Ausalt alkoholist, aktsiisivabalt

Alkoholi tarbimine on Eestis langustrendis. Ühiskonnas on hoiakud muutumas ja üha enam on hinnas vaba aja veetmine üldse ilma alkoholita. Avalikkuses aga kütab alkoholi teema kirgi, suhtumine alkoholi liigtarbimise probleemi on küll muutunud tõsisemaks, kuid teema sügavust varjutavad rahajutud.

Alkoholi kahjud ulatuvad rahast hingepiinadeni

Ehkki alkoholi tarbimine on Eestis juba neljandat aastat langustrendis, tarvitab pea 90% Eesti inimestest alkoholi. Seejuures umbes kolmandik neist on alkoholi liigtarvitajad,
kellest omakorda hinnanguliselt umbes 10 000 naist ja 50 000 meest on alkoholisõltlased. Täpsem statistika alkoholi tarvitamise häire all kannatavate inimeste kohta Eestis kahjuks küll puudub, kuid aasta jooksul alkoholi tarvitamise häire ravile pöördunute arv pigem kinnitab probleemi hinnangulist suurust.

Eestis on loodud dokument nimega ”Alkoholi roheline raamat”. See koondab kokku kümme erinevat tegevust, mida rahvatervise kaitseks rakendada saab. Lihtsalt väljendatuna kannavad need tegevused eesmärki vähendada alkoholi kogutarbimist ja liigtarbimist, ennetada alaealiste alkoholitarvitamist ning tagada turvaline keskkond, vähendades alkoholist tingitud kuritegevust ja sotsiaalseid probleeme. Samuti on eesmärk vähendada tervisekahjusid ning arendada välja ravi- ja rehabilitatsiooniteenused alkoholisõltuvusega inimestele, kellel on olemas motivatsioon haigusega tegeleda.

Meil on eesmärk viia alkoholi tarbimine püsivalt alla 8 liitri absoluutset alkoholi elaniku kohta aastas (2016 aastal tarbis iga elanik 8,3 liitrit absoluutset alkoholi). Koguse hoomamiseks olgu öeldud, et 8 liitrit absoluutset alkoholi on 20 liitrit viina või 157 liitrit õlut või 62 liitrit veini iga Eestis elava inimese kohta sõltumata tema vanusest. WHO hinnangul on 6 liitrit absoluutset alkoholi elaniku kohta piir, millest alates tekivad olulised kahjud rahva tervisele ja sinna on meil tubli maa minna.

Me ei vaidle selle üle, kas alkoholi liigtarvitamine on üks peamisi maksatsirroosi ja erinevate vähivormide, neuropsühhiaatriliste seisundite ning vigastuste teket soodustav tegur. Kuid me peame aru saama, et lisaks neile haigustele toob alkoholi tarvitamine kaasa veel mitut erinevat liiki kahju, millega tuleb tegeleda.

Esiteks otsene majanduslik kahju, mis hõlmab erinevaid tervishoiukulutusi, nagu hospitaliseerimine, ambulatoorne ravi, hooldusravi, ravimid. Samuti on palju kulusid õigussüsteemis, erinevate kriminaalsete tegevuste läbi, näiteks joobes juhtimine.

Teiseks kaudsed kulud ja kahjud. Need on seotud tootlikkuse vähenemisega töölt puudumise tõttu, halvenenud töökvaliteediga ja töötusega. Enneaegse surma tõttu väheneb tööealiste inimeste tööaastate arv. See on teema, mis vägagi puudutab kõiki tööandjaid, sealhulgas ka alkoholitootjaid.

Kolmanda ehk immateriaalse kahju alla liigituvad lähedastele ja perele põhjustatavad kannatused ja hingevalu ning üldiselt halvenenud elukvaliteet.

Alkoholisurmasid pelgalt teadlikkuse tõstmisega ära ei hoia

Alkoholist tingitud kahjusid kokku võttes tuleb rääkida nii surmadest, mis on tingitud riskikäitumisest kui ka otseselt alkoholi mõjust tervisele, mille tagajärjel inimene sureb.

Kui 2014. aastal suri 703 inimest alkoholiga seotud põhjuste tõttu, siis 2015.aastal suri 662 ja 2016. aastal 635. 2017.aasta esimesed kümme kuud kinnitavad alkoholiga seotud surmajuhtumites sarnast langustrendi.

Vaatame lähemalt aastat 2016: 465 inimest suri otseselt alkoholist põhjustatud haiguse tagajärjel, 7 inimest hukkus liiklusõnnetuses, milles osales joobes juht ja 24 inimest hukkus liiklusõnnetuses, olles ise joobes. Kõigist tuleõnnetustes hukkunutest oli 30 inimest joobes, 16 uppunut oli joobes, 15 inimest kukkus joobes olles surnuks ning 39 inimest suri joobes olekus alajahtumise tagajärjel. Kas tõesti saame eeldada, et need inimesed ei teadnud alkoholi tarbimise kahjulikkusest ja nad oleksid täna elus, kui nende teadlikkus oleks olnud suurem?

