Lastele on parem kui seksuaalsusest räägitakse ausalt

„Miks peavad lapsed nägema avalikus ruumis kondoomireklaame? Kuidas ma pean lapsele selgitama, mis on kondoom ja miks seda vaja on? Ja kuidas ma ometi talle selgitan, miks kaks meest üksteist kallistavad või suudlevad?“. Need on küsimused, mis on taas kerkinud paljude täiskasvanute, aga eriti lapsevanemate pähe seoses turvalise seksuaalkäitumise teavituskampaaniaga.

Seksuaalsus on inimeseks olemisest lahutamatu ning hõlmab endas palju enamat, kui seksuaalvahekord. Iga inimese seksuaalsus on väga eripalgeline ja eriilmeline. Tunded, mina-pilt, identiteet, kehalised tundmused, suhted ja suhtlus teiste inimestega, kehaline kontakt - seksuaalsus kätkeb endas kõike seda ja veelgi enamat. Sestap pole ka üllatuslik, et lapsevanemas tekib palju küsimusi selle kohta, kuidas lapsele nii laia ja keerulist, aga ka ebamugavat teemat selgitada. Eestis on üles kasvanud terved põlvkonnad, kelle jaoks on seksuaalsus olnud tabuteema ning oleme elanud aastakümneid ühiskonnas, kus seksi ametlikult ei eksisteerinud.

Kui me mõistame, et seksuaalsus on oluline osa meist kõigist ning sellest ausalt ja avatult rääkimine ei pane lapsi varem seksima, vaid aitab lapsel kasvada ennast austavaks, hoidvaks ja iseendaga sinapeal olevaks inimeseks, väheneb ka ebamugavus.

Olulisemad, kui perfektsed vastused laste küsimustele, on lapsevanemate endi hoiakud, mis ei jää lapse tundlikule radarile märkamata. Kõigile küsimustele ei peagi olema kohe vastuseid, kuid oluline on hoida uks lapse jaoks alati avatuna, kui tal on küsimused, mured ning kui ta soovib rääkida. Oluline on toetada lapse identiteedi arengut, lastes tal olla tema ise. Tähtis on, et laps teaks, et tema keha on ilus ning kõik tema kehaosad on võrdselt olulised ning mingit osa tema kehast ning selle osaga seonduvaid teemasid ei peideta niiöelda kappi.

Kindlasti ei tohi lapse keha ega seksuaalsusega seonduvat häbistada või lapsel keelata oma keha avastamast. Oluline on aga lapsele selgitada, et enese avastamise juures on tähtis privaatsus. Tähtis on nimetada ka kehaosasid õigete nimedega. Ei ole ühtegi adekvaatset põhjust, miks kasutada sõnade „peenis“ ja „vagiina“ asemel kummalisi väljendeid, mida teiste kehaosade puhul ju ei kasutata. Peites suguelundid mingite koodnimetuste taha, anname me lapsele sellega märku, et tegemist on millegagi, millest ei tohi otse ja selgelt rääkida.

Identiteedi ning väärtuste kujunemise toetamisega loome me vundamendi seksuaalkasvatuse püramiidile. Seksuaalhariduse juures on oluline mõista, et ei ole mõistlik alustada rääkimist tagajärgedest, vaid ülioluline on esialgu luua püramiidi vundament väärtustest, identiteedist, mina-mõistmisest ja eneseaustusest. Seejärel saame "laduda" kiht-kihilt edasi teadmisi füüsilisest arengust, suhetest ja seksuaalsuse positiivsetest külgedest ning alles püramiidi tippu jätame teadmised järglaste saamisest, mis võib olla seksuaalvahekorra soovitud „tagajärg“, aga ka soovimatutest tagajärgedest - soovimatust rasedusest ning sugulisel teel levivatest infektsioonidest.

Kui me alustame negatiivsest, ei ole neil teadmistel kuhugi kinnituda ja seksuaalharidus ei anna meile soovitud efekti. Katust ilma vundamendi ja seinteta ei püstita ning ei ole vanust, mil seksuaalsusesse puutuvast rääkida ei saaks. Avalikus ruumis, filmides ja meedias nähtu annab just hea võimaluse lapsega seksuaalsuse teemadel rääkida. Võib näiteks lapselt küsida, milliseid mõtteid või küsimusi nähtu temas tekitab ning enamasti need küsimused siiski tekivad.

Ka teiste inimeste austamine ja inimeste eripärade austamine käib seksuaalkasvatuse juurde. Näiteks kui lapsel vahel kerkib küsimus, miks kaks meest või kaks naist teineteisel käest kinni hoiavad, miks nad suudlevad, siis piisab vastusest, et mõned inimesed armuvad samast soost inimestesse. Lapsed on oma olemuselt avatud ja sallivad, kui me ise neid teistsugusteks ei kasvata.

