Märts TAI tervisekalendris. Puugid - mida rohkem kaitset, seda parem

„Tavaliselt me puuke kogudes ikka kükitame. Aga siis olime küll kõik nagu aednikud, pepud taeva poole, sest kükitada ei tahtnud,“ kirjeldab Tervise Arengu Instituudi viroloogia osakonna juhataja Julia Geller intervjuus terviseinfo.ee-le oma kõige saagikamat puugikorjamiskogemust. Kui tavaliselt lohistatakse pulgale kinnitatud flanelli enda järel kuus-seitse sammu, siis seekord sai lina juba paari astumise järel ümber pöörata. Selle ajaga kui riide ühelt poolelt jõudis puugid ära korjata, oli teine külg juba jälle korjevalmis täis saanud.

Tavaliselt siiski puugisaak nii rikkalik ei ole ja puukide arvukus kohal ei ole ka kunagi stabiilne. Puugirikkamateks aladeks Eestis loetakse Lääne-, Saare- ja Valgamaa metsasid.

Kui kogujad on puugid üle lugenud, viiakse need laborisse, eraldatakse nukleiinhape, nukleiinhapete lahusest määrataksegi, kas puugil on nakkus või ei ole. Meeles tasub pidada, et nakatunud puuk ei tähenda veel iga kord haigust. Sedagi, et puuk elab seal, kus on vähe päikest, palju niiskust ja toiduks hiiri või muid loomi. Täiesti puugivabad on veealad, asfalteeritud platsid ja liivarannad. Suhteliselt vähe puuke on männimetsas, sest seal on kuiv ja vähe rohtu.

Märts on Tervise Arengu Instituudi tervisekalendris pühendatud puukidele, vaktsineerimisele ning sellele, mida on võimalik tööandjal teha, et kollektiiv võimalikult vähe puugiprobleemidega kokku puutuks. Mida saab teha igaüks ise ning mida tööandja, sellest rääkis terviseinfo.ee-le Tervise Arengu Instituudi viroloogia osakonna juhataja Julia Geller. 

Milliste elualade töötajad peaksid olema puugihammustuse suhtes kõige ettevaatlikumad?

Kõigepealt muidugi need, kes teevad tööd looduses. Kõik metsatöötajad ja jahimehed kuuluvad riskigruppi, seaduse järgi annab tööandja neile oma kulul vaktsineerimisvõimaluse. Ka kaitseväelased, välismissioonidel viibivad isikud ning üliõpilased praktikal, kui see peaks vajalik olema. Samas näiteks loodusfotograafidel tavaliselt tööandjaid ei ole, aga riskigrupp nad on, viibivad palju vabas looduses…

Muidugi on riskigrupis kõik marjulised ja seenelised, vanaemaealised, need kellel on suvilad. Hästi hooldatud muruga suvilas puuke ei pruugi olla. Puugid on enamasti seal, kus muru ei niideta, kus on niiske ja kus on toitu. Avar päikeseline põllumaa, kus loomi eriti ei käi, kuhu hiired ei jõua, seal ei ole ka eriti puuke. Kus on olemas vähemalt hiired ja koht, kus end päikese eest varjata, seal on ka suur tõenäosus puuke leida.

Praegu on väga popp käia looduses sporti tegemas. Välisportlased on muidugi ka riskigrupp. Puugi saamiseks ei ole tegelikult alati palju vajagi. Näiteks olen saanud puugi pargis Lõuna-Prantsusmaal. Astusin pool sammu teelt välja murule, et ilusat valget hobust pildistada ja juba leidsin pärast bussis endalt puugi. Nii et tegelikult ei pea puugi saamiseks sügavale metsa sukelduma.

Mida saab igaüks ise teha, et puugist hoiduda?

