Uimastisõltuvus kui üks stigmatiseeritumaid vaimse tervise probleeme

Sõltuvusprobleemide lahendamine on keeruline ülesanne kogu ühiskonnale. Teadlikku otsust hakata uimastisõltlaseks ei tee keegi. Sõltuvushäirega inimesed ja nende lähedased vajavad hukkamõistmise asemel mõistmist ja abi – see on inimese paranemise teel kõige olulisem.

Simone Eelmaa
Tartu Ülikooli sotsioloogia doktorant

Alisa Aalbok
programmi SÜTIK tugiisik, MTÜ Convictus Eesti, Confido Sõltuvusravi Keskuse sõltuvusravinõustaja

Suhtumine uimastitarvitajatesse ja -sõltlastesse on pigem negatiivne. Enamasti tuleneb see väärarusaamadest, teadmatusest ja hirmust. Negatiivne suhtumine on levinud isegi spetsialistide seas, kes tegelikult peaksid inimesi aitama (nt tervishoiutöötajad, sotsiaaltöötajad, apteekrid jne). Stigmaga käivad kaasas ka eelarvamuslik suhtumine, diskrimineeriv kohtlemine, tõrjumine, süüdistamine, stereotüübistamine ja abita jätmine.

Seega toimib just stigma olulise barjäärina, ehitades seina abivajaja ja vajaliku abi vahele. Sõltuvushäirega inimesi koheldakse sageli kui kurjategijaid või kui inimesi, kes on nõrgad ja kelle jaoks sõltuvus on vaba valik. Üsna selgelt on välja joondunud kaks tugevat stereotüüpi, mis stigmat elus hoiavad ja taastoodavad – narkomaan ja narkokurjategija.

Narkomaani stereotüüp

Üldiselt kiputakse narkomaani kujutama inimesena, kes on madala intellekti ja haridustasemega, probleemsest perest, emotsionaalselt ja psühholoogiliselt ebaküps, kehvade sotsiaalsete oskustega, kasvanud vaesuses, ei oska seada eesmärke ega piire, ei suuda töökohti hoida, manipuleerib, valetab ja kaldub vägivaldsusele ning delinkventsusele. Valdkonnas töötamine on näidanud sedagi, et ka mõni spetsialist usub, nagu oleksid uimastisõltlased kuidagi väliselt äratuntavad – eeldatakse räpast ja hoolitsemata välimust, süstlajälgi, lagunenud hambaid ja viltust silmavaadet.

Praktikas aga ei esine paljudel neist selliseid sotsiaalseid probleeme, nagu eeldatakse, et sõltuvusega peaks kaasas käima. Enamik sõltuvushäirega inimestest ei süsti end (võimalik, et ei ole kunagi ka proovinud). Programmi SÜTIK (pikaaegsetele tarvitajatele ja/või sõltuvushäirega inimestele mõeldud tugiisikuteenus) raames oleme kuulnud klientidelt korduvalt, et enne abini jõudmist püüavad nad vahel isegi aastaid ise toime tulla just seetõttu, et nad ei ole stereotüüpsed sõltlased. Kõige kurvem on see, et kõik ei ela sellist üksinda kannatamist üle.

Tõenäoliselt on üks kõige enam varjatud sihtrühm ravimitest sõltuvusse jäänud inimesed. Tihtilugu tarvitavad nad seaduslikult omandatud ravimeid, mille regulaarse tarvitamise üks kõrvalmõju võibki olla diagnoositava uimastisõltuvushäire kujunemine.

Nii tarvitamist kui ka sõltuvust pigem varjatakse, sest kardetakse kaotada pere, töö või sõbrad. Ei julgeta pöörduda ka arsti poole või minna võõrutusravile, sest kardetakse võimalikke tagajärgi. Näiteks muretsetakse, et kui isikuandmed kantakse riiklikku narkomaaniaravi registrisse (NARIS) või kui pelgalt tervise infosüsteemi märgitakse sõltuvushäire diagnoos, kaotatakse vanemlikud õigused või tekivad edaspidi töö tegemises piirangud.

Praktikas on tulnud ette sedagi, et osa sõltuvushäire diagnoosiga inimesi ei saa teha juhilube või on ilma jäänud lapse hooldusõigusest, sest varasemat sõltuvusprobleemi on tõlgendatud kui kindlat põhjust, miks inimene ei sobi lapsevanemaks. Kardetakse ka teiste inimeste üldiselt tõrjuvat suhtumist või võimalikke probleeme õigussüsteemiga. See aga tekitab olukorra, kus inimene vajab abi, aga ei saa seda, sest küsides saab ta hoopis karistada.