Kui laps erinevaid küsimusi just lapsevanema käest küsib, on põhjust rõõmustada, kuna suhe lapsega on usalduslik. Erinevas vanuses lastel on erinevad küsimused ja võibki tunduda, et peab olema ekspert, et kõigile neile küsimustele õigesti vastata. Mida noorem laps, seda lühemaid vastuseid ta aga vajabki. Ei ole vajadust talle väga pikalt ja detailselt selgitama hakata, kuidas, kus ja mis. Näiteks viieaastane laps jääb enamasti rõõmsalt rahule, kui tema küsimusele „Kust lapsed tulevad?“ vastab lapsevanem, et ema kõhust. Kui laps esitab küsimuse, kuidas laps ema kõhtu saab, võib talle öelda, et viljastamiseks on vaja munarakku, mis kasvab naise sees ning seemnerakku, mis kasvab mehe sees. Oluline on, et lapsele ei valetata, võttes appi kurejutte või kapsalehti ning beebipoode. Kui lapsevanem aga jääb mõnele küsimusele vastamisega esialgu hätta, võib alati lapselt küsida, mida ta ise sellest või teisest arvab. Laste vastused on teinekord vägagi terased ning vahel aitab see lapsevanema kimbatusest üle.

Kui väiksemate laste puhul tuleb tihti selgitada, kuidas lapsed tulevad või kuidas beebid ema kõhus kasvama hakkavad, siis algklassilapsi on oluline hakata ette valmistama ülisuurteks muudatusteks nende elus  - murdeeaks. Muutub keha, muutuvad tunded, muutuvad suhted. Lapsel on sel perioodil iseennastki raske mõista ning seetõttu muutuvad suhted ka teda ümbritsevate inimestega. Murdeeas on tavaline oma keha avastamine läbi eneserahuldamise. Mis mulle meeldib? Milline mu keha on? Mis ei meeldi? Mis tekitab hea tunde? Oluline on mõista, et see on normaalne ning kindlasti ei tohi last keelata ega häbistada. Samuti tuleb jätta lapsele tema õigus privaatsusele.

Sagedane küsimus lapse peas sel ajal on "Kas ma olen normaalne?". Hirm erineda eakaaslastest on sel ajal tavaline ja lapsevanemal on oluline hirme maandada. Lapsevanemale võib sel perioodil tunduda, et tema arvamus ja jutt ei tähenda lapsele enam midagi ning eakaaslased on A ja O, kuid see ei ole tõsi. Jah, eakaaslased ongi olulisemaks muutumas, sõprussuhted on tähtsad ja neid peaks igati toetama, kuna see toetab omakorda lapse sotsialiseerumist ja sotsiaalsete suhete loomist väljaspool perekonda.

Keskmises ja vanemas teismeeas noortel on üha enam küsimusi suhete osas. Tekivad esimesed armumised ja esimesed pettumused suhetes. Selgineb iseenda sooline ja seksuaalne identiteet ning see on iga, kus homoseksuaalsetel noortel võib toimuda n-ö kapist välja tulemine. Peamine, mida lapsevanem teha saab, on olla lapse jaoks olemas ning armastada ja aktsepteerida last sellisena, nagu ta on. Nagu eelnevalt mainitud, on üliolulised lapsevanema enda hoiakud, seda ka erinevuste suhtes. Kui mõelda, milline oleks kapist väljatulek noore jaoks, kes teab, et tema vanemad ja lähedased on seksuaalvähemuste või transsooliste inimeste suhtes sallimatud, siis on tal väga raske avaneda neile inimestele, kes peaksid olema kõige lähedasemad ja usaldusväärsemad. On raske leppida iseendaga, surutakse enda olemust alla ning sellest tulenevad konfliktid iseenda sees, mis põhjustavad ka erinevad vaimse tervise probleeme.

Hilisemas teismeeas kogetakse enamasti esimest seksuaalvahekorda ning oluline on, et teadmised turvaseksist oleksid noorel olemas enne, kui ta seksuaalelu alustab. Loodetavasti rahustab lapsevanemaid see, et teadmised seksuaalsusest, turvalisest seksuaalkäitumisest ei ärgita kedagi varem seksima ning teadmine sellest, et olemas on erineva seksuaalse ja sooidentiteediga inimesi, ei muuda lapse enese seksuaalset ega soolist identiteeti. Seda kinnitavad loendamatud usaldusväärsed uuringud erinevates riikides, kus seksuaalharidus on iseenesestmõistetav kasvatuse osa.

Mõtteaineks neile, kes teavituskampaaniatele väga tuliselt reageerivad – on palju vanemaid, kes oma lapse nähes suitsetavad ning üleliia ka alkoholi tarbivad, kuid see on meie avalikus ruumis justkui tolereeritud nähtus. „Tavaline elu osa ju, ega lapsi vati sees kasvatada ei saa!“. Miks aga soovitakse lastel silmad-kõrvad kinni toppida, kui on vaja anda positiivset eeskuju ning rääkida millestki nii elutervest nagu seksuaalsus? Oluline on mõista, et kui seksuaalharidust ei anna meie, annab seda meedia ning ühiskonna negatiivne pool oma objektistava üleseksualiseeritusega, ebareaalsete visuaalidega meeste ja naiste kehadest ning kivistunud soostereotüüpidega, mis suruvad inimesed õhuvaestesse kastidesse, piirates nende identiteedi arengut ning eneseteostusvõimalusi.