Lapse psühholoogiline trauma: mis see on ja kuidas selle mõju leevendada?

„Käbi ei kuku kännust kaugele”, „halvad geenid”, „lastekodus elavate laste seas pole normaalseid”. Need on vist kõige levinumad müüdid lastest, keda lastekaitse oli sunnitud nende sünniperedest eraldama. Tuntud perepsühholoogi Ljudmilla Petranovskaja sõnul on sellised omadused nagu temperament või matemaatilised võimed päritavad, kuid ausus, võime armastada või olla õnnelik sõltuvad meie sotsiaalsest keskkonnast. Seega ei ole laste väljakutsuv käitumine seotud geneetikaga, vaid lapsepõlves saadud psühholoogiliste traumadega, ning kui teada, kuidas probleemidele õigesti läheneda, siis on palju võimalusi neid edukalt lahendada.

Külmutatud olek ja sulamine

Kui laps sattub hooldus-, eestkoste- või lapsendajaperekonda, on ta sageli alguses „külmutatud" seisundis. Võtab aega, kuni väike inimene harjub uue keskkonnaga, turvalisuse ja uue eluga. Kui vanematele tundub, et kõik on kontrolli all ja nad saavad hästi hakkama, siis mingil hetkel toimub „sulamine” ja lapsel hakkavad alateadlikult avalduma minevikus läbielatud traumad.

Agressiivsus, ärrituvus, hüperaktiivsus, probleemid keskendumisega, vanade harjumuste (pöidla imemine, voodimärgamine, kõnehäired jne) tagasitulek, suhtlemisprobleemid eakaaslastega, hirmud ja tundlikkus tugevate helide suhtes, riskantne käitumine, unehäired, soov olla üksi, kodust ära jooksmised ja varastamine – see on loetelu võimalikest reaktsioonidest lastel, kes on elus läbi elanud traumaatilisi kogemusi. Kuna iga lapse ajalugu on unikaalne ja kõik lapsed on erinevad, ei ole võimalik teada, millal ja millises vormis kahju tekib ning avaldub.

Trauma ja kaitsereaktsioon

Arst-psühhiaater Dmitri Issaev on märkinud, et on kaks peamist psühhotraumaatilist olukorda, mis lapsi kõige enam mõjutavad. Need on turvatunde puudumine või kaotamine ja perekonnast eraldamine. Sellest tulenevalt võib väita, et peaaegu kõik kasuperedesse sattunud lastest on saanud psühholoogilisi traumasid oma sünniperekonnas. Kui laps oli pikka aega olukorras, kus tema ümber olevad täiskasvanud ei näidanud välja hoolivust, kui tema vanemad olid emotsionaalselt kättesaamatud, kui laps elas peres, kus kuritarvitati alkoholi või narkootikume ja/või lapse suhtes esines psühholoogilist, füüsilist või seksuaalset vägivalda, siis võib väita, et sellel lapsel on krooniline psühholoogiline trauma ehk komplekstrauma. Komplekstraumal on pikaajaline mõju lapse emotsionaalsetele ning sotsiaalsetele oskustele (püsivus, ettevõtlikkus, enesetõhusus, enesekontroll ja -juhtimine), käitumuslikele ja kognitiivsetele oskustele (erineva info lugemine, mõistmine, meelde jätmine ja kasutamine ning olemasoleva teadmisega seostamine), samuti enesekindlusele ja stressiga toimetuleku võimele. 

Kui traumat kogenud laps tunneb ohtu, on tema tavaline kaitsereaktsioon agressiivne käitumine. Oluline on meeles pidada, et lapse käitumine on seotud tema hirmudega ja suure emotsionaalse valuga. Seda, mis tundub meile normaalne, näiteks füüsiline kontakt, võib traumeeritud lapse aju tajuda ohuna. Laps ootab pidevalt võimalikku ohtu ja vägivalda, millega ja milles ta on alates oma lapsepõlvest harjunud elama. Iga kord, kui midagi hakkab talle meenutama tema varasemat elu (mingid kindlad žestid, sõnad, kehaliigutused või lõhnad), lülitub tema aju automaatselt „ründa või põgene“ režiimile. See tähendab, et lapsel käivitub ajus ellujäämissüsteem ja ta võib tema jaoks ohuolukorras reageerida mõtlemata ja analüüsimata, kuidas võiks sotsiaalse normi kohaselt käituda.

