Kiirgused töökeskkonnas: elektromagnetväljad

Töökeskkonnas leidub erinevaid tüüpi kiirgusi. Elektromagnetiline kiirgus on meile tuntud erinevate nimetustega, sõltuvalt millises sagedusvahemikus see esineb. Tegemist võib olla soojuskiirguse, optilise kiirguse, raadiolainete või radioaktiivsusega - kõiki neid nimetatakse kiirgusteks.

Tegemist on elektromagnetilise nähtusega, mis on kõige enam esinev ohutegur töökeskkonnas.

Paljusid neid kiirgusi ei ole inimene võimeline tunnetama, seega võib hooletult seatud töökoht töötajale palju tervisekahju tekitada, ilma et tööandja või töötaja sellest ise teadlikud oleksidki. Kiirgused kuuluvad töökeskkonna füüsikaliste ohutegurite klassi. Lisaks eelmainitud kiirgustele kuuluvad sinna veel müra, vibratsioon ning mikrokliima.

Elektromagnetväljade ohutushoid on viimastel aastatel tõusnud üsna oluliseks, kuna tarvitusele on võetud uusi raadiokommunikatsioonitehnoloogiaid ja -seadmeid. Töökeskkonnas kasutatakse aina rohkem selliseid seadmeid mis tekitavad tugevaid elektromagnetvälju.

Elektromagnetväljade puhul on tegemist füüsikalise nähtusega mis avaldab inimesele ka füüsikalist mõju. Ohutushoiu eesmärk töökeskkonnas on vältida tervist kahjustavaid mõjusid töötajale ning võimalusel elimineerida kiirgustega kokkupuude sootuks. Samas tasub teada, et kogu füüsikaline mõju ei ole ilmtingimata tervistkahjustav. Inimese keha suudab taluda teatud koguses elektromagnetvälju ilma, et tekiks kahjulikke tagajärgi. Kindlasti tuleb aga vältida töötajate kokkupuutumist kõrgetasemeliste, norme ületavate elektromagnetväljadega. Samas peavad ohutushoiu meetmed olema suunatud ka kokkupuute minimeerimisele – et ka need kiirgused, millega töötajal tuleb oma tööülesandeid täites kokku puutuda, oleksid nii madalad, kui võimalik.

Tasub teada, et praegused ohutusnormid on välja töötatud kaitsmaks töötajaid lühiajaliste tervisemõjude eest. Pikaajaliste tervisemõjude eest praegused normid vähemalt täies ulatuses kaitset ei paku. Lühiajalised mõjud käsitlevad tervisemõjusid, mis ilmnevad koheselt või kõige enam poole tunni jooksul. Pikaajalisi mõjusid mõõdetakse päevades, kuudes, aastates – seega võivad need avalduda alles aastate pärast, isegi pärast tööalase karjääri lõppu.

Eeltoodust lähtuvalt on ülimalt oluline, et nii töötaja kui tööandja teavad kolme tähtsat printsiipi, kuidas elektromagnetväljade puhul ohutust luua.

1. Selgitada välja, milliste seadmete juures või millistes kohtades töökeskkonnas tugev elektromagnetväli esineb ning kui kaugele see ulatub.
2. Teha selgeks, milliste töömeetoditega või tehniliste sekkumistega saab töötajate kokkupuudet vähendada.
3. Õppida ära tundma elektromagnetväljade tervisemõjusid enne, kui need suudavad tervisekahju tekitada.

Tööandja peab kindlasti teadma, millised elektromagnetilised kiirgused tema töökeskkonnas esinevad.

Juhul kui need on tööandjale teadmata, tasub esmalt tutvuda seadmete tootjatelt saadud informatsiooniga, nagu kasutusjuhendid jm dokumentatsioon. Tasub ühendust võtta seadmete tootjatega ka otse ning küsida elektromagnetväljade ohutushoiu kohta käivat informatsiooni. Uus Euroopa Liidu seadusandlus eeldab, et seadmete tootjad varustavad oma seadmed vastava teabega. Selline ohutusteave annab teada, kui lähedale võib seadmele minna, ilma et ohutusnormid oleks ületatud. Samuti võib lisatud olla väljatugevuse kontuurkaart, mis seadet ümbritseb – ebaühtlase välja puhul saab töötaja valida omale koha, kus väljatugevus on nõrgim. Paljude seadmete osas on kiirgusalane teave kahjuks väga napp ja tihti olematu. Peamiselt sõltub see tootja initsiatiivist ja huvist, kas kogu ohutusalane teave on instruktsioonides kajastatud. Heaks allikaks elektromagnetväljade ohutushoiu tagamisel on Euroopa Liidu tööalaste elektromagnetväljade direktiivi mittesiduv juhend, mis on tõlgitud ka eesti keelde (link allpool). Nõu oskab kindlasti anda ka Tööinspektsioon, kelle tööinspektorid ja konsultandid on elektromagnetväljade ohutuse osas koolitatud ja teadlikud viimastest nõuetest.

Elektromagnetväljade ohutushoiu korraldamisele on tööandjal soovitatav läheneda nelja sammuga:

• Esimeseks sammuks on töötajate informeerimine kokkupuuteolukordadest. See hõlmab teavitustööd, kus tema töökohal, aga ka mujal ettevõttes võib kohata kõrgendatud elektromagnetvälja ning milliste seadmete või seadmeosade juures on see tugevaim. Samuti peab silmas pidama seadmete tööreziimi, sest elektromagnetväli võib esineda periooditi. Seetõttu on oluline, et tööandja on endale asjad selgeks teinud ning hõlmanud need ohutusalase koolituse programmi.
• Teiseks sammuks on töötajate koolitamine ohutute töövõtete osas, et vältida enese liigset eksponeerimist nendele kiirgustele. Siinjuures peetakse peamiselt silmas lokaalseid elektromagnetvälju, mis tekivad tööjaamadest, seadmetest, mida töötaja käsitleb. Töötajaid tuleb informeerida ka sellest, kuidas varakult ära tunda tugeva elektromagnetvälja kätte sattumist.
• Kolmandaks tuleb tööandjal motiveerida töötajaid ohutushoiu reegleid järgima. Töötajate motivatsiooni peamiseks argumendiks võib olla nende endi tervis – enamus inimesi, olles teadlikud kõrgendatud kokkupuute tingimustest ning võimalikest tagajärgedest, üritavad siiski oma tervist säästa ning ekspositsiooni minimeerida.
• Neljandaks, tööandjal tuleb jätkuvalt kontrollida, kas töötajad ohutusreeglitest kinni peavad. Praktikas esineb tihti olukordi, kus töötajad muudavad omavoliliselt seadmete konfiguratsiooni või töövõtteid, selleks et töö kiiremini tehtud saaks või et mugavam oleks. Tihti ei hoomata, et sellega kaasneb palju suurem kokkupuude elektromagnetväljadega, millise möödalaskmise eest vastutavad paratamatult mõlemad – nii töötaja kui tööandja.

Allikad:

• Elektromagnetväljade direktiivi 2013/35/EL rakendamise hea tava mittesiduv juhend
• Tööinspektsioon: Töötervishoid ja tööohutus elektromagnetväljadega kokkupuutel
• Töötervishoiu ja tööohutuse nõuded elektromagnetväljadest mõjutatud töökeskkonnale, elektromagnetväljadega kokkupuute piirnormid ja rakendusväärtused ning elektromagnetväljade mõõtmise kord