Kuidas jõuda projektiideeni, mis päriselt paikkonna elanike tervist mõjutab?

SA Innove ja Sotsiaalministeerium kuulutasid 29. augustil avatuks taotlusvooru meetmes "Tervislike valikute ja eluviiside soodustamine", mille raames on võimalik välja jagada kuni 1 109 791 eurot Euroopa Sotsiaalfondi ja riigieelarve toetusraha. Toetuse andmise eesmärgiks on töötuse ja mitteaktiivsuse ennetamine, et vähendada tervislikel põhjustel tööturult väljalangemist. Toetust võib taotleda kohalik omavalitsus, maavalitsus või MTÜ, mille partneriks on kohalik omavalitsus või maavalitsus.

Ei ole kahtlustki, et iga avatud taotlusvooru projekti esitav paikkond soovib, et tegevused, mille tarvis toetust küsitakse, oleksid võimalikult efektiivsed ning mõjutaksid reaalselt kohalike inimeste elu paremuse poole. Maailmapraktikas ja teaduskirjanduses tõendust leidnud soovitustele tuginedes oleme Tervise Arengu Instituudis koondanud omapoolsed nõuanded, kuidas iga paikkond võiks jõuda võimalikult jätkusuutliku projektiideeni.

Millest projekti ettevalmistamist alustada?

Mõjusa projekti koostamisel on esmatähtis, et projekt püüab lahendada paikkonnas mõnda PÄRIS probleemi. Kuidas ära tunda päris probleem? Paikkonnal peavad olema veenvad tõendid, mis viitavad probleemi olemasolule – selleks sobivad statistilised andmed, kuid nende puudumisel (mis Eesti omavalitsustes on levinud murekoht) on sobivaks tõenduseks ka kohalike spetsialistide tegelikel faktidel tuginevad professionaalsed hinnangud olukorrale. Mida rohkem probleemi olemasolule viitavat teavet on kogutud, seda kindlam saab paikkond olla, et tegu on PÄRIS probleemiga. Siinkohal ongi väga suureks abiks kohalik terviseprofiil ja selle koostamiseks tehtud analüüsid.

Teine oluline aspekt mõjusa projekti koostamisel on sihtrühm ehk inimesed, kellele on projekti tegevused suunatud. Siin kehtib tervisesekkumiste planeerimise rusikareegel – sihtgrupp tuleb määrata võimalikult täpselt. Ei ole soovitav kavandada tegevusi, mis on suunatud „kõigile", näiteks „kõigile valla elanikele". Sellisel juhul on tegu liialt laia sihtrühmaga, mille sekka kuulub kümneid alasihtrühmi, kes on väga erinevate probleemide, vajaduste ja võimalustega. Nende kõigini jõudmine ja nende elustiilis või valikutes muutuste ellukutsumine on väga ebatõenäoline.

Sobiva sihtrühma valiku eelduseks on konkreetse probleemi sisuline mõistmine. Enne, kui hakkame projekti kirjutama, peab meil olemas olema arusaam, kes on need inimesed, kes selle probleemi tõttu kõige enam kannatavad – mehed, naised, töötud, puuetega inimesed, vähekindlustatud pered, sõltlased, kroonilised haiged? Kui on näiteks mehed, siis küsime endalt edasi – mis vanuses mehed? Millises perestaatuses? Mis rahvusest? Või on mõni muu omadus, mis veelgi täpsustab seda sihtrühma. Mida spetsiifilisemale sihtrühmale tegevus on planeeritud, seda paremini saame pakkuda sihtrühmale seda, mida nad probleemi lahendamiseks vajavad. Meeles tasub ka pidada, et ühe projektiga ei pruugi olla võimalik lahendada kogu probleemi – probleemid lahenevad samm-sammult, eri sihtrühmade või tegevuste kaupa.