Traumamälestuste leevendamine

Lapse eest hoolitseval täiskasvanul on lapse trauma leevendamisel keskne roll. Selleks, et aidata lapsel oma hirmudega toime tulla, omandada hirmu üle kontrolli ning mitte tunda, et nendega on midagi valesti, peab vanem peab varuma kannatust, andma lapsele aega, pöörama talle tähelepanu ja seadma paika kodused rituaalid (püüdke vältida sõna „reeglid”). Rituaalide loomine ja rutiinsed kohustused võivad lapses esialgu põhjustada protesti, kuid järjepidevus, stabiilsus, ühised kokkulepped ja rutiin on turvatunde loomisel aluseks. Oluline on lapsega suhelda. Lapsele tuleb selgitada, mis on tema reaktsioonide põhjused ning et need reaktsioonid on täiesti loomulikud, lapse ei ole üksi oma hirmudes ja leinas ning vanem mõistab teda (nt „Muidugi sa ei usalda meid – inimesed on sulle haiget teinud, selle asemel, et sind aidata“). See kõik ei saa olla kunagi piiratud ühe vestluse või selgitusega, vaid seda peab tegema järjepidevalt.

Arvestama peab ka sellega, et enamik lastest ei taha alguses väga enda kogemustest rääkida. Andke lapsele aega ja ühel päeval saabub hetk, mil ta ise hakkab oma minevikust rääkima. Ja olge ise selleks valmis - andke märku, et te suudate tema lugu mõista. Kui laps tunneb ennast mõistetuna, siis tema stressireaktsioon väheneb.

Kui lapsega rääkimine ei anna oodatavaid tulemusi, siis võite proovida suhtlemist kunsti kaudu, millel on väga sügav terapeutiline mõju. Joonistage lapsega, kuulake muusikat, kasutage plastiliini kujukeste loomiseks. Leidke selline tegevus, mis aitab lapsel ennast väljendada. Lastele vanuses kuni 12 aastat on suureks abiks terapeutiliste muinasjuttude kooslugemine ja nende arutelu. Noorukitega võib jagada nende eakaaslaste psühholoogilise traumaga seotud sarnaseid lugusid.

Lapsed, kes on sünniperes läbi elanud mitmeid traumakogemusi, pole üldjuhul kogenud ka õiget lapsepõlve. Andke lastele palju võimalusi mängimiseks ja laske tal olla laps.

Unustada ei tohi ka lapse päritoluperekonda. Selleks, et lapsel saaks kujuneda terviklik minapilt ja positiivne enesehinnang peab ta teadma oma päritolust nii palju kui vajalik ja võimalik. Mida varem see info lasteni jõuab, seda loomulikumalt nad seda võtavad.

Arvestada tuleb ka sellega, et traumaatilised mälestused jäävad inimesega kuni tema elu lõpuni. Pakkudes lastele turvalist keskkonda ja tuge, leevendame neid reaktsioone.

Kui laps on kohanenud ja vanad käitumismustrid on asendunud uutega, siis tuleb alati olla valmis ka selleks, et laps võib naasta oma vanade käitumismudelite juurde. Seda võib ühelt poolt põhjustada mõni sündmus, teisalt peab arvestama ka sellega, et traumeeritud laps provotseerib pidevalt täiskasvanut: üks kord reedetuna täiskasvanute poolt, kahtleb ta pidevalt kõigis tema ümber olevates täiskasvanutes, paneb proovile nende tundeid ja püüab tõestada, et ta ei ole väärt olla armastatud.

Ära kaota lootust! Ole lapse jaoks olemas nii heas kui halvas ning aktsepteeri last sellisena nagu ta on.

Märksõnad traumeeritud lapse kasvatamisel:

• Kannatlikkus ja püsivus – laps vajab pidevalt kinnitust, et te ei hülga teda. Leidke vanematena endale toetust ja abi, et jaksata lapse jaoks olemas olla.

• Järjepidevus annab lapsele ennustatavuse ja kontrollitunde. Tehke kindlad kokkulepped, vähe muutusi, üks uus õppimine korraga.

• Kindel rutiin annab lapsele turvatunde. Hoidke päevarütmi, tutvustage oma pere traditsioone, looge uusi rituaale koos lapsega.

• Piisavalt privaatsust – suhete loomine ja kiindumine vajab aega ja harjumist ning emotsionaalset kohalolu.

• Vähem ootusi lapsele – lubage tal areneda omas tempos.

Soovitame lugeda:

• „Ajutorm. Teismelise aju jõud ja siht“. D.J. Siegel 2018

• „Kiindumushäirega laps. Praktilise teraapia käsiraamat", N.P. Rygard 2014

_{Kasutatud kirjandus:
Кудрикова, В. Пять главных мифов об усыновлении. Измени одну жизнь 2016.
Marek Wnuk, Ulyana Doloniak. Töö traumeeritud lastega. Igale lapsele pere 2018.
Хрусталева, Н. С., Беглер, А. М., Беркалиев, Т. Н., Бочаров, В. В., Бриль, М. С., Вагайцева, М. В., ... Ялов, А. М. Психология кризисных и экстремальных ситуаций: индивидуальные жизненные кризисы; агрессия и экстремизм. Издательство Санкт-Петербургского университета 2016.}