Üksildane laps ootab head jutupartnerit

Mõisted sotsiaalne, sotsiaaltöö, sotsiaalpedagoogika on üsna komplitseeritud sisuga – ehk seetõttu kasutavadki sakslased üha rohkem katusterminit sotsiaalne töö. Mõistete osalist kattumist on hea kirjeldada üksikult üldisele liikudes. Sestap võtangi käesolevas artiklis luubi alla esmapilgul selgelt piiritletud nähtuse üksildus, mis lähemal vaatlusel kätkeb endas lisaks komplitseeritud psühholoogilisele olemusele ka sotsiaalpedagoogilist ennetust ning sotsiaaltöise rehabilitatsiooni võimalusi.

Soomes on üksilduse teemat põhjalikult uurinud dr Niina Junttila (2016). Tema töörühma uuringutest selgus, et tegemist on massilise probleemiga, mis võib alata juba enne kooli. Paradoksaalselt tehniliste „vidinate” võidukäik pigem süvendab kui leevendab üksildust: näiteks kui Facebookis on mõnel noorel sada „sõpra”, teisel aga ainult neli, võib tekkida alaväärsustunne, sest noored kujundavad oma identiteeti suuresti just võrdluste ning peegelduste kaudu. Ning kui teismeline jälgib Facebookis klassikaaslaste kirevat seltsielu, kuid tema enda postitusi keegi isegi ei märka, süveneb üksildus veelgi. Või nagu üks Junttila uuringus osalenud noormees nukralt tõdes: „Panin mobiiltelefoni laadima ja jäin mõttesse – milleks mulle telefon? Viimane sissetulev kõne toimus ju pool aastat tagasi, ja seegi tuli ühelt operaatorfirmalt teenuse pakkumise asjus ...”.

Soome teadlaste järeldused
Samal ajal kui PISA uuringutest selgus Soome haridussüsteemi suurepärane positsioon maailmas, sai see ka suure kriitika osaliseks, kuna süsteem tähtsustab liigselt konkureerimist ja individuaalseid sooritusi ning seda eelkõige koostöö edendamise arvel. Junttila (2016) toob esile ka tõsiasja, et koolimeeldivuse suhtes, eriti poiste puhul, paigutusid soomlased häbiväärselt maailma viimaste sekka. Seega paljude teiste riikide võrdluses olid Soome õpilased kognitiivselt küll väga võimekad, kuid sotsioemotsionaalse heaolu aspektist kuskil kaugel teiste taga. Soome lapsed on seega üldistatult öeldes pigem üksildased, tõrjutud, kiusatud ja oma koolieluga üldsegi mitte rahul. Selle tulemuse kohta üritati väita, et küllap õpilastele ikkagi meeldib koolis käia, kuid Soome kombe kohaselt on neil raske seda tunnistada. Umbes nii, nagu oleks noorte arvates Soomes justkui häbiväärne kooli kiita. Keegi järeldas ka, et kõike korraga (häid akadeemilisi tulemusi ja koolimeeldivust) polegi võimalik saada ning mingis osas tuleb paratamatult järelandmisi teha. Saab kas tööd teha või lõbutseda – ja soomlased ju, teadagi, rühivad tõsiste nägudega kas või läbi halli kivi, maksku see mis maksab, märgib Junttila.

Nüüdseks on olukord muutunud ja soomlaste PISA saavutused kulgevad järjekindlalt tipust allapoole. Tulemuste halvenemise ametlikuks põhjuseks ei peeta koolisüsteemi ega õppetöö kvaliteedi põrumist, kuid paraku pole põhjuseks ka Soome õpilaste heaolu kasv ega õnnelikkuse lisandumine, sedastab Junttila. Vastupidi, PISA tulemuste halvenemine arvatakse eeskätt johtuvat õpilaste sotsioemotsionaalsest madalseisust, käitumisprobleemidest, tõrjutusest, omaette hoidumise kalduvusest, autoriteediprobleemidest ning hoolimatusest tuleviku suhtes. Teisisõnu võib öelda, et „mõlemat saada ei saa” mõtteviis ei pidanud paika, kuna põhimõtteliselt on võimalik sellinegi olukord, kus kumbagi ei saavutata. (Junttila 2016). Täpselt samale tulemusele, kuigi teiste uurimismeetodite kaudu jõudsid Helsingi Ülikooli teadurid Liisa Keltikangas-Järvinen ja Sari Mullola (2016).

Üksilduse massilisus
2014. aasta kevadel korraldas dr Junttila töörühm üksildusteemalise uuringu, paludes Soome suurima ajalehe Helsingi Sõnumid elektroonilise versiooni kaudu lugejaskonnal üksildusega haakuvaid kogemusi jagada. Kuigi vastamiseks ettenähtud aeg oli suhteliselt lühike, laekus ometi ligi 30 000 vastust. Umbes pooled vastajatest kogesid üksildust kas pidevalt või väga tihti; ja neist omakorda ligi pooled ehk iga neljas küsitlusele reageerinu olid veendunud, et nende üksildus jääb kestma elu lõpuni. Nad ise ei näinud mingit võimalust sellest olukorrast välja pääseda. Ja neist lootusetutest üksildastest oli alla 40aastasi 60%, see tähendab nad olid just sellises vanuses, mil enamiku inimeste jaoks on põhiprioriteetideks perekond, paarisuhe, töö ning erinevad hobid. Mainitud ajalehe lugejate uuring oli impulsiks uute, juba esinduslikumate üksildusteemaliste uuringute läbiviimiseks. Nende tulemustega saab lähemalt tutvuda Junttila raamatu (2016) „Sõpradeta elu – laste ja noorte üksildus” vahendusel.

