Töörõõm algab meist endast

Kuidas sul läheb? Kuidas sul tööl läheb? Kas on piisavalt ülesandeid, mida naudid? Kas tunned, et sinu tööd tunnustatakse? Millal viimati sinu juht uuris, kas oled õnnelik? Kas sul on aega puhata piisavalt? Kas oled uhke oma eriala, tööandja ja töö üle? Millal sa üldse kellegagi neil teemadel vestelda said? Kui need küsimused tunduvad loomulikud ja oled neile saanud viimasel ajal vastata, sest tööandja huvitub neist teemadest, siis võid end õnnitleda. Järelikult sa kuulud selle olulise protsendi inimeste hulka, kelle tööandja hoolib tööõnnest ja heaolust. Kui aga küsimused sind ärritasid või naeruturtsatuse esile kutsusid, siis ehk on põhjust muretsemiseks.

Eesti rahva õnnetunnet on kõrvutatud teiste riikide omaga ja leitud, et me ei ole ülemäära rõõmus rahvas. Kui inimarengu aruande järgi olemea 29. kohal ja pürgime nii parema tervise, hariduse kui rikkuse osas võistlema Soome, Taani, Norra ja teiste eesrindlike riikidega, siis õnne tabelites jääme tahapoole, platseerudes 51. kohale. Tööõnne uurijana avastasin, et kuna veedame väga suure osa ärkveloleku ajast tööl ja keskkond, milles viibime, mõjutab meid suurel määral, siis on tööl ja õnnetundel omavahel tugev seos.

Norman Amundsoni väärtuste ratas

Töö on ajalooliselt olnud inimkonna jaoks erisuguse tähendusega. Alates ellu jäämise vajadusest, kui koopamees tappis tööks mammuti, et süüa saada, kuni selleni kui hakati tootma ja säilitama toodangut ning rikkamad võisid vaesemaid enda hüvanguks tööle panna, ehk orjastada. Sõna „töö” tulebki sõnast orjaöö. Ja mitte pelgalt eesti keeles, vaid muudeski keeltes. Näiteks vene keeles sõnaga „работа” kui ka prantsuse keeles sõnaga „travail”, mis ei tähistanud üksnes seda, mida aurumasinad on tegema kavandatud, vaid ka kannatusi, mida alamad on talunud ülemaid orjates. Kuigi pärisorjus on kaotatud juba sajandeid tagasi , siis tundub vahel, nagu oleksime selle unustanud. Jah, me ei maksa kümnist ega saa piitsahoope, kuid „orjastamine” toimub läbi teiste asjade, kui keskendume kiirusele, efektiivsusele, kasumile ja käibele. Paraku seetõttu kaotavad inimesed sageli ka töörõõmu, sest tempo on liiga kiire, ülekoormus suur, pingeid palju, nõmedaid ülesandeid liiga rohkelt ja puhata saab vähe.

Psühholoog Christina Maslach, kes uuris läbipõlemise aspekte, avastas, et on kuus tingimust, mis peavad olema töörõõmuks täidetud

1. Me vajame otsusteks iseseisvust

2. Me vajame kollektiivi enda ümber ja kedagi, kes suudaks meid asendada

3. Meil on vaja iga päev tunnustust, et oleme õigel teel

4. Meie koormus peab olema mõistlik ja puhkust peab olema piisavalt

5. Vajame ootust, et elujärg läheb iga päevaga paremaks

6. Vajame ausust, avatust, et saab asjadest rääkida nii nagu need on

Värskemad lähenemised räägivad tööst kui meelepärasest eneseteostusest, soovist teha rätsepatööna õmmeldud karjääri, kus tööandja uuriks minult ka, kuidas ta saab mind õnnelikuks teha. Elatise teenimine pole kaugeltki ainus põhjus tööl käimiseks. Mitmed teadusuuringud näitavad, et kui inimesed teevad seda, mis on nende jaoks tähenduslik, on nad motiveeritumad. Samuti, mida vabamad ja iseseisvamad oleme oma töös, seda õnnelikumaks see meid teeb. Vabadusele lisaks vajame arengut, et töö muudaks meid iga päevaga üha väärtuslikumaks. Nüri, igavat ja mõttetut tööd paraku rõõmuga teha ei saa. Tahame tunda, et meie tööst jääks nii jälg, kui ka seda, et see muudaks kellegi elu paremaks. Väga oluline on inimeste jaoks, et nad saaksid töökohal olla võimalikult nemad ise, mitte suruda end raamidesse, mis nende väärtustega ei passi.

Kuidas aga teada saada, mis tähendab olla mina ise ja milliste väärtustega peab töö klappima?

Töörõõmu leidmiseks peame kõigepealt pöörduma uudishimulikult iseenda poole ja avastama oma tugevusi, nõrkusi, võimeid ja unistusi. Alles siis saame aimu, milline on töö, mis meid tegelikult õnnelikuks teeb.

Saame analüüsida ka töö väärtuseid, toetudes Norman Amundsoni väärtuste rattale, kus valida suhete, paindlikkuse, asukoha, sobivuse, panuse, kindlustatuse, tunnustuse, õppimise, innovatsiooni ja vastutuse hulgast kolm olulisemat ja siis hinnata, kui Rahul praegusel ametikohal nendega oleme. Kui skoor on alla kaheksa, siis on oht, et praegune töö pigem kahandab töörõõmu ja viib läbipõlemiseni.

Kuna töö valdkonnad muutuvad üha keerukamaks, siis ei saa eeldada, et pelgalt juhid suudaksid töötajaid rõõmsaks teha. Eriti pandeemia ajal, mis on toonud uusi väljakutseid ja vajadusi.

Uut tüüpi töökultuuri loomine peab toimuma koostöös. Näiteks võib töökohal teha „Teeme ära” stiilis kampaania, kus häirivaid töölõike koos mõnusamaks kujundada, tunnustamise ja märkamise süsteeme koos välja töötada või ühiselt töörõõmu uurida. Selleks võib inspiratsiooni ammutada K.Ozenc’i ja M. Hagani raamatust „Rituals for work”.

Tiina Saar-Veelmaa, tööõnne uurija, HappyMe.ee asutaja