Tarvi Pürn: istumine on uus suitsetamine ja me ahelsuitsetame koos lastega

Maailma rahvastiku, eriti teravalt aga laste ja noorte vähesest kehalisest aktiivsusest on saanud üks suuremaid terviseriske. Viimasel ajal tõusnud teema meie kehaline kasvatuse olemusest (ja me ei kõnele siin kitsalt kooli ainetunnist) sunnib küsima, kas oleme ikka õigel teel. Lähemalt kirjutab Kultuuriministeeriumi spordi asekantsler Tarvi Pürn.

Numbrid kõnelevad iseenda eest. Euroopa liikumisharrastuse katusorganisatsiooni ISCA avaldatud uurimuse kohaselt on ainuüksi Euroopas vähese kehalise aktiivsuse mõju majandusele 80 miljardit eurot aastas. Konkreetsemalt kaotatud inimeludesse panduna on see arv pool miljonit. Tõdetakse, et istumine on „uus suitsetamine“ ning selle tappev mõju on kasvanud. Vähene liikuvus avab tee südame-veresoonkonna haiguste, samuti kõiksuguste mittenakkuslike haiguste tekkeks. Koosmõjus kasvava ekraaniaja ja ebatervisliku toitumisega kasvab väga kiiresti ka vaimse tervise probleemide käes kannatavate inimeste hulk.

Kui suitsetamise puhul oleme teinud väga jõulisi samme ning valdavaks on saanud ühiskonna pigem tõrjuv hoiak, siis vähese liikumisega seotud mured on laiemast teadvustamisest veel kaugel. Arvestades, et lastest ja noortest liigub piisavalt vaid iga neljas, siis piltlikult öeldes vaatame ükskõikselt pealt, kuidas suurem osa lastest on „ahelsuitsetajad“. Veelgi enam, tavaliselt „ahelsuitsetatakse“ koos vanematega ning koolivahetunnis istutakse „suitsunurgas“ koos õpetajatega.

Mis aga kentsakas – uuringud kinnitavad, et täiskasvanute teadlikkus liikumise tähtsusest on iseenesest väga kõrge. Ühenduse Sport Kõigile MTÜ tellitud ja Turu-uuringute AS-i läbi viidud küsitlused näitavad, et tervisesporti ja liikumisharrastusi peab oluliseks koguni 88% elanikest. Vastajad, kelle leibkonnas on alla 18-aastaseid lapsi, tähtsustavad liikumisharrastustega tegelemist enam nendest, kelle leibkonnas lapsi pole. Praktikas suudavad selle piisavas mahus realiseerida vaid pooled. See kandub üle ka lastele, sest isiklik eeskuju ja kodused harjumused ning hoiakud on kindlasti ühed suurimad mõjutajad.

Kuid lapsed käivad ju koolis ja trennis. Kas see siis ei päästa? Kahjuks mitte vajalikul määral. Eesti Spordiregistri andmetel osaleb spordiklubis või -koolis treeningtegevuses ligikaudu 50% lastest. Järelikult pooled neist ei täida Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) soovituslikku liikumisaktiivsuse taset, milleks on 60 minutit päevas. Põhjus on ilmselt selles, et trennivabadel päevadel on aktiivsus väga madal ning paljudel juhtudel on ka trennid ise üsna passiivse iseloomuga. Sellisele tulemusele jõudis Tartu Ülikooli liikumislabor aktiivsusmonitoridega läbiviidud uuringus. Oluline on märkida, et uuring võttis arvesse kogu päeva liikumisi, nii huviringe (näiteks tantsimine) ja vaba aja tegevusi (näiteks tänavasport). Kui juba trennis käivate laste liikumisaktiivsus on liiga väike, siis mis siin veel ülejäänud sihtgrupi võimalustest rääkida!

Isegi kui suudame treeningtegevusse kaasata rohkem lapsi, alusdokumendi Sport 2030 eesmärgi järgi vähemalt 2/3, pole see ikka piisav. Tehnoloogia areng, köitvad nutiseadmed, aga ka tööde, tootmise ja teenuste automatiseerumine ning muud muutused ühiskonnas kombineerituna puuduliku liikumistaristuga on viinud selleni, et vajame elu-, keskkonna-, kooli-, transpordi- ja töökorralduses otsustavaid muutusi.

