Tõenduspõhisus hariduses ‒ kellele ja miks?

Haridus- ja sotsiaalvaldkonna spetsialistidel on igaühel kindlad töövõtted ja metoodikad, mida tööeesmärkide täitmiseks rakendatakse. Sageli toetutakse tegevust planeerides ka enda kolleegide nõuannetele, isiklikele kogemustele, olemasolevatele olulistele teooriatele ja usaldusväärsetele tekstidele autoriteetsetest allikatest antud valdkonnas¹. Kindlasti on kõik eelmainitud teadmiste allikad olulised ja aitavad spetsialisti tema töös, kuid ikka ja jälle selgub, et üks või teine võte teatud inimestega ei tööta ning nõuab kohandamist. Samas ei pea õpetaja panustama palju väärtuslikku aega ja energiat metoodikat kujundades ja leiutades, kui tõenduspõhisusele tuginedes on võimalik sobiv strateegia lihtsalt välja valida.

Koolis kasutatavaid metoodikaid on palju ja igas klassis on õpetaja valinud just selle, mida tema peab klassile kõige sobivamaks ja efektiivsemaks, et pakkuda õpilastele vajalikke oskuseid edaspidiseks eluks ja aidata neid teadmiste omandamises. Nii tehakse mõnes klassis näiteks meelerahu harjutusi vaikuseminutite näol, kasutusel on KiVa programm, oskuste õpe või ollakse VEPA klass ‒ need on vaid mõned näited koolis rakendatavast. Ennetus- või sekkumisprogramme, metoodikaid ja töövõtteid on palju ja valides tuleb spetsialistil teha otsus, mida neist enda tööriistakasti valida. Sageli on uue metoodika õppimine aga aja- ja rahakulukas ning seetõttu tuleb valida läbimõeldult. Teatud võtteid enda repertuaari lisades loodab õpetaja ikka, et see on kasulik ja töötab. Siiski ei pea metoodikat valima katse-eksituse põhimõttel või pelgalt kolleegide arvamuste põhjal. Siinkohal on tõenduspõhisus hea abimees, mis aitab õpetajal, tugispetsialistil kokku hoida enda aega ja energiat, tehes teadlikke valikuid lähtuvalt õpilaste ja õpetaja vajadustest. Tõenduspõhisuse suurem roll praktiliste otsuste tegemisel tõstab kahtlemata ka ameti usaldusväärsust ja töö efektiivsust².

Mida tähendab tõenduspõhine? Tõenduspõhisuse kohta võib lihtsustatult öelda, et programm või metoodika on testitud ja efektiivne³. Tõenduspõhine praktika on defineeritud kui õpetlik strateegia, sekkumine või õpetamise programm, mille puhul on eksperimentaalse testimise puhul leitud järjekindlalt häid tulemusi⁴. Samas on oluline eristada, et kõik programmid, mille kohta on tehtud uurimusi ja saadud positiivseid tulemusi, ei ole tõenduspõhised. Tõenduspõhised programmid peavad vastama teatud kriteeriumitele ja seega eristatakse tõenduse standardeid (Blueprints’ Standards of Evidence) lähtuvalt sellest, kuidas teadmised või andmed on saadud:

1. Informeeritud arvamustest ‒ madalama usaldatavuse tasemega teadmised, mille puhul tuginetakse üksikisikute isiklikele kogemustele ja tunnistustele. Sellised teadmised on vajalikud programmi arendades, kuid ei tõesta selle kasulikkust ega mõju.
2. Informeeritud uurimustest ‒ professionaalne pilguheit andmekogumisele. Tagab teatud tõendusmaterjali, kuid ei tõesta, et tulemused ilmnesid otseselt just programmi mõjul, mitte muude tegurite tulemusena.
3. Eksperimentaalne ‒ kasutatakse juhuvalikuga kontrollkatseid, mille puhul inimestel on võrdne võimalus sattuda valimisse. Kontrollgrupi olemasolu võimaldab mõõta programmi otsest mõju.
   Vaid eksperimentaalselt tõestatud programmid on tõenduspõhised ja nende tulemusi võib pidada piisavalt usaldusväärseteks.

Miks on tõenduspõhisus oluline ka praktikas? Iga spetsialist peaks enda elukutsest tulenevate professionaalsete hinnangute ja käitumise puhul juhinduma kahest eraldiseisvast, kuid üksteisest sõltuvast printsiibist².

1. Niipalju kui võimalik peaks praktika põhinema eelnevatel empiiriliselt tõestatud tulemustel. Tulemustele tuginedes saab väita, et näiteks teatud vanuses õpilastega teostatud tegevused koolis annavad tõenäoliselt ennustatavaid, kasulikke ja efektiivseid tulemusi.
2. Iga grupi puhul tuleb aja jooksul eraldi hinnata tulemusi, et teha kindlaks, mil määral on õpilastega seotud oodatavad tulemused näiteks õpetaja tegevuse otsene tagajärg.

Seega peaks ka koolis töötav spetsialist tegema valiku, tuginedes eelnevatele uurimustele, et olla kindel metoodika efektiivsuses. Samas tuleb kasulike mõjude kinnitamiseks hinnata konkreetset gruppi ehk õpilasi, kelle peal metoodikat rakendati.

Kuidas teada, milline metoodika on tõenduspõhine? Tõstatub küsimus, kuidas eristada tõenduspõhiseid programme lihtsalt programmidest, mille kohta leidub uurimusi, sealhulgas positiivsete tulemustega.

