Isad isadele: põhimõtted, mis loovad aluse kooskasvamiseks

Pisut vähem kui 20 aastat tagasi, kui valmistusin järjekordseks välislähetuseks, tuli mu tollal 4-aastane poeg minu juurde ja lausus: „Isa, palun tule kiiresti tagasi, muidu ei ole meil õige pere.“ Tookord ei liigutanud need sõnad mind mitte seepärast, et üks pisike põnn defineeris „õige pere“ mõiste läbi lapsesuu, vaid et pigem aitas see mul mõista, kuivõrd tähtis roll on lapse arvates mõlema lapsevanema olemasolul tema kasvamises ja kasvatamises. 

Kõigi pereliikmete panuse tähtsust lapse ellu rõhutab ka sel sügisel Eestis juba viiendat juubelit tähistav positiivse vanemluse programm „Imelised aastad“.

Viis aastat tagasi, kui alustasime oma esimeste gruppidega, oli nende koosseisuline vaatepilt üsna sarnane ja minu tollastele ettekujutustele vastav. Olin siis just kusagilt lugenud, et nii-öelda traditsiooniline isa, vähemalt Eestis, keskendub esmajärjekorras pere ülalpidamiseks vajaminevate materiaalsete vahendite teenimisele. Kõik lastega seonduv aga usaldatakse pigem asjatundlikumale pereliikmele ehk emale – olgu põhjuseks siis kartus raskuste ees lapse kasvatamisel või lihtsalt mugavus. Seetõttu ei üllatunud ma põrmugi, kui esimesteks koolitustele registreerujateks olid eelkõige emad, kes telefonis isegi pisut häbenedes tunnistasid, et pere teisel poolel pole koolituseks aega. Siiski lubati oma naiselikud võlud kaasa ümberveenmiseks tööle panna ja esimesel kohtumisel selgus, et mõningatel juhtudel see isegi õnnestus. Vaatamata sellele ületas toona koolitusel osalenud emade koguarv isade arvu mitmekordselt.

Täna, viis aastat hiljem saan rõõmustada, et varasem „traditsioonilise“ isa mõiste on hakanud tasapisi muutuma ning üha rohkem tuleb koos uudishimulike emadega koolitusele ka teadliku lähenemisega teadmishimulisi isasid, kes lausa hämmastavad oma osavõtlikkusega lapse igapäevases kasvatamises ning on igati valmis panustama sellesse aega ja ressursse.

Vestlustest isadega olen aru saanud, et kõige keerulisem nende jaoks oli teha esimene samm – unustada enda eelarvamused vanemlust õpetavatest koolitustest, teiste arvamused isa rollist ja tulla lihtsalt koolitusele kohale.

Koolitusel osalenud isade arvates on koolituse kestus ehk 16 nädalat piisav aeg selleks, et anda oma esialgsele skepsisele võimalus lõplikuks kadumiseks ning kujundada enda jaoks programmist tulenevad isiklikud põhimõtted, mis loovad aluse edasiseks kooskasvamiseks.

Seepärast ei too ma järgnevalt välja mitte „Imeliste aastate“ programmi tarbeks kirjapandud põhitõdesid, vaid hoopis mõned järeldused või arusaamad, mille nutikad isad on koolituse ajal ise välja mõelnud:

• Lapse sobimatu käitumise muutmiseks alusta muudatuste esilekutsumisest iseendas. Üsna sageli arvame me, et lapse sõnakuulmatuse põhjuseks on vanema vähene autoriteet ja laps jätab korraldused täitmata just sel põhjusel. Tegelikult on vaja ennast aeg-ajalt kõrvalt jälgida, sest sõnakuulmatuse põhjuseks võivad olla hoopis ebaselgelt sõnastatud korraldused, puudulik kontakt lapsega korralduste andmisel, last ärritav hääletoon või lapsevanema vale arusaam korralduse täitmise kiirusest.

• Leia iga lapse jaoks iga päev kasvõi natuke aega. Kui sa tavaliselt planeerid aega oma teiste tegevuste jaoks, siis planeeri oma igasse päeva ka natuke aega oma laste jaoks. Sinu kalendrisse märgitud aeg lastele võib tunduda esialgu küll kummalisena, aga veel kummalisem on hiljem teadvustada, et sul oli nädala jooksul laste jaoks aega vaid ühel päeval. Üks lastega koos veedetud pikk päev nädalas ei kompenseeri igapäevast tähelepanuvajadust.

• Last õpetab sinu eeskuju palju rohkem kui sinu sõnad või karistamine. Sa võid lõputult lapsele selgitada, kuidas tuleb suhtuda emasse, kuidas konflikte lahendatakse rahulikult või kuidas viisakalt rääkida, aga kui su enda käitumine seda ei toeta, siis sa ei saa nõuda oma lastelt sinu õpetuste järgimist.

• Pidevate korralduste jagamise asemel on mõistlikum sõlmida lastega kokkuleppeid. Kokkulepped võivad põhineda igapäevastel rutiinidel või kõikide pereliikmete jaoks kirjapandud reeglitel, mida ei pea pidevalt meelde tuletama.

• Kui mänguideed saavad otsa, siis mõtle oma lapsepõlve peale. Lapsepõlve peale mõeldes võid avastada, et paljud tolleaegsed mängud on kadunud ja nende taaselustamine on laste jaoks põnev. Trihvaa, kummikeks, Vanaisa vanad püksid, Pikk nina, pimesikk on vaid mõned näited. Lapsega mängimine ei tähenda vaid lauamänge, pallimänge või muid reeglitega mänge. Lapse jaoks on mängimine ka temaga koos müramine, jooksmine jne. Lapsega saab mängida igal pool ja igal ajal.

• Lapsed tajuvad maailma teisiti. Meie jaoks olulised vajadused ja harjumuspärased tegevused ei pruugi olla samaväärselt olulised laste jaoks. Isegi korduvaid meeldetuletusi saades ei pruugi lapsed alati aru saada, miks peab hommikuti kiirustama või miks on vajalik panna jalanõud esikus sirgesse ritta. Korduvate meeldetuletustega kaasnev hääletõus ei muuda nende täitmise vajadust lapsele arusaadavaks.

• Hea käitumine vajab samuti märkamist. Tavaliselt ütleme me lapsele seda, mida ta valesti tegi ja üsna harva tunnustame me tema õiget käitumist, sest arvame, et meie poolt soovitud lapse käitumine on normaalne ja ei vaja seetõttu kiitust. Et laps head käitumist ära ei unustaks, tuleb märgata ja tunnustada ka seda.

• Ole oma pere jaoks päriselt ka olemas. Võta aega oma pereliikmete ärakuulamiseks ja anna neile võimalus pakkuda ideid ning lahendusi. Jaga julgesti oma mõtteid ja tundeid lähedaste inimestega. Isaks olemine ei tohi olla koormaks ning meheks olemine koormakandjaks olemist.

Artikkel on ilmunud portaalis tarkvanem.ee

Foto: Foto: Daiga Ellaby, Unsplash