Kõige olulisem on mitte minna mööda

Külli Mäe kuulub vaimse tervise esmaabi koolitajate meeskonda ja usub, et vaimse tervise esmaabi oskused on töökohal sama vajalikud, kui tavaesmaabioskused. Või kus see piir täpselt jooksebki. Kui töökaaslane trepil kukub, tekib meil rida päris õigeid mõtteid päris õiges järjekorras. Astud ligi, küsid ja vaatad, kuidas olukord on. Kas piisab siirast huvitundmisest, haava puhastamisest ja kinnisidumisest või peaks haava tohtrile näitama? Ja kui töökaaslane tuleb ka paari nädala pärast tööle oma jalga hoides, siis me ju kolleegidena küsime, kas ta ikka jõudis arstini. Kellegi jaoks on arstilkäik lihtne, teine lükkab seda edasi kuni võimalik. Me ei kahtle hetkekski abi pakkumast, kui töökaaslasel on põlv katki, osadel on esmaabi lausa töökohustuste hulgas. Inimestena me ei peaks minema ka mööda, kui märkame, et kolleeg on kuidagi nagu… liimist lahti.

November on Tervise Arengu Instituudi tervisekalendris pühendatud esmaabile. Sealhulgas ka vaimse tervise esmaabile. Terviseinfo.ee küsis Eesti Psühhosotsiaalse Rehabilitatsiooniühingu juhatuse liikmelt, vaimse tervise esmaabi koolitajalt Külli Mäelt, mida ette võtta, kui jääb silma, et töökaaslase mõtlemine ja käitumine on viimasel ajal tugevasti muutunud.

Kui palju pöörab eesti tööandja tähelepanu vaimse tervise küsimustele, kui suur on olnud huvi teie koolituste vastu?

Huvi on päris suur. Eriti muidugi on huvitatud koolid, lasteaiad, pedagoogilised kollektiivid ja noortega töötajad. Ehk siis aitajate elukutsete esindajad - sotsiaaltöötajad, töötukassa töötajad, nõustajad. Nemad tahavad oma oskusi täiendada. Mina tegelen oma põhisuunana nende aitamisega, kellel on mingi krooniline vaimse tervise häire. Oma kogemuse tõime me ka sellesse vaimse tervise esmaabi koolituse projekti. Olen käinud sellistes kollektiivides nõustamas, kus töötavad tööturul vähemkonkurentsivõimelised inimesed ning ka seal, kus see konkurentsivõime on vähenenud just sellpärast, et töötajad on juba pikemat aega olnud vaimse tervise muredega, mõnele on määratud isegi töövõimekaotus või puue. Olen nõustanud siis tööandjaid, mida teha, kui töökollektiivis on mõni hea töötaja, kellel on krooniline haigus, mis võib ägeneda. Samas võib ju meil olla kolleegiks inimene, kellele ei ole mingit diagnoosi pandud, aga ühel hetkel saame aru, et tema vaimne tervis on kuidagi haavatud. Ja ongi reaalselt vaja vaimse tervise abi. See ongi meie koolituse väga kitsas fookus.

Oleme kokku pannud ka spetsiaalselt mõnele kollektiivile mõeldud koolitusi. Näiteks käisin töökollektiivis, kus ühe väga hinnatud kolleegi vaimne tervis läks sedavõrd paigast ära, et talle oli vaja töökohal kutsuda kiirabi ja politsei. Tegelikult vajas selle juhtumi järel terve kollektiiv nõustamist, et mõista, mis juhtus. Ja tegelikult ei juhtunud see üleöö. Tegemist oli vaimse tervise häirega ning seda oli juba varem märgatud, aga abiga jäädi liiga hiljaks, reageeriti alles siis, kui inimene ei saanud enam oma tööülesandeid täita. Siis oli terve kollektiiv šokis.

Teine näide on töökiusamine. Ka osakonnajuhataja ei pruugi osata sellisel juhul alati käituda, nende peas on kümme mõtet, kuidas olukorrale võiks läheneda. Siis olemegi koos lahendusi otsinud. Nii et see on olnud tugi keskastmejuhile, toetus kiusatavale ning kogu personalile.

Tegelikult paljudes riikides toetatakse vaimse tervise esmaabikoolitusi, et need oleksid võimalikult lihtsasti kättesaadavad. Kõik, kes seda õppida tahavad, seda ka saavad. Meie õpetame lihtsaid viit sammu, et kui selline olukord on käes, siis ei satu inimene mitte ise paanikasse, vaid teab, kuidas käituta.

Mis siis oleks see esimene samm, mida vaimse tervise esmaabiks teha? Ma päris hästi ei kujuta ette, milline see olla võiks, vaimse tervise probleeme on ju väga erinevaid, olgu nendeks depressioon või siis teiselt poolt skisofreenia. Mis see on, mida sa igal juhul pead teadma?

Alustame sellest, et diagnoosid jätame arstidele, iga inimene ei peagi neist midagi teadma. Terviseasjad on väga isiklik asi ning diagnoosid abivahend oma tohtriga suhtlemisel. Aga esmaabi kohapealt, esimese asjana tee kindlaks, et tegu ei ole kriisiolukorraga. Kui on oht, et inimene võib oma käitumisega ennast või teisi ohustada, siis on ikkagi kõne numbrile 112 või kui sa ei ole kindel, siis helista perearsti nõuandetelefonile 1220. Saad inimese käitumist arstile kirjeldada ning jõuad selgusele, kas on tegu kriisiolukorraga. Kui ei ole tegu kriisiga, siis on sul veidi aega mõtlemiseks, kas olen mina kõige sobivam kollektiivis, et esmaabi anda või on keegi sobivam. Kui tundub, et oled sina, siis on esimene samm minna inimese juurde ning ütelda talle, et oled tema pärast mures. Näiteks ütelda, et olen sinu pärast mures, sest olen sinu käitumises näinud seda, et midagi on täiesti teistmoodi kui varem. Sa ei naera enam üldse, sa ei tule meiega ühisüritustele, koosolekutel oled kuidagi kinni, kuigi varem oli sul huvitavaid mõtteid jagada.

