Iga kuldses eas alkoholi liigtarvitaja võib olla mureallikas

Seoses alkoholi suurenenud kättesaadavusega ja pakkumise intensiivsusega on viimastel aastakümnetel inimeste joomisharjumused oluliselt muutunud. Eesti Konjunktuuriinstituut korraldab igal aastal küsitluse, et välja selgitada 18–74-aastaste inimeste alkoholitarbimine.

2015. aasta küsitluse andmetel vastas ligikaudu kolm neljandikku 50–74-aastatest küsitletutest, et nad ei joo üldse. Üheksa protsenti 50–64-aastastest vastajatest väitis, et joob peaaegu iga päev mõne alkohoolse joogi (viina, džinni- või mõne muu kokteili, veini või õlut), ja seitse protsenti 65–74-aastatest joob iga päev õlut.

Noorte ja keskealiste alkoholitarvitamise näitajatega võrreldes ei ole need arvud rahvatervise seisukohalt katastroof, kuid iga üksikjuhtum võib olla suur mureallikas.

Alkoholitarvitamisega kaasnevad kahjud vanusest ei hooli. Seetõttu on mõistlik hoida oma alkoholitarvitamine madala riski piirides ka siis, kui ollakse vanusest tulenevalt oma otsustes ja tegudes „vaba ja sõltumatu”.

Maailma Terviseorganisatsiooni soovituste kohaselt ei tohiks naised tarvitada enam kui kaks ja mehed enam kui neli ühikut puhast alkoholi päevas. Üks alkoholiühik võrdub kümne puhta alkoholi grammiga. Näiteks pooles liitris õlles on kaks ühikut puhast alkoholi, pokaalis veinis üks ühik. Kuna alkohol on inimese organismile mürk, mida töödeldakse ümber peamiselt maksas, on hädavajalik anda sellele ülitähtsale organile vähemalt kolmel päeval nädalas alkoholist puhkust.

Kui inimene tarvitab alkoholi lubatud kogusest enam, loetakse seda liigtarvitamiseks ja mitmesugustesse haigustesse haigestumise risk suureneb hüppeliselt. Märkimisväärselt suureneb õnnetuste tõenäosus. Pidevalt alkoholi tarvitaval inimesel on suur oht kaotada iseseisva toimetuleku võime nii tervislikel kui ka majanduslikel põhjustel.

Oleks igati mõistlik, kui vähemalt kord aastas võetakse perearsti juures oma tervislikku seisundit hinnates jutuks alkoholitarvitamise harjumused ja nende mõju tervisele. Unetuse, meeleoluhäirete, südame ja veresoonkonna, hormonaaltalituse süsteemi ja teiste tervisehäirete korral tuleks koos perearstiga vaadata üle joodud alkoholi kogus ja tarvitamise sagedus.

AUDIT-testi, millega saab alkoholi tarvitamise harjumustega kaasneva terviseriski suurust hinnata, leiab veebilehelt www.alkoinfo.ee ning seda kasutavad paljud perearstid ja pereõed, kui nad patsientidega nende elukvaliteedi parandamise võimalusi arutavad.

Pikaajaline suurtes kogustes alkoholi tarvitamine võib muutuda halvast harjumusest sõltuvuseks. Sõltuvuse korral kaob tasapisi kõik ja alles jääb vaid tung alkoholi järele, mis inimese enda tahtele enam ei allu. Õnneks ei pea väljend „joodikut parandab ainult haud” paika.

Lisaks erinevatele rohkem või vähem tõenduspõhiste meetodite kasutajatele pakub alkoholitarvitamise häirega patsientidele tänapäevast tasuta ravi viis haiglat – Põhja-Eesti Regionaalhaigla, Tartu Ülikooli Kliinikum, Pärnu Haigla, Viljandi Haigla ja Lõuna-Eesti Haigla. Infot selle kohta saab aadressilt http:// alkoinfo.ee/et/kuhu-poorduda/.

