Loo mänguga kodurahu

Koolides kasutatavat VEPA- (veel paremaks) mängu saab käitumis- ja keskendumisprobleemide korral koduski rakendada.

Eneseregulatsiooni oskus eristab sageli n-ö korralikke lapsi nendest, kes pahandustesse satuvad. Eneseregulatsioon on keskne kontseptsioon ka VEPA käitumisoskuste mängus (PAX Good Behavior Game).

Koolikeskkonnas on tulemused olnud muljetavaldavad. Kolme kuuga väheneb tunduvalt hüperaktiivsus ja emotsionaalsete probleemide hulk ning hakatakse ka kaaslastega rohkem arvestama ja neid toetama.

Koduski on oluline läbi mõelda, millised oskused, väärtused, omadused tahad lapsele ellu kaasa anda. Samuti mõtle, mille puhul sa ei taha, et laps seda raskusena kaasas kannaks. Need väärtused võiks lapsega läbi arutada ja koos tema sisendiga sünnib visioon: mida me tahaksime kodus rohkem näha, kuulda, tunda, teha ning mida vähem. Pere on meeskond, kus kõik liikmed on olulised. VEPA täidab lapse n-ö elukohvrit heade asjadega ja hoiab koormavad asjad sealt väljas.

Leppige kokku, et sellised käitumised, mida te eriti näha ei soovi, on spleemid ja soovitud käitumine on VEPA. Erinevate tegevuste – näiteks hambapesu, telekavaatamise, mängimise vms puhul arutage lapsega, mis on spleem ja mis VEPA just selle toimingu ajal. Näiteks VEPA on see, kui pärast kolme multikat paned ise teleka kinni, spleem on see, kui hakkad vastu punnima ja jonnima. Tihti oskavad lapsed ise kenasti öelda, mis sobib ja mis mitte. Tähtis on rõhutada, et spleem ei ole tingimata halb, vaid tegevus, mida võiks konkreetses situatsioonis vähem olla, ning et me kõik spleemime – see on normaalne, isegi paratamatu! Nii ei toimu halvustamist, vaid käitumist vormitakse neutraalselt, ilma enesehinnangut kahjustamata.

Kuulen tihti muret, et lapsed ei suuda ühele asjale kaua keskenduda. Või on tähelepanu valikuline – legosid suudab laps küll tund aega kokku panna ja joonistada ka, aga söömise ja riietumisega läheb kaua aega. Tähelepanu puudumine võib kaugemas perspektiivis kaasa tuua vaimse tervise probleeme – see on oluline oskus, mida tuleb arendada.

Pahandamine ja karistamine suurendavad lapses ärevust ja kahjustavad keskendumisvõimet. Mida rohkem me riidleme ja karistame, seda rohkem tekib lapses trots ja ka meie frustratsioon kasvab – et kaua ma pean kordama ja kurjustama. Kõige efektiivsem viis on kinnistada kordi, kus laps tegutseb ootuspäraselt – tekitada seos, et kui ta peseb korralikult hambad ära ega vaidle vastu, siis sellele järgneb midagi toredat, näiteks lisaunejutt.

Tähelepanu kontrollimine on õpitav oskus. Et vanemad ei peaks oma häält tarbetult kulutama, saab käskluste vähendamiseks ja trotsi ennetamiseks kasutada mitmesuguseid kokkuleppelisi signaale. Näiteks käemärk sobib (käsi rusikas, pöial üleval) või ei sobi (pöial all).

Tähelepanu hoidmiseks võib appi võtta taimeri. Osa lapsi suudab arvutimängudega veeta tunde ja vaat et päevigi. Üks arvutimängu element, mis tekitab hasarti ja nõnda soodustab ka keskendumist, on mingi tegevuse sooritamine kindla aja jooksul. Seda kasutatakse ka VEPAs keskendumise parandamiseks. Näiteks on viie-aastasel poisil raske mänguasju kokku korjata. Sel juhul saab teha võistluse: vaatame, kui ruttu suudad sa teha põranda mänguasjadest puhtaks. Vanem võib pakkuda, et aega läheb viis minutit, ja küsida, mida laps arvab. Kui laps pakub ühe minuti ja see tundub ebarealistlik, lepitagu kokku näiteks nelja minuti peale. Oluline on luua võimalus ja keskkond edu kogemiseks. Kas laps ise või vanem paneb kella käima ja võistlus taimeriga algab. Kui õnnestub, tuleb pingutust tunnustada ja kinnistada.

