Neli valusat küsimust olukorrast narkomaailmas

Kahjuks ei ole ammu enam uudiseks, et Eesti on surmaga lõppevate narkootikumide üledooside poolest Euroopas esikohal – eelmise aasta 11 kuu jooksul hukkus üledoosi tõttu 106 inimest. Alati võib küüniliselt mõelda, et kui pole narkomaani, pole probleemi. Ent vaid siis, kui suudame ühiskonnas narkomaane vaadata sõltuvushaigetena, kes vajavad ravi ja keda saab aidata, on ennetus- ja raviprogrammid tõeliselt efektiivsed ning inimelude kadu väiksem.

Mis toimub tänavatel tegelikult?

Politsei tegi eelmise aasta lõpus head tööd ja võttis kinni suured diilerid, tekitades turule ajutiselt fenatnüüli defitsiidi. Kahjude vähendamise keskuste kaudu on TAI-l hea ülevaade reaalsest olukorrast tänaval, see info tuleb otse tarvitajatelt. Seetõttu võin väita, et siiski ei olnud ka defitsiidi ajal aine kunagi tänavatelt päriselt kadunud, kuigi seda oli raskem kätte saada ja hinnad tõusid.

Nn tarneraskuste tõttu hakkasid seni fentanüüli tarvitanud inimesed tarvitama kõike, mida turult leida võis – segati kokku nii opioide, stimulante kui ka hallutsinogeene. Tulemuseks oli kokteil, mille mõju all inimeste käitumine muutus ettearvamatumaks ning kohati ka agressiivsemaks.

Turule tulid ka uued fentanüüli analoogid, nt karfentanüül, mille tarvitamisel on suurem risk üledoosiks. Üldiselt enamik narkootikumide süstijaid ei otsi teadlikult karfentanüüli, seda kardetakse. Samas müüakse karfentanüüli „tavalise“ fentanüüli pähe või segatakse selle hulka.

Miks te neid lihtsalt ravile ei saada?

Sõltuvus narkootikumidest on keeruline ja mitmetahuline haigus, kus ei ole lihtsaid lahendusi. Vangi panemine või sundravile saatmine reeglina ei aita – sest probleemi algpõhjus jääb ju alles – muudetakse küll keskkonda, kuid mitte sissejuurdunud harjumust. Ravile peab inimene tahtma siiski ise minna ja kui tahe on olemas, siis motivatsiooni ja julguse leidmine on reeglina pikk ja käänuline tee. Kahjuks ei ole olemas võluvitsa, mis raiuks otsetee, ei oleks selleks ka näiteks Eesti 9000-le süstivale narkomaanile SMSi saatmine sõnumiga „mine sellele aadressile ja saad ravi“ (rääkimata sellest, et sellise sõnumi massisaatmine oleks võimatu – kellelgi pole sellist andmebaasi).

Siin tulevadki mängu kahjude vähendamise keskused, rahvakeeli süstlavahetuspunktid, mis kannavad oluliselt suuremat rolli kui kasutatud süstalde vahetamine puhaste vastu – väljatöö käigus lähevad keskuste töötajad nn hot spot-idesse, narkomaanide kogunemiskohtadesse, kus vahetavad süstlaid ja jagavad informatsiooni, ka ravivõimaluste kohta. Nii saavutatakse esimene kontakt ka nendega, kes mingil põhjusel keskusesse kohale ei tule.

Tihti on kahjude vähendamise keskus ainus koht, kus narkomaan kogeb inimlikku kohtlemist, kus teda ei mõisteta hukka ja tuntakse huvi, kuidas tal tegelikult läheb. Sealt tekkiv usalduslik suhe aitab inimest ravile suunata. Ja ravi ise kestab kuid või isegi aastaid. Ühesõnaga – lihtsaid standard lahendusi ei ole.

Lisaks on kahjude vähendamise keskustel veel üks oluline funktsioon – siin jagatakse ja õpetatakse kasutama üledoosi puhul elupäästvat ravimit naloksoon. Tõsi, möödunud suvel oli Eestis naloksooni tarneraskused, mistõttu vahetati ravim uue sama toimeainega ravimi Nexodal vastu

Kas pikaaegset narkootikumide tarvitajat on üldse mõtet aidata?

