakse SELLIST asja? Ja mis see kondoom üldse armastusse puutub? Miks peab tänaval olema seksist rääkiv plakat?”

Need on vähesed reaktsioonid tervest ahelast ja ühed pehmemad. Vihasemad kodanikud kutsuvad üles homoseksuaalseid mehi teibasse ajama ja nuutidega nüpeldama. Kindlal häälel teatatakse, et kampaania tagajärg on põlvkond skisofreenikutest lapsi, sest selline ajupesu teeb laste vaimsele tervisele suure karuteene. Kardetakse, et nüüd on oodata plahvatuslikku homoseksuaalsusse „nakatumist” jne.

Seksuaalne sättumus on üks ootuspärane nurk, mis selle kampaania puhul kirgi tekitab. Ootuspärane sellepärast, et kooseluseadusega lõkkele löönud kired hõõguvad endiselt vihatuha all.

Vanemad pole valmis rääkima

Peamine küsimus aga paistab praegu olevat see: miks peab lapsevanem või vanavanem hakkama selliste reklaamide pärast lapsele selgitama midagi, milleks laps (loe: lapsevanem) valmis ei ole? Küsimus ei ole ainult seksuaalses sättumuses.

Juba enne TAI välikampaaniat on selle suve jooksul mu endagi tutvuskonnas korduvalt küsitud, miks reklaamitakse kondoome, libesteid ja SOS-pille televisioonis ajal, kui lapsukesed veel ei maga. On olnud ka küsimusi, miks müüakse kondoome poekassades, kus lapsed peavad neid pikemalt silmitsema, mistõttu vanemad peavad taas olema valmis lastele vastuseid andma. Ja jälle on probleem tegelikult ju selles, et täiskasvanud ei ole valmis lastega seksist rääkima. Seda mitmel põhjusel. Esiteks pole paljudele täiskasvanutele selge, kuidas lastega seksuaalsusest rääkida. On ebamugav, piinlik ja hirmuski, sest mine tea, kuidas laps selgitustest aru saab või millisteks tegudeks neist ajendi leiab.

Miks kardetakse rääkida ausalt ja avatult millestki, mis on meile nii omane ja meie elu loomulik osa? Põhjuseid võib olla palju, alates lapsevanema vähestest vanemlikest oskustest ja lõpetades iseenese seksuaalsuses tabu nägemisega. Seks ja seksuaalsus ei ole meie ühiskonnas enam tabu, kuid meil on terve põlvkond vanemaid ja vanavanemaid, kes on kasvanud ühiskonnas, kus seksuaalsust justkui ei eksisteerinud.

Koolitajana kohtun aastas sadade noorte, lapsevanemate ja noortega töötavate spetsialistidega. On rõõm tõdeda, et täiskasvanud siiski otsivad tuge spetsialistidelt, loevad abistavat kirjandust ja leiavad ka võimalusi oma teadmisi täiendada. On hea kuulda, et suur osa teismelisi saavad siiski vanematega (enamasti emaga) seksuaalsust puudutavast rääkida, kuigi tihti on teemasid, millest lapsevanemal on ebamugav rääkida. Mingil põhjusel kuulub seksuaalne sättumus nende teemade hulka.

Ent palju on neidki noori, kellel ei ole kodus turvalist täiskasvanut, kellele esitada olulisi küsimusi ja kellelt saada adekvaatseid vastuseid. Palju on vanemaid, kes küsivad, mida nad peaksid tegema, kuidas reageerima, kuidas rääkima. Meil on programmid, mis on mõeldud noortele. Meie koolides on küllaltki heal tasemel seksuaalharidus. Oleme teinud suuri jõupingutusi selle nimel, et alaealiste raseduste ja abortide arv oleks langustrendis ning sugulisel teel levivatesse haigustesse (STLH) nakatumus väheneks.

Meedial on tähtis roll

Üha rohkem aga kerkib küsimus, kuidas harida üle 35-aastaseid. Peale koolitusprogrammide ja vestlusringide on oluline just teavituskampaaniate ja ka meedia roll.

HIV-sse nakatumine on tugevalt vähenenud 15-19-aastaste noorte seas, aga tõusuteel on 30-aastaste ja vanemate nakatumus. Keskealiste ja vanemate teadmised seksuaaltervisest on napid ning hoiakud kipuvad olema vildakad. See omakorda põhjustab vastutustundetut seksuaalkäitumist ja riskide eiramist.

Viimati mainitu on ka üks peamiseid põhjuseid, mis hoiab Eestis endiselt HIV-positiivsete arvu suurena. Suuremana kui üheski teises EL-i liikmesriigis. Nii et kui küsitakse, kas TAI turvalist seksuaalkäitumist propageerivate ja „ärritavate” reklaamide koht on tänaval, siis vastus on: igatahes! Tänaval, meie silme ees.

Lastele on kindlasti parem ja turvalisem, kui asjadest räägitakse ning seejuures ausalt ja erinevusi austavalt, sest see paneb aluse nende turvalisele seksuaalkäitumisele tulevikus.

Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 13. juulil 2016