Kui leiad nahalt puugi, kes ei ole hammustanud, siis lihtsalt võta ja viska ta ära. Niiviisi haigust ei saa. Hoiduda tuleb puugihammustusest. Kui puuk on juba hammustanud, siis mida varem ta välja tõmmatud saab, seda parem. Puukentsefaliidi viirus kandub inimesele üle juba paari tunniga. Arvatakse, et borrellioosi ülekandumiseks peab puuk vähemalt kaksteist tundi sees olema. Kas haigus saadakse, sõltub ka inimese immuunsüsteemi olukorrast ja sellest, kui palju haigustekitajat on puugis sees. Puuk on samuti elusorganism ja tal on oma immuunsüsteem. Kõik need tegurid mõjutavad. Näiteks entsefaliidi tekitaja on süljenäärmetes, mis tähendab, et lähedal. Aga borreeliad on kõhus, natuke kaugemal, nii et nad peavad liikuma pikema maa. Üldiselt, mida vähem aega puuk sees on, seda parem. Nii et aeg on näiteks kriitiline tegur.

Tavaliselt on meil linnades hästi hooldatud pargid, aga kui tahad puugist hoiduda, siis sinna, kus on kõrge ja hooldamata taimestik, ära mine. See on esimene. Teiseks, kui lähed metsa, siis riietu nii, et kogu keha oleks kaetud, kaasa arvatud kael ja pea. Kuigi puugid ei hüppa ega lenda, siis ronida võivad nad kuni pooleteise meetri kõrgusele. Nii et kui metsas seeni ja marju otsides kükitad, võid puugi kuhugi kõrgemale ka saada. Nii et mida kaetum keha, seda parem. Püksisääred sokisisse, käiseääred kinni, pikema säärega saapad jalga.

Puugid värvi ei erista, aga heledalt riidelt paistab puuk paremini välja. Kontrollida tuleb ennast metsas, kui oled metsast välja tulnud, siis kontrollid uuesti, kui autosse jõuad, siis kontrollid samuti. Koju jõudes kontrollid veel kord üle ja peale dušši all käimist samuti. Vähemalt ühe korra olen kuulnud, et puuk leiti riietest veel peale seda, kui pesu oli masinaga puhtaks pestud.

Puugihammustust tavaliselt ei tunne, sest puuk eritab valuvaigistavaid aineid.

Poodides on igasuguseid tõrjevahendeid, millel on peal puugi pilt. Sajaprotsendilist kaitset need ei anna. Aga mida rohkem kaitset, seda parem on. Igal pool reklaamitakse igasuguseid looduslikke tõrjevahendeid. Ka need – liigne see ei ole, aga sajaprotsendilist kaitset ei anna. Olen enda peal kõik need ained ära proovinud.

Mida saab teha tööandja?

Kui töökoht on seotud nakatumisohuga, peab tööandja tagama vaktsineerimiseks võimaluse ning kompenseerima vaktsineerimiskulud. Kuna vaktsineerimine on vabatahtlik, siis kedagi muidugi sundida ei saa, aga vastutada tuleb oma tervise eest ise.  

Tööandja saab pakkuda puugitõrjevahendeid. See ei anna sajaprotsendilist garantiid, aga liigne see ka ei ole. Tööandja saab võimaldada, et oleksid kättesaadavad puugieemaldusvahendid. Need on apteekides olemas. Kui töötajat hammustab puuk, siis tuleb ta suunata arstikontrolli. Tavaliselt puukentsefaliit avaldub mõne päevaga. Enamasti hakkab palavik tõusma, lihasvalud, kergemad neuroloogilised tüsistused. Kahjuks meil Eestis ei ole saadaval avalikustatud registrit, kuidas meil puukentsefaliit avaldub. On arste, kes on ütelnud, et see ei ole üldse raske haigus, et inimesed pöörduvad palaviku, peavalu ja mõni ka seljavaluga. See on muidugi hea uudis. Borrelliooslaik võib tekkida 2-6 nädalat pärast hammustamist. Inimene on enamasti jõudnud juba unustada isegi selle, et ta üldse metsas käis. Haigus võib kulgeda üldse sümptomiteta. Borrellioosi nimetatakse multisüsteemseks haiguseks. Ta ei ole mitte ainult nahas, hiljem võib bakter minna liigestesse, närvisüsteemi, südamesüsteemi. Kui haigust ei ravita ja inimesel on ka nõrk immuunsüsteem, siis võivad haiguse tüsistused olla väga rasked. Surmani need küll ei vii, aga on väga ebameeldivad.

Põhjalikumalt loe puukidest, neist hoidumisest, nende levitatavatest haigustest, vaktsineerimisest TAI tervisekalendri märtsi tekstist.

Fotod: Jaanus Remm