Laste ja noorteni saame jõuda koolisüsteemi kaudu. Seetõttu ei olegi imekspandav, et väga paljud Euroopa riigid on käivitanud ennetustegevusena spetsiaalsed kooliliikumise programmid. Lähim näide on Soome, kus „Liikuva koulu“ alustas juba aastal 2010. Ka Eestis on Tartu Ülikooli liikumislabor ellu kutsutud projekti „Liikuma kutsuv kool“, mis on kindlasti üks viimase aja olulisemaid algatusi liikumisaktiivsuse edendamisel. Välja töötatud lahendused puudutavad kogu päeva: aktiivne koolitee, aktiivne aine- ja vahetund, sealhulgas kooliruum ja -õu. Arvesse võetakse koolipäeva korraldust, näiteks pikemad vahetunnid liikumiseks, aga ka kehalise kasvatuse tunde ja laste vaba aega.

Jõuamegi kehalise kasvatuse tundide sisu juurde. See arutelu on olnud elav ja terav, kuid kõne all on olnud peamiselt liikumisõpetuse uue ainekava põhimõtted ja hindamise alused. Ehk siis just need müütilised „normid“.

Ka minul puudub usk sellesse, et viisid, millega oleme jõudnud praegusesse seisu, aitaksid meid edasi. Pikaajaline praktika on tõestanud, et võistluskeskne ja normidel põhinev lahendus sobib osale õpilastele hästi, teistele aga sugugi mitte. Peaksime olema paindlikumad ja leidma uusi lahendusi, et kõik leiaksid liikumisrõõmu.

Kooli ülesanne on meid võimalikult hästi ette valmistada eelseisvaks eluks. Kehaline kirjaoskus ei ole erand. Mitmekülgne alusoskuste arsenal võimaldab olla aktiivne ja harrastada väga mitmesuguseid alasid. Tuleb olla teadlik liikumise kasulikkusest, osata doseerida koormusi ja palju muud.

Oponendid on viidanud, et kui näiteks matemaatikas tuleb rehkendused vähemalt rahuldaval tasemel selgeks saada, siis miks peaks olema liikumisõpetus erand? Tulemus on spordi osa ning norm tuleb täita! Samas unustatakse, et need, kelle jaoks reaalainete omandamine on loomupäraselt pigem keeruline ja ka õppeprotsess ise ebameeldiv, siis valdav osa neist tulevases elus vastavaid eeldusi ja oskusi nõudvaid elukutseid ka ei vali. Samamoodi on juhtunud paljude nendega, kelle jaoks kehaline kasvatus koolis on olnud raske ja kogemused negatiivsed. Erinevalt liikumisest ei too aga matemaatikaga mittetegelemine kaasa tervisehäireid.

Kohane on ka võrdlus huvitegevusega. Et lapsed ka pärast esimest trenni või trenniaastat ala juurde jääksid, on oluline keskenduda sellele, et iga treeningtund oleks huvitav ja mitmekesine. Et lisaks põhioskuste arendamisele kaasneksid treeninguga positiivsed emotsioonid. Ma ei ole veel kohanud spordiklubi, kus edu aluseks oleksid ühtsed normid ja hinnangud üksikkomponentidele skaalal 1 kuni 5. Selle üle tasub mõelda, eriti veel olukorras, kus haridussüsteemis räägitakse aina enam formaalse ja mitteformaalse hariduse lõimimisest. Eri spordialade kutsega treenerite kaasamine liikumisõpetusse ning koolipäeva täiendava liikumistrenni lisamine on olnud arutelude keskmes, et spordivaldkond saaks panustada vähesest liikumisest põhjustatud probleemide lahendamisse.

Ehk ei olegi alati tarvis haigusi ravida, kui õigel ajal „liikumisretsept“ välja kirjutada? See võiks olla lahendus nii täiskasvanule kui ka ennetavalt lastele, sest terved ja võimekad inimesed panustavad rohkem majandusse ja suudavad kauem püsida tööturul. Meie kehalisest võimekusest sõltub sise- ja riigikaitse kvaliteet. Tervist ja keskkonda säästvad valikud, näiteks jalgrattatransport, aitavad panustada nii kliima- kui ka keskkonnaeesmärkidesse.

Kas istume koos lastega „suitsunurgas“ edasi või teeme hoopis õuetiiru ja peame aru, mida saame ise igapäevaselt tervema elu nimel ära teha?

Artikkel on ilmunud Kuultuuriministeeriumi leheküljel