Järgmise sammuna jõuab projekti koostamise meeskond faasi, kus tuleb otsustada, millised on need konkreetsed projekti tegevused, mida ellu hakatakse viima. Tegevuste valik sõltub probleemi olemusest ja sihtrühmast – millised on meetodid, millega saaksime seda probleemi selles sihtrühmas üritada lahendada. Siin tulevad meile appi meie kolleegid nii Eestist kui välisriikidest, kes on aastakümnete jooksul proovinud ja katsetanud eri meetodeid eri probleemide lahendamisel. Neid meetodeid on paljusid ka teaduslikult uuritud ja koondatud soovitused.

Mõned soovitused avatud taotlusvooru teemavaldkondade põhiselt:

• HIV/aids
• Sõltuvusprobleemid
• Tervis töökohal
• Tööealise elanikkonna liikumisharrastuse soodustamine ja seda takistavate tegurite vähendamine

HIV/aids

Tegu on probleemiga, mille ulatus ja nägu on Eesti eri paigus erinev. Tegevuste planeerimisel tuleb arvesse võtta probleemi olemust oma paikkonnas. Küll aga on üks peamisi probleeme kõikjal Eestis HIV stigmatiseeritus – inimeste madal teadlikkus, sellest tulenev hirmutunne ja tõrjuv suhtumine nakatunutesse. On tervitatav, kui kõikjal Eestis tegeletaks erinevate sihtgruppide seas teadlikkuse tõstmisega, sh koolitatakse erinevaid spetsialiste (sotsiaaltöö, haridus, tervishoid jt), kes oma igapäevatöös oleksid valmis käituma HIV-nakatunute suhtes mitte-diskrimineerivalt ning oskaksid suunata kliente neile vajalike teenuste juurde. Samuti on võimalik koolitada sel teemal tööandjaid, et parandada nakatunute ligipääsu tööturule ning vähendada sealt väljalangemist. Vähemtähtis ei ole tavaelanike seas tehtav häbimärgistamist vähendav teavitustöö.

Paikkondades, kus nakatunute osakaal suurem, võib mõelda ka erinevate teenuste väljaarendamisele. Näiteks lastetoa või päevahoiu pakkumine HIV-nakatunud emade-isade lastele, et toetada vanemate töölkäimist või töö otsimist. Või näiteks paarisuhtenõustamise teenuse pakkumine paaridele, kus üks partneritest või mõlemad on nakatunud. Maailmas on häid tulemusi näidanud ka erinevate eneseabi- või tugigruppide loomised, mis toovad kokku sarnaste probleemidega inimesed ja aitavad neil üheskoos oma probleemidega toime tulla või neid lahendada. Selliste gruppide kulutulusus on kõrge, kuna nende ülalpidamine on vähekulukas, kuid mõju grupis käivatele inimestele positiivne. Lisaks aitab see kasvatada paikkonnas sotsiaalset sidusust ja ühtekuuluvustunnet.

Sõltuvusprobleemid

Alkoholi ja narkootiliste ainete kuritarvitamine on probleem kõikjal Eestis, mis vähendab tööjõu võimekust, lõhub perekondi ja toob suurt kahju kogu ühiskonnale. Pea kõigis Eestis valminud terviseprofiilides on rõhutatud selle probleemi tõsidust. Kuna statistilisi andmeid Eesti paikkondades alkoholi ja narkootiliste ainete tarvitamise kohta on vähe, on paljudel paikkondadel raskusi probleemi täpse olemuse kirjeldamiseks vajalike faktide kogumisega. Sellest tulenevalt võib üks projektiidee ollagi kohaliku uuringu läbiviimine. Väikestes omavalitsuses ei pea see sugugi tähendama küsitlusuuringu läbiviimist, vaid pigem soovitame erinevaid kvalitatiivseid meetodeid (nt fookusgrupid jne). Kindlasti on selles osas abiks 2011.a lõpul Tervise Arengu Instituudi poolt välja antav juhendmaterjal, mis õpetab samm-sammult kohalikul tasandil terviseuuringute läbiviimist. 2012. aastal on plaanis omavalitsustele ja maavalitsustele pakkuda ka selleteemalisi koolitusi.

