Vaid pooled seksuaalselt väärkoheldud lastest räägivad sellest kellelegi

18. novembril 2018 tähistatakse laste seksuaalse väärkohtlemise vastast päeva, mis sel aastal nii Eestis kui teistes Euroopa riikides keskendub väärkohtlemise ennetamisele spordis.

Väga paljudele lastele tähendab sportimine lõbusat meelelahutust, arengut ja saavutusi. Kahjuks on lapsi, kelle toredat harrastust ning saavutusele keskendumist varjutab seksuaalne väärkohtlemine. 

Kutsume kõiki, eelkõige spordiorganisatsioone ja treenereid, üles pöörama tähelepanu laste seksuaalse väärkohtlemise ennetamisele spordis.

Ennetus tähendab mitmete asjade silmaspidamist – alates sellest, millist käitumist aktsepteerib treener ning lõpetades laste omavahelise suhtlusega, samuti seda, kuidas noore puhul väärkohtlemist märgata, mismoodi sekkuda, kuhu last suunata või kuidas teda aidata.

Seksuaalne väärkohtlemine on väga varjatud – vaid pooled lastest räägivad juhtunust kellelegi. Väga harva on selleks politsei, õpetaja, sotsiaalpedagoog või psühholoog. Peamised vaikimise põhjused on hirm vanematele muret valmistada ning häbitunne. Seksuaalne väärkohtlemine puudutab varjatult ligi kolmandikku lastest.

Seksuaalne ahistamine ja väärkohtlemine võib aset leida laste vahel, väärkohtlejaks võib olla treener, laps või noor võib saada seksuaalse väärkohtlemise ohvriks kodus. Lähedastel on võimalus seda märgata ning kohustus sekkuda ja abi otsida. 

Spordis on näiteks sagedasem füüsiline kontakt, füüsilise valu ja vigastuste suurem taluvus, autoritaarsed liidrid ning ebavõrdsed võimusuhted sportlaste ja treenerite vahel, sobimatu seksuaalkäitumine, jagatud riietus- ja duširuumid jmt. Need on ühed võimalikud riskikohad. 

Mida lapsele öelda ja kuidas teda aidata, kui arvad, et ta võiks vajada abi?

• Kõige olulisem on hetk, kui laps proovib rääkida, et temaga on midagi juhtunud.
• Kui näed, et lapsel on mure, julgusta teda rääkima juhtunust oma sõnadega.
• Kuula last tähelepanelikult. Tunnusta teda loo rääkimise eest.
• Ütle lapsele, et ta pole juhtunus süüdi.
• Usu last. Sageli võib lapse väärkohtleja olla talle tuttav inimene, pereliige, naaber või sõber. Laps ei pruugi alati aru saada, et ta oli ahistamise või kiusamise ohver.
• Lastele tuleb teada anda, et sõbra väärkohtlemiset rääkime ei too talle kaasa kiusu ega stigmatiseerimist (nt kõrvalejäämine võistlustelt, suhtumise muutus treenerite poolt jms).

Kui tekib kahtlus, et laps võib abi vajada, tasub helistada numbril 116 111. Lisainfo: www.lasteabi.ee. Pöörduda võib ka lastemaja poole. Lastemaja poole võib pöörduda ka tavakodanik või spetsialist, kellele teeb muret lapse seksuaalne käitumine. Pöörduda saab lapsevanem või laps ise.

Tuletame meelde, et spordiklubidel, -liitudel ja huviringidel on kohustus kindlaks teha, kas töötaja sobib ametisse. Lastega töötamise piirang peab tagama, et lastega kokku puutuvatele kutsealadele ei pääseks töötama inimesed, keda on karistatud või kes on määratud sundravile inimkaubanduse, seksuaalse enesemääramise vastaste kuritegude või prostitutsiooni ja lapspornoga seotud kuritegude eest. Nende süütegude puhul on lastega töötamise piirang eluaegne, olgu siis karistus kehtiv või kustunud. Muude vägivallasüütegude ja mitme teise kuriteo puhul kehtib piirang karistuse kehtivuse jooksul. Lastega töötamise piirangu juhendmaterjal on kättesaadav eesti ja vene keeles.

Täname kõiki lastega töötavaid spetsialiste ja asutusi, kes tahavad panustada laste väärkohtlemise ennetamisse ja/või on juba sellele tähelepanu pööranud!

• Kui märkate väärkohtlemist, ei tohi sellest mööda vaadata.
• Kui laps väärkohtlemisest räägib, on oluline teda kuulata.
• Kui laps on rääkinud, tuleb teda aidata.
• Kui tegutsed, selgita lapsele niipalju kui saad ja oskad, mis edasi juhtub.