Siinkohal on abiks andmebaasid, mis koondavad info tõenduspõhiste programmide kohta. Hariduse vallas ning laste ja noortega tegelevate spetsialistidele võib programmide valikul abi olla järgmistest andmebaasidest.

• Blueprints (Blueprints for Healthy Youth Development) ‒ laste heaolu ja alaealiste õigust käsitlevad programmid.
• CEBC (California Evidence-Based Clearinghouse for Child Welfare) ‒ laste heaolu.
• NREPP (National Registry of Evidence-based Programs and Practice) ‒ ainete kuritarvitamine ja vaimne tervis.
• PPN (Promising Practices Network) ‒ laste heaolu, alaealiste õigus ja sotsiaalsed programmid.
• WWC (What Works Clearinghouse) ‒ haridusprogrammid.
• SAMHSA (Substance Abuse and Mental Health Services Administration) ‒ ainete kuritarvitamine ja vaimne tervis. Tõenduspõhised sotsiaalprogrammid.

Lisaks on loodud andmebaas, mis ühendab kaheksa (sh Blueprints, NREPP jne) tõenduspõhise programmi andmebaaside info ja annab ülevaate nii eri andmebaaside valdkonnast kui ka hindamiskriteeriumitest ‒ The Pew Charitable Trust.

Tõenduspõhisus Eestis. Eelmainitud andmebaase võib pidada usaldusväärseks, kuna programmid, mis on tõenduspõhiseks tunnistatud, on läbinud mitmed hindamised ja analüüsid. Samas on andmebaasid ligipääsetavad kõigile ja kasutatavad ka näiteks õpetajatele, koolijuhtidele, kes peavad otsustama kahe koolituspakkumise vahel erinevate haridusprogrammide osas.

Esimene samm on kindlasti tõenduspõhiste valikute tegemine spetsialistina, kuid tasub ka meeles pidada, et tõenduspõhisuse kinnitamine mujal maailmas ei muuda programmi tõenduspõhiseks ka Eestis. Näitena võib siinkohal tuua USA-s loodud ja mitmetes riikides ka üle Euroopa rakendatav universaalne tõenduspõhine ennetusprogramm „VEPA käitumisoskuste mäng” (PAX Good Behaviour Game). Kuna programm on tõenduspõhine mitmes riigis, nähakse sellel ka Eestis perspektiivi ja programm on riigi rahastatud. Siiski ei saa USA-s või mujal riikides kinnitatud tõenduspõhisust otseselt Eestisse üle kanda. Esmase valiku puhul on oluline lähtuda sellest, kas programm on tõenduspõhine riikides, kus seda rakendatakse. Teisalt tuleb „VEPA käitumisoskuste mängu” puhul Eestis uuesti kontrollida, kas programm on ka pärast keelelist jm adapteerimist tõenduspõhine. Seetõttu viib Tervise Arengu Instituut VEPA-t rakendatavates klassides läbi hindamise, et kinnitada või lükata ümber programmi tõenduspõhisus Eestis. Esmased uurimistulemused on olnud positiivsed5. Kuigi Eestis leiavad kasutust tõenduspõhised programmid, on oluline ka süsteem, mis hindab programmide tulemust Eesti kontekstis.

Kokkuvõte. Tõenduspõhised sekkumised on hariduses suur väärtus ja peaksid olema osa iga õpetaja, tugispetsialisti praktikast. Teatud kontekstis on kõik teadmised ja infoallikad tähtsad, kuid nii aega kui ka energiat aitab kokku hoida tõenduspõhiste programmide kasutamine. Varasemalt põhjalikult uuritud metoodika, mille arendamisse on suunatud palju ressursse, lihtsustab suurel määral ka õpetaja tööd. Lisaks annab see eri programmide puhul kindluse ja teadmise nende ennustavate heade tulemuste suhtes. Õpetaja suure koormuse ja energiakuluka töö puhul tuleb maksimaalselt ära kasutada juba tehtud tööd, kuna pole otstarbekas jalgratast leiutada ja sageli ei jagu selleks aegagi. Seega, valides tööriista, on oluline arvestada ka tõenduspõhisust, et mitte katsetada enda õpilastega, vaid töötada nendega viisil, mis pole ainult teaduslikult uuritud, vaid mille kasulik mõju on tõestatud.

___________________________________________________________________________

¹ Howard, M. O., McMillen, C. J., Pollio, D. E. (2003). Teaching Evidence-Based Practice: Toward a New Paradigm for Social Work Education. Research on Social Work Practice, 13(2), 234‒259.

² Cournoyer, B. R., & Powers, G. T. (2002). Evidence-based social work: The quiet revolution continues. The social work desk reference. Toim A. R. Roberts ja G. Greene. New York: Oxford University Press.

³ Edovald, T. (2015). Tõenduspõhine sekkumine – vaenlane või abimees töös laste ja peredega? Sotsiaaltöö, 4, 63‒70.

⁴ Mesibov, G. B. ja Shea, V. (2011). Evidence-based practices and autism. Autism, 15 (1), 114‒133.

⁵ Trummal, A. (2015). Käitumisoskuste mängu piloteerimise tulemused Eestis. Pilootprogrammi hindamistegevuse kokkuvõte. Tervise Arengu Instituut.

VEPA Käitumisoskuste Mängu programmi rahastavad Euroopa Sotsiaalfond ja Siseministeerium. 

VEPA Käitumisoskuste Mängu programmi rahastavad Euroopa Sotsiaalfond ja Siseministeerium.