Sõltuvusprobleemide leevendamisel on võimalik tegeleda mitmete eri sihtgruppidega – nii sõltlaste endi kui ka nende lähedastega. Viimane neist ei ole sugugi vähemtähtis, sest sõltuvus on nähtus, mis mõjutab tervet perekonda (ja ka nende töövõimet). Näiteks on võimalik käsitleda paikkonnas põhjalikumalt kaassõltuvuse teemat – koolitada kohalikke spetsialiste (sh tööandjaid) seda märkama ja sõltlaste lähedasi toetama. Tööandjate koolitamisega on võimalik kaasa aidata sellele, et tööl märgataks võimaliku sõltuvuse kujunemist aegsasti ja tööandja oskaks oma töötajat toetada ning vältida sellega probleemi süvenemist.

Lisaks on võimalik pakkuda nõustamisteenuseid nii paranevatele sõltlastele kui nende lähedastele. Siinkohal tasub kaaluda koostööd naaber-omavalitsustega, et nõustamisteenuse pakkumine end tulevikus jätkusuutlikult elus suudaks hoida. Ning nagu eelmises punktis mainitud, siis on ka siinkohal väga tõhusaks meetodiks erinevate eneseabi- või tugigruppide loomised.

Sõltuvusteemaliste koolituste ja nõustamiste planeerimise puhul aga tasub kindlasti kaaluda asjaolu, et Eestis on sõltuvusprobleemide valdkonnas tegutsevaid koolitajaid-nõustajaid üsna vähe ning nende hõivatus on kõrge. Seetõttu soovitame juba projekti planeerimise faasis uurida, kas projekti elluviimiseks vajalikud inimesed on võimalik leida ning kas nad on valmis koostööd tegema.

Sõltuvusprobleemidega võitlemisel on oluline roll ka uimastite kättesaadavuse piiramisel. Selles osas on kohalikel omavalitsusel näiteks võimalik panustada ressursse kohaliku sõltuvusprobleemidega võitleva võrgustiku väljaarendamiseks või tugevdamiseks – võrgustik saab kokku tuua erinevad kohalikud spetsialistid (sotsiaal, politsei, haridus jpt), et süsteemselt hoida ülevaadet olukorrast ning piirata uimastite kättesaadavust.

Tervis töökohal

Avatud taotlusvoorust toetatakse mitmeid töökohapõhiseid tervisetegevusi, sh tervisliku toitumise edendamine ja töökoha tervisetegevuskavade koostamine. Viimane neist on mõeldud kohaliku omavalitsuse või maavalitsuse abistamiseks oma paikkonna asutuste ja organisatsioonide toetamisel. Taotlusvooru on oodatud näiteks projektid, milles hinnatakse töökeskkonda ning seal valitseva õhustiku, väärtuste ja tavade mõju töötaja tervisekäitumisele ning vaimsele tervisele. Näiteks võib hinnata asutuse töökorralduse mõju inimeste töö- ja puhkerežiimile ning toitumis- ja liikumisharjumustele, asutuse traditsiooniliste ürituste olemasolu ja mõju tervisekäitumisele, asutuses valitsevaid hoiakuid riskikäitumise suhtes jne. Samuti toetatakse projekte, mis pakuvad nimetatud hindamisel põhinevate ühe- või mitmeaastaste tegevuskavade väljatöötamise nõustamist või vastavasisulist koolitust.

Tervisliku toitumise edendamise osas on mitmeid erinevaid võimalusi, mis on töökohal edukalt rakendatavad. Üks võimalus on tegeleda nö traditsioonilise teavitustööga, näiteks info jagamisega läbi koolituste, teabepäevade, infomaterjalide, siseveebi, retseptikonkursside jms. Nii saame parandada nii tööandjate kui töötajate teadmisi ning motiveerida neid muutma iseenda ja oma pere toitumisharjumusi.