Sotsiaalsete probleemide kontekstis on olulised vastused üksilduse kogemise kohta elu eri perioodidel: 34% tõid välja, et olid üksildased lapsepõlves, 53% nooruses ning 70% täiskasvanueas. Just siin tulebki mängu sotsiaalpedagoogika. Juha Hämäläineni (2012) sõnul on sotsiaalpedagoogika peamisteks rõhuasetusteks hariduse, kogukonna või heaoluga seonduv. Üksildusemotsiooni seost lähikeskkonna ning probleemiteadlikkusega üle hinnata pole lihtsalt võimalik. Eriti juhtudel, kui vanemad ei teadvusta lapse abivajadust ja/või ei oska teda aidata, osutub sotsiaalpedagoog olulisimaks sillaks probleemi ja lahenduse, kooli ning kodu vahel. Mida emotsionaalsema murega on tegemist, seda suuremat kasutegurit võiks eeldada sotsiaalpedagoogika Lõuna-Euroopa traditsioonist. Seal on sotsiaalpedagoogika sünonüümina kasutusel meetod, mille nimi on animation socioculturelle ehk sotsiaalkultuuriline innustamine (Bon 2009, 37). Sõnatüved anima ja animus tulenevad ladina keelest, tähendades elu andmist või elustamist. Näiteks reanimatsioon kui teisest ilmast tagasi toomine või ka animafilm kui elututele piltidele nn hinge sisse puhumine. Just sotsiaalpedagoog peaks märkama üksilduse ohus olevaid õpilasi, ning esimesel võimalusel ka reageerima, andes abi vajava noore elule rohkem sisu.

Mida teha?
Soomlased ja eestlased on oma soome-ugri tausta tõttu suhteliselt sarnased: isegi mõned vanasõnad kattuvad, rääkimata mõtteviisist. Vanasõnad sellepärast ongi ju „vanad sõnad”, et nad mõjutavad inimeste elu põlvest põlve. Ilmselt kehtib see ka väite „rääkimine hõbe, vaikimine kuld” kohta. Nii mõnigi Eesti õpetaja on kurtnud, et üks osa lapsi tuleb koolis esmalt rääkima õpetada, alles seejärel saab aine juurde asuda. Probleemi põhjuseks on asjaolu, et ka kodudes ei räägita lastega piisavalt. Vangistusse jäänud emotsioonid on aga soodsaks pinnaseks üksildusele.

Ka Junttila uuringust ilmnes, et üksildase lapse suurimaks sooviks on, et keegi tuleks temaga lihtsalt juttu rääkima. Ning juhul kui eakaaslased seda ei tee, lähebki vaja sotsiaalpedagoogilist sekkumist. Soome lastepsühhiaater Jari Sinkkunen (Parvela ja Sinkkunen 2013 kaudu) rõhutab sellise tegevuse nagu „õngitsemine” tähtsust: täiskasvanu peaks piltlikult öeldes kiskuma kasvõi tangidega välja need mõtted, mis ringlevad üksildase lapse peas. Terapeutiline sekkumine probleemi algstaadiumis pole mingi raketiteadus ja enamikul juhtudel piisab rääkimisest.
Koolis käivitab jutupuhumisi sotsiaalpedagoog, kes saaks vestlusringide ellukutsumise abil samaaegselt teostada nii „õngitsemist” kui üksilduse ennetamist. Lihtne ja odav meede, mille abil on võimalik ära hoida tõsisemaid (sotsiaalseid) probleeme tulevikus. Muidugi on ka rääkimisega võimalik probleeme varjata, aga vaikiv laps jääb päris kindlasti tõeliseks (õnnetuks) mõistatuseks. Ja kuna üksildane üldjuhul tegelikult tahab väga suhelda ning suhtlemisoskusi õppida ja kinnistada, siis nagu Junttila uuringust selgus, nö vägisi rääkima sundimine neile südames tegelikult meeldib, isegi kui nad algul üritavad vastupidist väita. Praktikas tähendab sotsiaalkultuuriline innustamine hoolimist, suhtlemist, tunneli lõpus valguse näitamist. Võrgustike rajamist ja kinnistamist tähtsustavad nii sotsiaalpedagoogid kui -töötajad.

Ega ilmaasjata ei ole Singapuris välja mõeldud sellist süsteemi, kus juhul kui noor pere ostab korteri oma vanade vanemate lähedusse, maksab linnavalitsus ühe osa korteri hinnast kinni. Otsustajad on teadvustanud, et üksilduse tagajärjed osutuvad sotsiaalsüsteemile palju kallimaks kui kinnisvara ostu ühekordne osaline kompenseerimine.