Kui näiteks kaheksa-aastasel tüdrukul on raske lugemisele keskenduda, pilk suundub aknast välja ja mõte läheb uitama, võib teha taimeriga lugemise “sutsakaid” – vaatame, mitu lehekülge jõuad lugeda viie minutiga.

Pärast iga pingutust tuleb puhkus ja auhind, mida VEPAs kutsutakse memme viguriks. Tähtis on, et auhind poleks materiaalne, vaid mõni vahva tegevus. Memm on noortepärane vanainimene, kellele meeldib vigureid teha, umbes nagu vanaema õunapuu otsas (kes raamatut ja telelavastust teab). Vigurid võiksid olla lühikesed, umbes kolmkümmend sekundit kestvad füüsilised tegevused, mis muidu pole ehk nii soositud, näiteks voodi peal hüppamine. Samas peaks arvestama lapse temperamendiga – mõni eelistab hoopis lugemist vm.

Pingutada on seda toredam, kui tead, et pärast saab midagi vahvat teha. Ja eriti tore on siis, kui vanemgi võtab sellest osa. Vigureid võiks koos välja mõelda, paberilipikutele kirjutada ning siis juhuslikkuse alusel lapsel valida lasta. Üht vigurit tasub kasutada paar korda, muidu kaotab see oma võlu.

Kui soovid, et laps õpiks mõne uue oskuse, mis raskelt tuleb, siis on omal kohal kiidu kirjutamine. Näiteks: “Tänan, et aitasid mul nõud masinast kappi tõsta – see rõõmustab mind!” Tähtis on märgata väikestki käitumise muutust ja meeles pidada, et see ei toimu ainult skaalal on – ei ole, vaid muutuda võib sagedus, kestus ja intensiivsus. Kui laps on pikalt ja tihti jonninud ning seekord saab rutem pidama, on juba põhjust seda käitumist kinnistada – oled tubli, et lõpetasid jonnimise kiiremini ära kui tavaliselt!

Kiidu võib seostada visiooni teemadega – kui kuuled rohkem viisakat kõnepruuki või näed, kuidas lapsed kakluseta koos mängivad, saad selle kirja panna ja igale lapsele üle anda. Mida avalikumad kiidud on, seda parem, neid võib julgelt ka teistele näidata. Vahva oleks, kui vanemad ka teineteisele kiidusid kirjutaksid ja lapsed vanematele – see tekitab pereliikmete vahel tänulikkust, soojust, tunnet, et märgatakse ja väärtustatakse.

Vahel on tüliõun seegi, kes saab autos ette istuda, viimase tüki kooki või otsustab, millist telesaadet vaadata. Lastele on õiglus väga oluline. Sel puhul võib abi olla VEPA-pulkadest. Sobib näiteks jäätisepulk, mille ühte otsa on nimi kirjutatud. Kui siis laps tõmbab pulga ja seal on venna nimi, siis pole midagi teha – loos ütleb, et vend saab enne palliga mängida. Pulkade abil saab jagada ka ülesandeid – kes peaks söögilaua ära koristama, prügi välja viima vm, kui keegi ei ole nõus vabatahtlik olema.

VEPA-metoodika üks osa on mäng. Seda mängitakse tavapärase tegevuse raames lühikese aja (alul umbes minut, hiljem kuni pool tundi) jooksul, mille ajal vaatleja märgib, mitu spleemi tekib.

Spleemid ja VEPA tuleks taas enne kokku leppida. Lapsel on tähtis õppida, et ootused ja käitumisviisid olenevad situatsioonist. Kui spleeme on tegevuse ajal kogunenud vähem kui neli, saab laps pärast taas memme viguri, kinnistamaks keskendumist.