Lisaks teavitustööle on võimalikud ka erinevad tegevused, mis parandavad töökohal tervisliku toidu kättesaadavust. Erilist tähelepanu tasub siinjuures pöörata just asutustes ja ettevõtetes töötajatele pakutavale toitlustusteenusele. Koostööd tasub teha erasektoriga, näiteks asutuse või ettevõtte toitlustaja, lähedalasuva toitlustuskoha või asutusse toidu tarnijaga. Abikõlbliku tegevuse näidetena võib tuua töökohal tervisliku toidu kättesaadavuse ja toitumisvõimaluste hindamisuuringu, töökoha toitlustusasutuste kokkade täiendkoolituse ning koostöö erasektoriga puu- ja köögiviljade kättesaadavuse tagamiseks.

Nagu ka teiste valdkondade puhul tuleb kõigil taotlejatel silmas pidada, et projekt peab olema suunatud inimeste võimaluste ja –harjumuste püsivale muutmisele, s.o toetuse taotleja peab taotluses välja tooma tegevused, mis näitavad ära kuidas planeeritakse mõjutada inimeste harjumusi pikaajaliselt.

Tööealise elanikkonna liikumisharrastuse soodustamine ja seda takistavate tegurite vähendamine

Liikumisharrastuse edendamine on üks levinumaid tervisevaldkondi, millega Eesti paikkondades tegeletakse. Terviseprofiilide andmed näitavad, et selle tulemusena on aastate jooksul Eesti eri paigus liikumisharrastajate osakaal ka kasvamas. Sel teemal taotluste kirjutamisel aga tuleb tegevused väga põhjalikult läbi mõelda, sest sama meetme 2010.a taotlusvoorus jäid toetusest kõige enam ilma just liikumisharrastusteemalised projektid.

Liikumisaktiivsuse edendamise puhul on kõige olulisemaks märksõnaks passiivsete kaasamine. See tähendab seda, et tegevused tuleb suunata eelkõige neile, kes veel ei ole aktiivsed, kuid võiksid olla. Siinjuures on oluline rõhutada artikli alguses mainitud soovitusi sihtgrupi valikul – tegevuste puhul ei tasu valida väga laia sihtgruppi („kõik valla elanikud" või „kõik valla naised/mehed"), sest nii jääb tegevuse mõju tõenäoliselt väga madalaks ning selline tegevus ei too olulisel määral uusi inimesi aktiivse eluviisi juurde. Siit jõuame ka teise olulise märksõnani – regulaarne liikumisharrastus. Edukad tegevused on need, mis ei too inimesi kokku vaid konkreetseteks üritusteks, vaid loovad keskkonna, kus inimene saab regulaarselt ja iseseisvalt harrastada talle sobivat liikumisviisi. Meeles tasub pidada, et eri inimestele meeldivad erinevad liikumisharrastused, nt tantsimine, jalutamine, kepikõnd, orienteerumine, suusatamine, võimlemine (pilates), aeroobika, jalgrattasõit, rulluisutamine, (kodused) jõuharjutused jpm. Lisaks on erinevaid grupiharrastusi, nt jalgpall, võrkpall, sulgpall, saalihoki, pingpong, indiaka jpm. Meeles tasub pidada ka seda, et antud tegevusi ei pea alati propageerima liikumisharrastusena või rahvaspordina, vaid hoopis mõnusa ajaveetmisena koos kaaslastega. Nii on suurem tõenäosus, et jõuame nendeni, kelle jaoks sport kui selline on vastumeelne. Võimalik on korraldada ka erinevaid teabepäevi konkreetsetele sihtrühmadele (nt eakatele, väikelaste emadele, vallaametnikele), kus tutvustatakse erinevaid harrastusviise ja soodsaid vahendeid nende harrastamiseks. Nii võib nii mõnigi leida endale sobiva harrastuse, mille peale ta varem pole tulnudki.

