Lisatud suhkrud lasteasutuste toitudes – mida nendega teha?

Hiljuti küttis kirgi teema, et lasteasutustes pakutavad toidud on tihti liiga magusad. Lasteasutuste menüüdele kehtivad kindlad nõudmised – kui palju peab laps energiat saama, kui suure osa sellest peavad andma valgud, rasvad ja süsivesikud, kui palju peaks toit sisaldama teisi toitaineid. Süsivesikud peaksid saadavast energiast andma umbes poole. 

Meie toidus peaks suurem osa süsivesikutest tulema teraviljatoodetest, kartulist, puu- ja köögiviljadest ning marjadest, veidi väiksem osa piimatoodetes sisalduvast laktoosist ning kuni 10% energiast võib tulla ka lisatud suhkrutest.

Süsivesikute alla kuuluvad tärklis, suhkrud ja kiudained. Suhkrud omakorda jagunevad nn looduslikeks (näiteks õunas on nendeks glükoos, fruktoos ja sahharoos) ning lisatud suhkruteks (näiteks õunamoosi puhul selle valmistamisel lisatud lauasuhkur ehk tegelikult sahharoos). Organism peab teatud koguse süsivesikuid, sh suhkruid (kas suhkrutena või tärklisest lagundatuna) kindlasti saama toiduga.

Probleem on tihti aga selles, et süsivesikuid saadakse ennekõike lisatud suhkrute näol. Me saame sellistest toitudest küll energiat ja kõht tundub täis, kuid vajaka jäävad organismi jaoks väga olulised toitained nagu kiudained, vitamiinid ja mineraalained.

Seega peaks olema suundumus sinna, et süsivesikud tuleksid ennekõike köögiviljadest ning teraviljatoodetest ning võimalikult vähe lisatud suhkrutest ja neid sisaldavatest toodetest.
Kuidas see reaalselt välja näeks? Järgnevalt on toodud näide kahest võimalikust menüüst lasteaias, mis annavad enam-vähem võrdselt energiat – umbes niipalju, nagu vajab eelkooliealine laps lasteaiapäeva jooksul.

Kindlasti ei saa tegelikkuses anda menüüle hinnangut vaid ühe päeva kohta, kuid mingi pildi selline analüüs annab. Peale vaadates väga palju erinevusi justkui ei paista. Kui aga vaadata kummagi menüü lisatud suhkrute (s.o nii lasteaias toitudele lisatud suhkrud kui juba toodetes tootjate poolt lisatud suhkrud) sisaldusi, siis on näha, et teises variandis neid peaaegu ei ole. Samas esimeses variandis on neid pea 50 grammi. Selles vanuses lapsed tohiksid päeva jooksul kokku saada lisatud suhkruid umbes 40 grammi. Laps aga võib-olla sööb õhtust kodus, lisaks kommi, küpsist, karastusjooki või muud magusat ning päevanorm saab mitmekordselt ületatud.

Kui menüüdes tahetakse vähendada lisatud suhkrute kogust, tuleb sinna lisada teraviljatooteid, puu- ja köögivilju. See omakorda aga kajastub pakutavates kogustes. Teise versiooni puhul on lastele pakutavad päevased toidukogused kokku pea 500 grammi suuremad. Siit tekib omakorda küsimus, kas lapsed reaalselt aga jaksavad sellises koguses toitu ära süüa.

Ilmselt tuleb tegelikkuses siiski leida nende kahe variandi vahel kuldne kesktee. Samuti tuleks muudatusi sisse viia aegamisi, et lapsed saaksid sellega harjuda.

Lähiajal seisavad paljud lasteasutused silmitsi sellega, et peavad hankima endale uue toitlustaja. Hanke korraldamiseks on Tervise Arengu Instituut kokku pannud alusnõuded, millel üks hea menüü võiks põhineda ning samuti menüü hindamise kriteeriumid. Need dokumendid on leitavad siit http://www.terviseinfo.ee/et/valdkonnad/toitumine/toitlustamine-lasteasutustes/hanke-korraldamine