Esimesele vastuvõtule pääseb registreerimise järel üldjuhul kolme tööpäeva jooksul. Selle visiidi käigus hindab vaimse tervise õde patsiendi ravivajadust ja motivatsiooni ning tutvustab eri ravivõimalusi. Kui patsient on küllalt motiveeritud ja tahab oma alkoholitarvitamise harjumusi muuta, pannakse ravimeeskonna ja patsiendi koostöös paika eesmärgid ja raviplaan nagu iga teisegi kroonilise haiguse puhul. Ravieesmärgi valib patsient. Sageli alustatakse lihtsalt koguste vähendamisest, mõni patsient eelistab kohe täiskarskust.

Pika aja jooksul juurdunud harjumuste muutmine ei ole lihtne, ükskõik, kas see puudutab toitumist, liikumisharjumusi või alkoholitarvitamist. Omal moel võikski alkoholitarvitamise häire ravi kaalujälgimisega võrrelda.

Koos vaimse tervise õe või psühholoogiga vaadatakse üle patsiendi tervisele kahjulikud alkoholitarvitamise harjumused – tüüpolukorrad, mille juurde kuulub „kohustuslik” alkoholitarvitamine või kus alkohol peaks toimima näiteks stressi leevendajana või unele kaasaaitajana. Kahel viimasel juhul on alkoholi tegelik toime soovitule vastupidine. Selle kohta jagataksegi kohe ravi alguses selgitusi.

Seejärel otsitakse tervislikumad alternatiivid, mis oleksid patsiendile jõukohased, et nendega mitte lisastressi tekitada. Mõni otsustab vanadest „joomasõpradest” hoiduda, mõni leiab uued sõbrad ja põneva hobi, mõni õpib lihtsalt „ei” ütlema ning selle juurde teiste aasimisest hoolimata ka jääma. Patsient ja tervishoiutöötaja kohtuvad regulaarselt, hindavad edenemist ja vajadusel korrigeerivad raviplaani.

Uuringud on näidanud, et peale individuaalkohtumiste saavad paljud alkoholitarvitamise häire patsiendid abi ja tuge rühmatööna korraldatud kohtumistest. Selliseid teraapiagruppe pakuvad ravikeskused ja üksteise kogemusest õppimise eesmärgil toimuvad AA (anonüümsete alkohoolikute) kogunemised. Alkoholisõltuvuse diagnoosiga patsiendi vaatab kindlasti läbi ka psühhiaater, kuna sõltuvusega kaasneb sageli teisigi psüühikahäireid, mille ravi on soovitud eesmärkide saavutamiseks hädavajalik.

Alkoholitarvitamise harjumuste tervislikumaks muutmine on pikaajaline ja tagasilangustega protsess, mille edenemisele saab mõnikord ravimitega kaasa aidata. Haigusest paranemiseks tuleb siiski kõige rohkem oma hoiakute muutmiseks ja uute käitumismustrite õppimiseks tööd teha.

Karskel seenioril võib alkoholi liigtarvitamise probleem avalduda hoopis teisel kujul – laste või/ja lastelaste alkoholi liigtarvitamisega kaasneva murena. Vanemate ja täiskasvanud laste jutuajamine alkoholitarvitamise teemal on keeruline.
Haiglas saab asjatundjalt nõu küsida sellistekski olukordadeks, et säästa iseennast ja aidata oma alkoholitarvitamise häire all kannatavat lähedast. Seda võimalust peaks kasutama igaüks enne, kui alkoholi liigtarvitamisest põhjustatud väsimus ja vihkamine lähedaste inimeste vahel hoolimisele ja hoidmisele enam ruumi ei jäta.

Vanuses 60+ võib tekkida tahtmine kõigele käega lüüa ja lasta asjadel lihtsalt minna. See valik on enamasti väga pika ja piinarikka teekonna algus, põhjustades kannatusi neilegi, kes sellist valikut ei teinud. 

Artikkel ilmus ajakirja 60+ juulikuu numbris.