Kultuurikontekstil on oluline roll
Üksikisiku otsustuste kaal on suurem individualistlikes kultuurides, kus ühiskond ootab, et inimene tuleb ise oma eluga toime ning võtab selle eest vastutuse. See tähendab, et ühe otsuse kaal on seda suurem, mida väiksem on toetav võrgustik, kuna eksides vastutab otsustaja ikka ja alati ainult üksi. (Webb 2006, 37). Individualism ja üksildus on pigem lääne kui ida kultuuri probleemid. Hofstede (2013) uurimistulemuste põhjal domineerivad ka Eestits pigem individualistlikud trendid, kuna saavutustele orienteeritus ning isiklik vastutus on eneserealiseerimise kontekstis vägagi olulised. Saavutuste hinnaks võib nii mõnigi kord osutuda aga just üksildus. Junttila (2016) väidab, et mida varem ning kauem on keegi üksildust kogenud, seda kiiremini langeb ta järgmises sarnases olukorras musta masendusse. Seega on just individualistlikes kultuurides üksilduse ennetamine erakordselt oluline.

Giddens kasutab sellist mõistet nagu „saatuslikud momendid” – need on iga inimese elus ettetulevad olukorrad, nn ristteed või pöördepunktid, kus asjad võivad minna kas ühte- või teistpidi (Webb 2006, 15 kaudu). Need nn saatuslikud momendid võivad ka sõna otseses mõttes inimese elukäiku kujundada. Kuigi enamasti algab üksilduse probleem madalast enesehinnangust, võib üksildase templi saamine olla ka juhuslik. Näiteks oli Junttila uuringus selliseid õpilasi, kes olid käinud kolmes koolis: kahes esimeses nad üksildased ei olnud, aga kolmandas jäeti nad ringist välja. Inimene ise jäi ju samaks, aga tema mingile omadusele reageeris uus keskkond teistmoodi. Seega võib n-ö saatuslikuks momendiks osutuda lihtsalt halbade asjaolude kokkulangemine: keegi, kes kaaslastest tegelikult palju ei erinegi, saab suvalise sildi külge. Kui miinusmärgilised impulsid kuhjuvad, on varem või hiljem tulemuseks probleem, mis on nii inimese enda kui ühiskonna jaoks juba oluliselt keerukamad lahendada. Plussmärgiga saatuslikuks episoodiks võib kujuneda sotsiaalpedagoogi sekkumine.

Teooria praktilisus
Praeguseks on üksildusest johtuv tõrjutus kujunenud teemaks nii Soome valitsuse perspektiivplaanides kui erakondade valimislubadustes. Seega üksildusest räägitakse Soomes palju, seni on häälekamad olnud just teadlased, sotsiaalvaldkonna ja tervishoiu spetsialistid, korravalvurid ning poliitikud (Junttila 2016). Üksildus haakub ka isiksuslike omadustega: teatud temperamendipaketiga inimesed on üksilduse poolt rohkem ohustatud kui teised. Näiteks Helsingi Ülikooli psühholoogiaprofessor Liisa Keltikangas-Järvinen on kirjutanud sel teemal mitu raamatut. Eesti keelde on tõlgitud „Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused” (2013) ning „Väikelapse sotsiaalsus” (2012). Õpilaste isiksuslike omaduste kaardistamiseks pole vaja oodata probleemide ilmnemiseni. Mida tugevam on sotsiaalpedagoog teoorias, seda paremini suudab ta märgata riskirühmas olevaid lapsi ja noori; ja mida varasem on moraalne tugi, seda vähem sotsiaalseid probleeme tulevikus.

Viidatud allikad
Bon, C. (2009). Social Pedagogy in France. Teoses: Kornbeck, J., Rosendal Jensen, N. (toim) The Diversity of Social Pedagogy in Europe. Bremen: Europäisher Hochschulverlag. 34–45.
Hofstede, G. (2013). The Hofstede Centre. http://geert-hofstede.com/estonia.html (25.02.2014).
Hämäläinen, J. (2012). Social Pedagogical Eyes in the Midst of Diverse Understandings, Conseptualisations and Activities. International Journal of Social Pedagogy. 1(1), 3–16.
Junttila, N. (2016). Sõpradeta elu: laste ja noorte üksildus. Koolibri. (Ilmumas)
Keltikangas-Järvinen, L. (2012). Sotsiaalsus ja sotsiaalsed oskused. Tallinn: Koolibri.
Keltikangas-Järvinen, L. (2013). Väikelapse sotsiaalsus. Tallinn: Koolibri.
Keltikangas-Järvinen, L., Mullola, S. (2016). Maailma parim kool? Tallinn: Koolibri.
Parvela, T., Sinkkunen, J. (2013). Kooli! Tallinn: Ajakirjade Kirjastus.
Webb, S. (2006). Social Work in a Risk Society. London: Palgrave Macmillan.

Varem imunud ajakirja Sotsiaaltöö 2/2016 numbris