Narkokurjategija stereotüüp

Vale on eeldada, et kõik tarvitajad või sõltlased on kurjategijad. Üsna levinud on väärarusaam, nagu karistataks ainult neid, kes narkootilisi aineid valmistavad ja müüvad. Reaalsuses karistatakse ka neid, kes ainult tarvitavad. Karistusseadustiku § 184 (suures koguses käitlemine) ei eelda narkootilise aine müümist ega rahalise kasu saamist, karistatav on ka suure koguse narkootilise aine käitlemine. Käitlemine tähendab omamist, valdamist, vahendamist, tarbimist, kasvatamist, korjamist, valmistamist, tootmist, töötlemist, pakkimist või säilitamist (see loetelu ei ole ammendav).

Seega võib narkokurjategijaks saada ka siis, kui ostetakse suures koguses oma tarbeks (omamine) või kui hoitakse oma käes nt sõbra ostetud ainet (valdamine).

Üha enam tuleb kohtupraktikas ette, et karistatakse noori, kes kasvatavad oma tarbeks paari kanepitaime või ostavad narkootikume isiklikuks tarvitamiseks. Suure koguse narkootilise aine käitlemise eest on karistuseks üks kuni kümme aastat vangistust.

Tarvitamise häbimärgistamine

Sageli peetakse narkomaaniaks igasugust uimastitarvitamist. Oluline on mõista, et suurem osa uimastitarvitajatest ei ole sõltuvuses. Näiteks on uimastite tarvitamine väga levinud seltskondlikel üritustel. Tervise Arengu Instituudi 2019. aasta uimastite tarvitamise uuring näitas, et 38% 15–16-aastastest õpilastest on tarvitanud mõnd narkootilist ainet. Seega saab öelda, et põhikooli lõpuks võib igast keskmise suurusega klassikollektiivist (20–30 õpilast) umbes 8–11 õpilast olla proovinud mõnda narkootilist ainet (see on illustratiivne näide, mis ei tähenda, et igas koolis ja klassis on jaotus täpselt selline). Peamiselt tarvitatakse kanepit, rahusteid ja/või uinuteid, ecstasyt ja amfetamiini. Uuringutulemused näitasid ka, et võrreldes 2015. a uuringuga, peavad noored stimulante ja kanepit nüüd vähem ohtlikuks.

Eesti täiskasvanud elanikkonnast 25%, s.o iga neljas täisealine inimene, on tarvitanud elu jooksul mõnd narkootilist ainet, kõige sagedamini kanepit ja stimulante. Ka reoveeuuringud kinnitavad, et kanepit, amfetamiini ja kokaiini tarvitatakse kõige enam. Hüppeliselt on kasvanud ka MDMA ja metamfetamiini tarvitamine ning COVID-19 tõttu kehtestatud piirangutest hoolimata ei ole näiteks Tallinnas narkootikumide tarvitamine vähenenud. See tähendab, et kuigi Eestit külastas vähem turiste ja meelelahutusasutused ei olnud tavapäraselt avatud, tarvitati uimasteid ikka.

Laste ja noorte uimastitarvitamise ennetamisel on haridussüsteem vaid üks osa võimalikust lahendusest.Tervise Arengu Instituudi uuringust nähtub, et olulisemad mõjutajad on peretüüp, suhted vanematega ja vanemlik kontroll. Uuringust selgus, et narkootikumide tarvitamise tõenäosust vähendab elamine mõlema bioloogilise vanemaga, lapse rahulolu vanemasuhetega, emotsionaalse toe olemasolu perekonnas, võimalus oma probleemidest kodus rääkida ning vanemate aktiivne huvi selle vastu, kus ja kellega laps õhtuti aega veedab. See tähendab, et ennetamiseks ei piisa ainult laste hoiatamisest narkootikumide tarvitamisega kaasnevate ohtude eest.

Sõltuvusprobleemide lahendamine – keeruline ülesanne kogu ühiskonnale

Oluline on mõista, et keegi ei tee teadlikku otsust hakata sõltlaseks. Sõltuvushäire on keerukas kogum meditsiinilisi, psühholoogilisi, sotsiaalmajanduslikke jm probleeme, millest taastumine on protsess. Taastumise protsessi, sh ajus toimuvate muutuste ja käitumuslike aspektide mõistmine võib aidata nii sõltlastel, nende peredel kui ka spetsialistidel probleemi paremini hoomata ja leida sobivaid lahendusi.