Jah, on. Eriti, kui vaadata sõltuvuse taga inimest. Olen rääkinud noormehega, kes hakkas juba kuueaastaselt varastama – toidu saamiseks. Kooli minnes tundis ta end eemale tõugatuna ning hakkas suitsetama ja alkoholi tarvitama. 12-aastaselt proovis ta esimest korda narkootikumi – ja see aitas täita puudu olevat tühimikku elus. Veel enne seda kui tema eakaaslased kooli lõpetama hakkasid, olid tal pea kõik kättesaadavad narkootikumid läbi proovitud ning ta jäi pidama kõige kangema – fentanüüli peale. Me ju tegelikult ei saa öelda, et see noor inimene/ laps valis omale sellise tee ise.

Surmahirm viis ta lõpuks Viljandi haiglasse sõltuvusravi osakonda. Tänaseks on ta ilma narkootikumideta elanud viis aastat. Ta käib tööl, on ära maksnud kõik võlad, teinud endale pangakaardi ja elus esimest korda on tal seal ka raha. Just hiljuti ta abiellus. Ja ta ei ole erand. Selliseid inimesi, kes on ühel või teisel viisil narkootikumidest loobunud, on Eestis sadu. Nemad on tõestus, et see on võimalik – jah, enamasti abiga ja see võtab aega – kuid ikkagi võimalik.

Miks riik „midagi ei tee“?

Kas riik, sh Tervise Arengu Instituut, oleks saanud fentanüüli defitsiiti paremini ära kasutada? Jah, muidugi, alati saab paremini. Kuid narkomaania ennetus ja ravi on valdkond, kus ei ole kiireid üle-öö pakutavaid lahendusi, edu saab tulla pikaajalise ja järjepideva tööga. Eesti narkopoliitika saab olla edukas vaid juhul, kui sinna panustavad kõik asjasse puutuvad partnerid nii riiklikult, mittetulundusühingute kui ka erasektori kaudu.

Olukord on tegelikult juba tunduvalt paranenud. Plaanime jooksvalt avada uusi kahjude vähendamise keskusi ja juba avatud teevad head tööd. Igal aastal kasutab keskusi enam kui 5000 inimest, vahetatakse üle kahe miljoni süstla. Sellel aastal avame keskused Lasnamäel ja Sillamäel.

Suve hakul hakkavad Tallinnas ja Ida-Virumaal ringi sõitma mobiilsed süstlavahetusbussid, mis on lisaks statsionaarsetele keskustele ja väljatööle. Tulevikus on plaan pakkuda bussides lisaks süstlavahetusele ja nõustamisele ka näiteks HIVi testimist, naloksooni kasutamise õpetust, metadoon asendusravi jm.

2018. aastal viime läbi esimesed koolitused kahjude vähendamise ja sõltuvusravi teemadel apteekritele ning seejärel piloteerime erinevaid kahjude vähendamise teenuseid ka apteekides.
Esmakordselt Eestis luuakse sel aastal nõustamisteenus narkootikumide tarvitajatele, kellel ei ole veel tekkinud tõsiseid probleeme. Peagi alustame koostöös Põhja prefektuuriga pilootprojekti pikaaegsetele narkootikumide tarvitajatele.

Ka ravivõimalused on pidevalt laienenud. Eelmise aasta arve lüüakse veel kokku, kuid 2016. aastal sai Eestis narkootikumide sõltuvuse ravi 1419 täiskasvanut ja 152 alaealist. Jätkame ravivõimaluste laiendamist ka tänavu, kuid tempole seab omad piirid vajadus ette valmistada professionaalseid teenusepakkujaid.

Lihtsam ja kiirem abi on metadoonil põhinev asendusravi – see on praegu kättedaadav 7 kohas üle Eesti ja järjekord on vaid ühes ravipunktis Tallinnas (Tallinnas on 3 metadooni asendusravi kohta). Mujal saab soovi korral ravile kohe. 2016. aastal sai metadooni asendusravi 1248 patsienti.

Samuti tegeleb riik ennetusega. Ennetusprogrammidesse, nagu VEPA, Imelised aastad ja Kiusamisvastane kool on kaasatud sadu koole-lasteaedu ja lapsevanemaid.