Kui tavaliselt öeldakse lapsele ette, et nüüd mängime, siis vahel võib kasutada ka salamängu – laps ei tea, et mängitakse. Kui mäng lõpeb, siis vanem ütleb, et mäng lõppes, tasuks on vigur või motiveerimine. VEPA-mängu õnnestub kenasti rakendada õdede-vendade omavahelise mängu ajal. Spleemid on näiteks kõvahäälne vaidlemine, mänguasjade loata võtmine, löömine, halvasti ütlemine.

VEPA on aga rahulikult koos mängimine asju küsides ja jagades. Kui lapsed mängivad näiteks Aliast ja see kestab 20 minutit, siis VEPA-mängu võib teha kolmeminutilise. Viguri võib kätte anda kas vahetult pärast VEPA-mängu lõppu või pärast kogu mängu lõppu.

Tuleb arvestada, et pärast vigurit, eriti kui see on füüsiline tegevus, on vaja natuke aega, et taas rahulikumale tempole ümber lülituda. See on koht, kus eneseregulatsiooni hästi õppida saab: tegevus, pidurdus, stopp, ümberlülitus, tegevus jne. Vajaduse korral võib alguses taimeriga võistlemise appi võtta. Kui varasemat lugemise näidet kasutada, siis võib öelda: “Vaatame, kui kaua sul läheb aega, kuni uuesti istud ja oled valmis lugema hakkama.” Oletame, et läheb 30 sekundit. “Väga hea, järgmisel korral katsume lühema ajaga hakkama saada!” Kui vanem on ise entusiastlik, tekitab see proovimisindu ka lapses.

Tallinna külje all elava Merit Lillelehe peres kasvavad kuuene Sandor ja kaheksane Ronja Marii. Merit avab: “Meie lastele on väljakutseks ühelt tegevuselt teisele ümberlülitumine, oleme kasutanud VEPA-mängu selle oskuse harjutamiseks. Näiteks kui Sandorile laste-aeda järele läksin, muutus ta sageli nii ülemeelikuks, et ei õnnestunud teda rahumeelselt riidesse saada ega lasteaia territooriumilt lahkuda. Appi tuli VEPA-mäng. Samuti tegime vahel riidesse panemisel stopperiga võidu. See meeldis lapsele väga ja nüüd enam probleeme pole.

Kodus oleme rakendanud VEPA-mängu näiteks söömiseks valmistudes. Mängu osad on käte pesemine, lauas oma koha leidmine, toidu ettetõstmine. Vahel oleme teinud mängu ka kogu söögiaja peale. Lapsed naudivad seda väga. Tore oli siis, kui lauas oli ka üks laste sõber, kes juhtumisi käib Saue gümnaasiumis VEPA-klassis. Ta küsis imestunult, et kust meie VEPAt teame. Ja lastel oli taas üks tore ühine teema.” Merit ise on algklassiõpetajatele VEPA-mentoriks.

Narvas elav Tatjana Sile kasutab kodus kiidusid. “Olen kirjutanud lapsele kiidusid, et ta ujub kiiresti ja loeb vigadeta. Need on meil alati külmkapi peal. Lapsed käivad neid tihti vaatamas. Loevad aina uuesti, eriti kui on paha tuju. See on esimene koht, kuhu nad külla tulnud sõbrad meie korteris toovad. Seletavad neile, mis kiidud on, ja loodetavasti jõuavad varsti ka selleni, et teistele kiidusid kirjutada.”

Ja nüüd kirjuta endale kiidu: “Ma olen hea lapsevanem! Ma hoolin sellest, kuidas minu lapsel läheb, sellest, et ta oleks terve ja õnnelik. Hea meelega õpin juurde uusi asju, mis aitavad mul hea lapsevanem olla.”

Loos on kasutatud Dennis D. Embry ja Claire Richardsoni raamatut “VEPA käitumisoskuste mäng: õpetajaraamat” (2016).

VEPA Käitumisoskuste Mängu programmi rahastavad Euroopa Sotsiaalfond ja Siseministeerium.