Kui laps julgeb eksida, naudib ta ka raskeid ülesandeid

Kuidas vanem reageerib lapse veale, mõjutab lapse uskumusi, ütleb hariduspsühholoog Grete Arro. Mida teeb vanem siis, kui laps tuleb koolist koju kahega? Vanemad, kes reageerivad lapse ebaõnnele haletsedes või kurjalt karistades, põlistavad lapses jäävususkumust, et ta ei saagi endaga hakkama. „Kui vanem on matemaatika kahe pärast ärev, õpib laps, et tal ilmselt ei tule ka edaspidi midagi välja,“ ütleb Arro. „Vanemad, kes reageerivad veale viisil: oo, nüüd on sul ju suurepärane võimalus paremini teha, näita, mis seal oli, vaatame, kus on probleem, ennustavad lapse endasse uskuvat hoiakut tulevikus. Kui laps julgeb eksida, julgeb ta nautida ka neid ülesandeid, mis on rasked, ja saab tasapisi targemaks."

 „Hariduse omandamisel peetakse väga oluliseks baasuskumusi,“ selgitab Arro põhjalikumalt. „Üks neist on jäävususkumuse teooria. Osad inimesed usuvad, et me oleme protsessis ja teel. Õppimise eesmärk ei ole demonstreerida perfektset tulemust ja võimekus ei ole lihtsalt kaasa sündinud, vaid võimeid saab arendada. Teised usuvad, et võimed on meile kaasa antud ja me ei saa midagi muuta.“

Samas, haridus on kompleksne valdkond ja üht võluvitsa, mis lahendaks kõik mured, ei ole, nendib Grete Arro (fotol).

Õpilasi, kes on kogenud depressioonisümptomeid, on meil lausa kolmandik, ütleb pereterapeut Karmen Maikalu. Kõige enam saavad asjad alguse suhteprobleemidest, millest kasvavad välja muud probleemid. Kui lapse vaimse tervisega on kehvasti, hakatakse sageli tegelema ainult lapsega, kuid last ei saa välja võtta tema kontekstist: pere, lasteaed ja kool. „Õnneks on märgata, et Eesti on muutumas inimkesksemaks ja liigub põhjamaise mudeli poole,“ ütleb Maikalu.

"Vaimse tervisega seotud stigmad on murenemas ja ühiskondlik valmisolek rääkida vaimse tervise teemadel on kasvanud," märgib koolipsühholoog Ailen Suurtee.

Suurtee sõnul tundub talle, et inimeste ettevalmistus ei ole pereeluks piisav, teadmisi võiks alati rohkem olla. Karmen Maikalu: „Ma näen koolis töötades, et kui lapsel tekivad mured, nt ärevus, depressioon või käitumisprobleemid, selgub sageli, et mure põhjus on kodus. Me saame last aidata, õpetades meelerahu- ja tähelepanuharjutusi. Kuid sellest üksi on vähe, peame aitama kogu perekonda. Me räägime Eestis juba päris palju vanemaharidusest ja vanemlikust haridusest“ Inimesed teadvustavad juba, et ka neid inimlikke ja oma pere hoidmise oskusi on võimalik õppida.

Grete Arro sõnul on olulised kolm asja, mida lastega uue asja õppimisel meeles pidada. See on, et iga uue asja õppimine võtab aega, asjad ei juhtu kohe. Teiseks on vaja harjutada ja kolmandaks – teatud ekspertsus annab vanematele meelerahu. Kui olen lapse probleemidega hästi kursis, annan lapsele aga ja loon sobiva õpikeskkonna, siis need oskused ka tulevad.

Postitus on valminud Arvamusfestivalil toimunud laste vaimse tervise arutelu põhjal, mida vedas Tartu Ülikooli eetikakeskus. Arutelu korraldasid Mari-Liis Nummert, Triin Paaver, Õnne Allaje, Annika Teder ja Tiia Kõnnussaar. Ülevaate andis edasi Tiia Kõnnussaar.

Arvamusfestivali vestlusringi vedas Jannus Jaska, Vaikuseminutite meeskonnaliige, disainer, protsessijuht ja koolitaja. Arutlesid hariduspsühholoog Grete Arro, lastepsühhiaater Irja Ivarinen, koolipsühholoog Ailen Suurtee, koolipsühholoog ja pereterapeut Karmen Maikalu ning Vaikuseminutite eestvedaja Nelli Jung.