Nõustamisoskuste koolitus tööks alkoholisõltuvusega inimestega

Erihoolekande tegevusjuhendajad on kogenud raskusi alkoholisõltuvusega klientidega töötades, ka neid endid ohustab läbipõlemine. Sotsiaalkindlustusameti tellimusel korraldatud koolitusel antakse teadmisi ja harjutatakse oskusi, mis aitavad paremini toime tulla.

Et aidata erihoolekandes töötavatel tegevusjuhendajatel alkoholisõltuvusega ja alkoholi kuritarvitavate klientidega paremini toime tulla, on ellu kutsutud Nõustamisoskuste koolitus tööks alkoholisõltuvusega inimestega, mida Luwi Koolituskeskus korraldab sotsiaalkindlustusameti tellimusel Euroopa Sotsiaalfondi TATi „Töövõimereformi sihtrühma töövõimelisuse tõstmine ja nende töötamise soodustamine” raames.

Koolitusega alustati 2021. aasta kevadel. Osalejaid on olnud üle saja. Koolitus on tegevusjuhendajatele ja nende tööandjatele tasuta. Seda korraldab Luwi koolituskeskus. Koolitajad on Viljandi haigla alkoholitarvitamise häirete ravi teenistuse (edaspidi alkokabinet) spetsialistid Jaan Saar (psühholoog, pereterapeut) ja Anni Sarv (psühholoog, pereterapeut) kui juhtivad koolitajad ning Lauri Pihkva (psühholoog, töötab nüüd erameditsiinis) ja Krista Mägi (alkokabineti sotsiaaltöötaja, pereterapeut). Koolitus kestab seitse päeva, millest üks on mõeldud iseseisvalt töötamiseks ehk lõputöö koostamiseks.

Mis on alkoholitarvitamise häire?

Alkoholitarvitamise häire on alkoholi pikaajalise kuritarvitamise tagajärjel välja kujunenud krooniline haigus. Seda iseloomustab pidev või periooditi ilmnev vastupandamatu alkoholihimu, võõrutussündroom ja organismi kohanemine suurte alkoholiannustega. Väheneb kontroll joodud koguse, tarvitamiskestuse ja käitumise üle. Tavapärane on, et ära jäävad vaba aja veetmise teised võimalused ja joomist jätkatakse ilmsetele kehalistele ning vaimsetele häiretele vaatamata.

Haiguse kulus on kolm etappi.

• Esimene etapp. Kuritarvitamise ehk alkoholi kahjustava tarvitamise korral esinevad selged füüsilise või psüühilise tervise probleemid. Võivad ilmneda kõrgvererõhutõve, pankreatiidi või maksahaiguse sümptomid. Siiski võivad need taanduda, kui alkoholi kasutamine lõppeb.

Ühiskonna teadlikkusest hoolimata ei oska paljud alkoholi kuritarvitajad ega nende lähedased nimetatud tervisemuresid liigse alkoholiga seostada. Samuti ei osata näha otsest seost alkoholi ja sagedaste õnnetuste, traumade ning õigusrikkumistega.
Selles etapis on arstidel haiguse diagnoosimisel ja ravi juhtimisel määrav roll. Sotsiaaltöötajateni võib jõuda info liigtarvitamise kohta, aga sekkumiste vajalikkust kaaludes jäetakse tavapäraselt aktiivselt sekkumata.

• Teine etapp. Soost, vanusest ja tervislikust seisundist olenevalt kujuneb alkoholisõltuvus välja 3–15 aastaga. Seda iseloomustab joomistung ja suutmatus kontrollida alkoholi tarvitamist. Sama mõju saamiseks vajab inimene järjest suuremat kogust, sellega aga suureneb alkoholitolerants ehk taluvus. Alkoholi tarvitamist lõpetades või vähendades tekivad võõrutusnähud. Võõrutusseisundi vältimiseks tuntakse vajadust uuesti juua. Sageli proovitakse kontrollitud joomist: vähendatakse kogust, tarvitamise aega, valitakse lahjemaid jooke jne, enamasti aga ei anna see püsivat tulemust. Kui alkoholi tarvitamine lõpetatakse, kahjud vähenevad, kuid mitte kõik sotsiaalsed või tervisemured ei taandu jäljetult. Paljudel juhtudel laguneb näiteks perekond, kaob lapsevanema roll ja kujunevad kroonilised haigused.

Selles etapis on nii diagnoosimisel kui ka ravis juhtiv roll meditsiinil, aga lisandub sotsiaaltöö aspekt, sest tihti ilmneb just siis sotsiaalteenuste ja nõustamisvajadus. Kerkivad perekonna-, majandus- ja lastekaitseprobleemid.

• Kolmas etapp. Alkoholi laastav mõju on üldine kõigis eluvaldkondades. Tavapärased on südamevaevused, vererõhu tõus, seedetrakti vaevused, meeleoluhäired, tuimus ja surisemistunne kätes-jalgades, meeleolu- ja unehäired, traumatism. Inimene kaotab suure osa oma sotsiaalsetest rollidest: suhtlusring kitseneb, üksindus ja üksildustunne süvenevad. Märgatavalt suureneb risk sattuda õnnetustesse, saada mürgistusi, sooritada kuritegu või langeda vägivalla ohvriks.

Selles etapis on meditsiinil suur osa, aga sotsiaaltöö tähtsus tõuseb järsult. Paljud kolmandasse staadiumi jõudnud tarvitajad on kaotanud perekonna toetuse, tihti elamispinna, tervise ega tule majanduslikult toime. Väga sageli on siit tee edasi erihoolekandeteenusele, mida võib käsitada kui spetsiifilist sotsiaaltööd.

Koolituse ja ka sellele juba saadud tagasiside kohta saab lähemalt lugeda ajakirjast Sotsiaaltöö.