Nagu teiste valdkondade puhul, tasub ka siin tegevuste planeerimisel valida võimalikult konkreetne sihtrühm (nt vähekindlustatud perede lapsevanemad, äärealade elanikud, töötud mehed/naised, muukeelsed, puuetega inimesed, ülekaalulised mehed/naised, vallaametnikud vms), kelle liikumisaktiivsust soovitakse suurendada. Neil kõigil võivad olla väga erinevad takistused, miks nad ei liigu piisavalt või mis neid motiveeriks seda tegema. Kõige kindlam viis planeerida tegevusi, mis päriselt ka mõju omavad on sihtrühmaga suheldes – kaardistada sihtrühma takistused ja motivaatorid. Selleks piisab, kui sihtgrupiga viiakse läbi üks grupiintervjuu, kus seda infot neilt küsitakse. Lisaks on selline infokogumine hea kaasamistava, mis näitab sihtgrupile, et nendega arvestatakse ja nad on rohkem motiveeritud ka ise neis tegevustes kaasa lööma.

Kui omame infot takistustest, mis sihtrühma liikumisharrastust piiravad, saame asuda tööle nende takistuste kõrvaldamisega. Paljude jaoks võib olla takistav asjaolu, et neil ei ole harrastuskaaslast. Sellisel juhul on võimalik kutsuda ellu erinevaid grupitegevusi, mis koondavad sarnase murega sama sihtrühma liikmeid (nt Lõuna-Eesti algatus „Mehed Liikuma"). Teiste jaoks võib olla takistajaks asjaolu, et neil puuduvad lemmikharrastusega tegelemiseks vahendid, nt jalgratas, kepikõnni kepid, suusad vms. Siis saab mõelda näiteks harrastusvahendite laenutamise võimaluste pakkumisele. Takistada võib ka sobiva harrastuskoha kauge asukoht (nt äärealade elanikel), mille puhul saab paikkond pakkuda võimalust sobivamaks transpordikorralduseks, harrastuspaikade asukohtade parandamiseks või lausa uute loomiseks. Uute harrastuspaikade loomine ei pruugi alati tähendada mahukaid investeeringuid – paikkonna territooriumil mõnes looduskaunis ja elanikele sobivas asukohas matka-, jooksu- või suusaraja ühistalgute raames loomine on elluviidav ka üsna väikeste kuludega. Käesoleva taotlusvooru kontekstis peab aga arvestama, et sellist tüüpi kulude maht võib olla kuni 7% kogu projekti üldkuludest.

Kindlasti leidub ka selliseid harrastajaid, kes on küll motiveeritud rohkem liikuma (nt auto asemel jalgrattaga või jalgsi), kuid nad jätavad selle tegemata turvalisuse kaalutlustel, sest liikumiseks puuduvad turvalised (märgistatud ja valgustatud) teed, mille kaudu mugavalt sihtkohtade vahel liikuda.

Kokkuvõtvalt soovitame liikumisharrastuse edendamise puhul rakendada kombineeritud tegevusi, kus on nii teadlikkuse kasvatamise elemente (teabeüritused, infomaterjalid jms), et liikumisharrastusi populariseerida, kui ka eri sihtgruppide takistuste vähendamise elemente (kaaslased, vahendid, asukoht, turvalisus). Inimeste liikumisharjumused ei muutu üleöö ning seetõttu on kriitilise tähtsusega tegevuste järjepidevus. Vaid nii suudame me liikumisrõõmu avastama tuua inimesed, kes muidu passiivsetena kõrvale jääksid.

Lõpetuseks

Paljude omavalitsuste jaoks on tervisealaste tegevuste nõnda laiapõhine planeerimine esmakordne ning võib tunduda üsna keerukas. Elanike tervisekäitumise mõjutamine on valdkond, mis nõuab tegevuste elluviijatelt kannatlikku meelt ja süvenemist, sest inimeste eluviiside muutmine on pikaajaline protsess, mille viljade küpsemine võtab aega. Seni aga näitavad nii Eesti kui ka muu maailma kogemused, et põhjalikult läbimõeldud ja faktidel põhinevad tegevused toovad reaalseid ja silmnähtavaid tulemusi. Soovime kõigile taotlejatele indu ja inspiratsiooni kohalikku elu parandavate projektide koostamisel.