Mentorlus tagab eduka õppimise

PAXIS-e instituudi lektor Jeanette Puskas (USA) külastas hiljuti Eesti Tervise Arengu Instituuti, et rääkida oma kogemustest VEPA programmi mentoritega. Jeanette rääkis, miks mentori olemasolu päästab noori õpetajaid professionaalsest läbipõlemisest ning kuidas mentori kasutamine aitab õpetajat väga palju erivajadustega laste õpetamisel.

Eesti haridussüsteemis ei ole mentori kasutamine veel väga levinud. Algajad õpetajad saavad arvestada mentoriga oma esimese tööaasta jooksul, kuid edaspidi peavad iseseisvalt hakkama saada.

Miks võib iga õpetaja vajada mentori või juhendaja abi?

Jeanette Puskas: Üldiselt aitab mentorlus omandada igasuguseid teadmisi, mida noorele õpetajale pakutakse. On olemas uuring, mis tõestab, et koolituselt ära minnes võtame kaasa 80 või 90 protsenti koolituse sisust, aga kasutame üksnes 5–10 protsenti.

Kui teil on juhendaja, rakendate igasuguseid uusi teadmisi tõhusamalt ja kiiremini. Mentor jälgib protsessi kõrvalt ja märkab, kus on kõik korras ja kus on vaja midagi täpsustada. Ta aitab raskustest üle saada ja on vahel lihtsalt toeks. Noor õpetaja õpib kõige rohkem siis, kui rakendab teoreetiliselt õpitut praktikas ja analüüsib selle tulemusi. Mentori toetus on siinkohal äärmiselt oluline. Inimene mõistab, et ta ei ole probleemiga üksi jäetud.

Milline on hea mentor? Mida peab ta eelkõige oskama: kas andma tagasisidet, valdama aine metoodikat või midagi muud?

Mentor on eelkõige hea kuulaja. Ta suudab kannatlikult kuulata, mõistab oma mentee probleeme ja loob usaldusliku suhte oma juhendatavaga. Te ei võta ju minu tagasisidet ja nõuandeid vastu, kui te ei usalda mind. Hea mentorlus koosneb kuni 70% aktiivsest kuulamisest. Mentor annab mõista, et te olete õigel teel, et kõik on korras.

Ma võrdlen mentorlust alati sellega, kuidas õpetatakse lapsi jalgrattaga sõitma. Me ju ei pane last jalgrattale istuma ega ütle talle: „Sõida, kuidas õnnestub.“ Alguses kinnitame jalgratta külge abirattad, hoiame jalgratta sadulast kinni, kuni laps arendab välja vajalikud oskused. Kui ta kukub, siis teeme paar sammu tagasi ja harjutame uuesti. Hea mentor jagab suured eesmärgid alati väikesteks lihtsateks sammudeks.

Aga mentor pole lihtsalt inimene, kes ütleb sulle, et see on õige ja see mitte. Mentor suunab ise lahendusi otsima. Eesmärk on mitte parandada vigu, vaid luua kindlus selleks, et sa usuksid endasse ja tuleksid kõigi raskustega ise toime. Sestap mängibki mentorlus õppimise jooksul igas valdkonnas nii täiskasvanute kui ka laste jaoks niivõrd olulist rolli.

Tundub, et mentorlus on paljude koolide jaoks lubamatu luksus. Näiteks VEPA programmi puhul on see kõige suurem kulu.

Ma tegelen õpetajate koolitamisega juba kakskümmend aastat. Alati kõlab kriitika, et mentorlus on kallis. Aga vaadakem sellele teiselt poolt. Noor õpetaja töötab koolis keskmiselt ainult viis aastat. See aeg jääb nii lühikeseks enamasti põhjusel, et alustav õpetaja jääb oma probleemidega üksi ja põleb kiiresti läbi. Kui õpetaja tunneb algusaastatel kooli tuge ja saab seal vajalikku nõu, siis jääb ta kooli õpetajaks viie aasta asemel kuni 15 aastaks.

Arvestades, kui palju aega ja raha õpetajate koolitamiseks kulub, õigustab nende tööstaaži pikendamine kuni kolm korda pikas perspektiivis end mitu korda. Seda enam, et mentori toetatud õpetajad on tööl õnnelikud, neil väheneb töövõimetuslehtede arv, õpetamine muutub efektiivsemaks. Järelikult tundub mentorlus „liiga kallis“ ainult esimesel pilgul.

Mida teeb VEPA mentor? Miks hindavad õpetajad koostööd temaga?

VEPA mentor käib VEPA õpetaja tunnis ja aitab tal koolitusel saadud teadmisi tunni konteksti sobitada. Õpetajal tekib ettekujutus, mida ta saab oma klassis ja tunnis teha, et koolitusel kuuldu ka tema õpilaste puhul toimiks. Metoodika omandamine on üks aspekt. Teiseks aitab mentor õpetajal saada ka ise mentoriks – oma klassi õpilaste jaoks. Mentori oskusi pole vaja ainult arvutamise ja lugemise õpetamisel, vaid ka õpilastega sõbralikku suhtlemist harjutades ja sotsiaalselt edukas olemisel. Head mentorioskused aitavad vähendada õpetaja stressi, parandavad õhkkonda klassis, võimaldavad tal nautida õpetamist ja oma õpilaste saavutusi.