Sõltuvushäire on meditsiiniline diagnoos, mille saab määrata vaid pädev arst. Üldiselt käsitletakse tervishoius sõltuvust ajuhaigusena, mis on välja kujunenud tarvitamise tagajärjel ajus toimunud neuropatoloogiliste muutuste tõttu. See tähendab, et sõltuvus tekitab pikaajalisi muutusi aju biokeemilises tasakaalus, struktuuris ja talitluses ning neurotransmitterite töös. Häirunud ajutegevus põhjustab probleeme, mh võimetust tunda end hästi ilma narkootikumideta, probleeme mälu, tähelepanu ja keskendumisega ning raskusi stressiga toimetulekul (samas).

Sageli räägivad sõltlase lähedased, et ta ei ole enam sama inimene või ma ei tunne teda enam ära. Ajus tekkinud muutused võivadki inimest ja tema käitumist selliselt mõjutada, justkui oleks ta tundmatuseni muutunud. See aga ei tähenda, et kõik on kadunud. Asjakohane abi (sh ravi) on väga tähtis. Sobiva ravi määrab eelkõige arst. Ravile lisaks võib abi olla ka teraapiast ja muudest tugiteenustest (nt tugiisikuteenus, tööturuteenused, võlanõustamine, sotsiaalprogrammid). Ka uimastitarvitajatel, kellel ei ole kujunenud sõltuvust, võib olla abi nendest sekkumistest. Kahjude ennetamise ja vähendamise programmid on tarvitamisega seotud tervisekahjude vähendamisel ja ärahoidmisel väga olulised.

Unustada ei tohi, et sõltuvus ei mõjuta ainult sõltlast. Lapsed, vanemad, partnerid, sõbrad ja teised lähedased kannatavad samuti. Lähedase inimese sõltuvus ja sellega kaasnev võivad põhjustada ka lähedastele suhte- ja terviseprobleeme, emotsionaalset kahju ning majanduslikke või juriidilisi muresid. Enamik nendest peredest peab tekkinud probleemidega ise toime tulema, sest sõltuvusega kaasneva stigma tõttu ei julge ka nemad sageli abi otsida.

Sõltuvushäirega inimesed (ja nende lähedased) väärivad samasugust abi ja teenuste kvaliteeti nagu kõik teised. Nad ei ole halvemad või vähem väärtuslikud kui ülejäänud ühiskonnaliikmed. Iga elu on oluline ning haigusega võitlev inimene ei tohiks jääda oma mures üksi seetõttu, et süsteem on vigane ja ühiskond ei ole piisavalt arenenud. Me ei ütle ju kopsupõletikus inimesele, et võta ennast lihtsalt kokku. Samuti ei eelda me, et tegu on ohtliku (ja kuritegeliku) inimesega, kes on lisaks veel liiga nõrk, et enda eest hoolitseda ja elus õigeid valikuid teha. Me saame aru, et kui inimene on haige, vajab ta tervenemiseks ravi. Samamoodi peaksime suhtuma ka inimestesse, kes vajavad abi vaimse tervise probleemidega. Selline lähenemine ei vähenda kuidagi inimese enda rolli paranemisel, sest on ilmselge, et inimene peab ise tahtma paraneda. Kuid enamasti ei olegi küsimus selles, et inimesed ei taha paraneda.

Muutused uimastipoliitikas ja eri sekkumiste kättesaadavaks tegemine on aeganõudvad protsessid. Meil on veel pikk tee minna selleni, et sõltuvust käsitletaks eelkõige rahvatervise probleemina, mitte kuriteona. Ent on vähemalt üks asi, mida saame kohe teha – muuta oma suhtumist nendesse, kes vajavad abi.

Mitte keegi ei peaks surema, sest tarvitas narkootikume, kuid ei julgenud stigma või karistushirmu tõttu õigel ajal abi kutsuda.

Abisaamiseks on võimalusi mitmesuguseid, uuri nende kohta lähemalt ja loe artiklit täispikkuses ajakirjast Sotsiaaltöö.

Vahel on abi oma loo jagamisest. Mured ja probleemid võivad olla sarnased. Oma lugu saab jagada ja teiste omi lugeda veebilehelt narko.ee.