Teadlikkuse tõstmine ongi tavaliselt alkoholi tootjate põhisõnum – suurendage teadlikkust, küllap siis väheneb ka tarvitamine, sest inimene peab ise suutma tarku tarbimisvalikuid teha. Aga paraku näitab praktika, et elus asjad nii lihtsakoeliselt ei käi. Teadlikkuse tõstmist tuleb toetada hinna, kättesaadavuse ja reklaami meetmetega - just need on kulu ja tulemit arvestades vaieldamatult ja tõendatult kõige tõhusamad.
Alkoholi kättesaadavus – kas igaühe põhiõigus?

Teadlikkuse tõstmise kõrval on teine oluline küsimus kättesaadavus. Eestis on alkoholi kogutarbimine olnud väga tihedas seoses alkoholi rahalise kättesaadavusega – kui palgad on kasvanud kiiremini kui viina- või õllepudeli hind, juuakse rohkem, sissetulekute langedes juuakse vähem. Kättesaadavuse meetmena tuleb ohjeldada alkoholi suhtelist odavnemist. Alates 2012. aastast on vähemalt viina rahaline kättesaadavus püsinud enam-vähem samal tasemel, seevastu õlle ostuvõime on kasvanud.
Alkohol ei tohi sissetulekutega võrreldes odavamaks muutuda, vaid peaks pikemas perspektiivis pigem kallinema. Seega – kuniks toimub tõus palkades, peaks tõusma ka alkoholi hind.

Tuleb silmas pidada, et kättesaadavus on enim just noori mõjutav meede – see on suunatud probleemi tekkimise vältimisele. Teaduslikult on tõestatud, et noore inimese aju areneb kuni 25 eluaastani (eriti eesmine ajukoor) – arenevad kriitilised oskused, nagu mõtlemis- ja analüüsivõime, koostöövõime, sotsiaalsed oskused jms. Ja need on oskused, mis mõjutavad noorte edukust tulevikus. Mida varem noor alkoholi tarvitama hakkab, seda suurem on kahju tema füüsilisele ja vaimsele tervisele.

Noori mõjutab kõik neid ümbritsev. Kui 2014. aastal avaldatud uuringus küsiti 13- ja 15aastastelt õpilastelt nende lähedaste alkoholi tarvitamise kohta, vastas 43%, et talle lähedane inimene tarvitab liigselt alkoholi. 68% vastas, et see põhjustab talle muret ja/või see on põhjustanud probleeme. Alkoholi kuritarvitamist või sõltuvust perekonnas on kogenud veerand 13–15-aastastest õpilastest. Lapsed, kes kasvavad kodus, kus tarvitatakse palju alkoholi, hakkavad ka ise seda suurema tõenäosusega tegema.

Üle poolte koolinoortest peabki alkoholi küllaltki kergesti kättesaadavaks, saades alkoholi sõpradelt või ostes ise. Seega alkoholi kättesaadavus noorte seas on tõsine probleem, millega tuleb tegeleda. Kui alkoholi liigtarvitajad saame suunata nõustamisele perearsti juurde või tõsisema tarvitamise häire puhul sõltuvuste ravikeskustesse, siis noorte puhul aitavad just ennetavad tegevused.

Millise Eesti jätame järgmiseks sajaks aastaks?

Ma tahan uskuda, et Eestis on toimumas läbimurre tervikuna ühiskonna ja ka noorte hoiakutes ja suhtumises alkoholi tarvitamisse ehk pigem tarvitamisest loobumisse. Riigi poolt saame me sellele positiivsele suunale kaasa aidata – tegeleda alkoholi reklaami ja kättesaadavuse piiramisega, pakkuda mõtestatud vaba aja sisustamise võimalusi, keskendudes tervislikele vaba aja veetmise alternatiividele, pakkuda noortele targa ennetusööga tuge, toetada noorte oskuste arendamist – eelkõige oskust oma käitumist juhtida.

Vaatame endale täna peeglist otsa ja küsime, mida me saame teha selleks, et järgmised 100 aastat saaksid inimesed nautida kvaliteetset elu parema tervise juures riigis, mis kannaks vähema alkoholi tarbimisest tingitult väiksemat kahju? Isegi kui täna täiskasvanud selle nimel veidi oma mugavustsoonist välja peavad astuma, ütleksid noored meile tulevikus selle eest aitäh. Tähistagem siis sel nädalal väärikalt Eesti vabariigi 100 aastapäeva. Mina lähen sõpradega pikemale metsajooksu ringile. Mida teie teete?