Kokkuvõttes võidavad mentorlusest nii õpetaja kui ka lapsed. Õpetaja jaoks on see tohutu professionaalne areng ja ta saab selle kohta kinnitust laste käitumisest ja õppimisest. See omakorda annab talle jõudu areneda.

Miks on VEPA programm nii edukas?

Täiskasvanud (ja ka õpetajad) kipuvad arvama, et lapsed peavad ise teadma, kuidas koolis ja väljaspool kooli käituda. Aga lapsed pole seda veel õppinudki. Kui õpetaja jõuab arusaamiseni, et käitumine on samasugune oskus nagu matemaatika või lugemine, mida on vaja õppida, on tal kergem aidata ja õpetada kõiki oma õpilasi. Ükski laps ei sünni heade kommetega, kõiki kombeid õpitakse.

Kas VEPA aitab ka hariduslike erivajadustega lapsi?

Kui täiesti tavaline laps on millegi pärast tujust ära, kui tal on peres mingi konflikt või on tal lihtsalt kõht tühi, siis toimuvad tema ajus niisamasugused keemilised protsessid nagu autistlikul või aktiivsus- ja tähelepanuhäire sündroomiga lapsel.

Õpetaja jaoks on oluline ära tunda hetk, mil lapse käitumine hakkab muutuma, näiteks hakkab kasvama tema ärritus. Lapsega tuleb tegelda enne, kui ta ärritus jõuab tippu. Siis ei võta ta õpetaja infot enam vastu, ei taju reaalsust ega jälgi juhiseid. Sellises seisundis lapsele on käitumisnorme selgitada sama mõttetu kui üritada õpetada matemaatikat liiklusõnnetusse sattunule. Lapse ajukeemia võimaldab tal siis ellu jääda, aga mitte õppida. Õpetajana ei sunni ma kunagi lapsi lugema või arvutama siis, kui nad lihtsalt ei ole võimelised seda tegema. Erivajadustega õpilaste tunded on ärrituse seisundis samasugused, ent nad näitavad oma ärevust sagedamini ja kuidagi teisiti välja.

Ma õpetan õpetajaid aitama klassis mitte üksnes üht erivajadustega last, vaid kogu klassi, sealhulgas seda erilist last. Õpetaja eesmärk on õpetada oma klassi õpilasi aitama HEV-õpilast ja õppida ise samal ajal. See on väga tähtis mitte üksnes ühe lapse, vaid terve klassi jaoks. Nii aitabki VEPA metoodika vähendada probleemset käitumist klassides, kus õpivad ka erivajadustega lapsed.

Kuidas saab õpetaja lastele käitumisoskusi õpetada?

Õpetaja peab jagama suuremad eesmärgid väikesteks osadeks. Võimalik, et erivajadustega laste jaoks on vaja jagada eesmärgid veelgi väiksemateks etappideks. Kui õpilane ei ole võimeline lugema lauset, siis anname talle lihtsama ülesande – lugeda sõnu. Kui seegi on raske, siis nimetagu tähti. Lapse areng võib olla päris aeglane, aga kui ta saab väikeste ülesannetega hakkama, tunneb ta end ikkagi edukana. Igal juhul on ta täna juba veidike parem, kui oli eile. Väikseid jõukohaseid edusamme tegev laps ei jookse klassiruumist kisades välja, ei visku põrandale pikali, ta tuleb kiiremini oma kohale – see kõik on suur edu ka õpetajale. Ei ole vaja teha midagi erilist, piisab, kui õpetaja mõtleb, kuidas teha eesmärk lapse jaoks lihtsamaks. Just siin on vaja mentori abi, sest õpetaja ei pea tulema kõigega üksi toime. VEPA mentor aitab mõelda, kuidas kaasata lapsi õppeprotsessi, millised VEPA meetodid on siin abiks.

 Jeanette Puskas

Jeanette on PAXIS-e instituudi juhtiv rahvusvaheline mentor ning PAX-i mentoritele mõeldud käsiraamatu („PAX Mentor Guide“) autor. Ta on töötanud õpetajana erihariduse vallas ja kõrgendatud riskigruppide noortega Ameerika Ühendriikides enam kui 20 aastat.

Ta on spetsialiseerunud noorte eneseregulatsiooni, käitumise ja kaasamise harjutamisele. Jeanette oli enam kui tuhande lapse motoorika arendamisele ja vanemate kasvatamisele spetsialiseeruva programmi direktor. Tema kõrgendatud riskiga noortegruppidega töötamise kogemus viis mentorluse programmi arendamiseni kogukonna juhtide ja tudengite jaoks fitnessi ja tervisliku eluviisi õpetamise vallas.

Jeanette Puskas on PAXIse instituudi rahvusvaheline koolitaja ja VEPA mentorite tugivõrgustiku arendaja.

Intervjuu on avaldatud ka Õpetajate Lehes