Seepeale vaata, mida inimene vastab. Teisisõnu, esimene samm on astuda ligi, mitte minna mööda.

Kui kahtled, kas sina oled see, kes peaks selle inimesega rääkima, võid ka nõu pidada näiteks osakonnajuhiga. Juhtide vastutus siin on väga suur.

Järgmine samm on kuulamisoskus. Ja kuulamisoskused ei sõltu sellest, milline on kellegi diagnoos. Tähelepaneliku kuulamise oskused on need, mida me koolitusel õpime. See tähendab, et sa mitte lihtsalt ei nooguta ja ei küsi juhuslikke küsimusi, vaid küsid küsimusi, mis aitavad inimesel avaneda, avatud küsimusi. Õiged küsimused tulevad siis, kui tõeliselt tunned inimese pärast muret. Kui lähed linnukese pärast, siis ei pruugi õige küsimuse leidmine õnnestudagi.

Kui oled inimese ära kuulanud, saad küsida, kas ta vajab ka mingit praktilist infot.

Kolmandaks sammuks ongi - paku abi. Inimesed hindavad väga, kui keegi tunneb huvi ja aitab, ka näiteks praktiliste asjadega. Väga palju on elus probleeme, mis võivad tööle kaasa tulla ja pingeid tekitada. Laenud, võlad, tohutud kriisiolukorrad lastega või lähisuhetes. Need mõjutavad ju ka tööd. Vahel on inimesed ise juba otsinud lahendusi, aga ummikusse jooksnud. Nii et tasub ka küsida, mida inimene on juba proovinud. Sellist praktilise abi juurde juhatamist on väga hinnatud. Sageli on ka nii, et inimene küll isegi teab, mida peaks tegema, aga tal ei ole sisemist jõudu selle teadmisega midagi peale hakata.

Neljas ja viies samm on seostamised. Küll inimene teab, et ta võiks spetsialisti poole pöörduda. Aga tal pole jõudu, et aega kinni panna või on küll aeg kinni pandud, aga pole kohale mindud. Aga mis siis teha, kui inimene ütleb, et ta ei usu tervishoiusüsteemi ja arstidesse? Ja siis veel sildistab ka, et sinna hullutohtri juurde ma küll ei lähe. Ja sageli on juba proovitud igasuguseid eneseabivõtteid. Usutakse millessegi muusse. Ja siis saabki mõelda, ehk on midagi muud, millega saaks aidata. Näiteks kogemusnõustamisega. Selliseid erinevaid võimalusi me koolitustel läbi käime.

Ning kõige viimane, aga samuti väga oluline samm on see, et et esmaabiandja peab ka ennast hoidma. Pärast on hea läbi mõtelda, kuidas see abi andmine sulle endale mõjus.

Kas on mingeid häid konkreetseid näpunäiteid, mis võivad viidata sellele, et keegi vajaks abi?

Kui märkad midagi käitumises, näiteks on inimese mõtted hajali. Kui enne sai inimene väga hästi tööülesannetega hakkama, keskendus hästi, siis nüüd on asjad teistmoodi. Tööülesanded venivad, tähtajad lähevad üle, konfliktid kipuvad kergesti tulema. Teiste süüdistamine on kerge tulema. Inimese käitumises ja mõtlemises paistab pikema aja jooksul välja, et midagi on teisiti. Energia on teistsugune, samuti mõtted.

Millised on Eesti ettevõtetes need probleemid, mis on Teile koolitusi tehes silma hakanud? Kus ühel hetkel võib olla vaja vaimse tervise esmaabi?

Läbipõlemist näeme päris palju. Raske on muutustega kohaneda. Töökollektiivides, kes peavad konkurentsitingimustes veepeale jääma, tuleb olla väga kohanev. See kipub ennast kätte maksma. Millega olen veel kokku puutunud, on kaugtöö. Kui oled enamuse ajast üksi ning koosolekutel käid harva, seegi ei pruugi kõigile sobida. See nõuab ka oskust oma vaimset tervist hoida ja juhtidelt oskust, kuidas sellistes tingimustes juhtida ja töötajaid hoida.

Läbipõlemist soodustab see, et sul jooksevad mitmed asjad elus kokku. Kui midagi muutub või juhtub, näiteks tuleb juurde hoolduskoormus, ollakse tööga seoses kolinud, tervisega läheb midagi korrast ära ja tööl veel juhtub ka midagi, siis üks inimene läheb eluga edasi, aga teine murdub. Samas – häid inimesi on ju vaja. Esmaabi ongi ju see, et kui sul on hea töötaja ja temaga midagi juhtub, siis mõteldakse kuidas olukorda parandada. Teiseks on veel ka see küsimus, mida teha, et inimeste vaimset tervist tööl hoida, et selliseid esmaabi vajavaid olukordi tekiks võimalikult vähe.

Ja kõige olulisem on see, et kui siiski on seda vaja, siis me ei läheks mööda ega teeks nägu, et midagi ei ole juhtunud.

Fotol Külli Mäe