Turvaline õpikeskkond on õppimise alus

Stressis aju ei õpi

Mitmed lapsed kuulevad või näevad praegu uudiseid Ukrainast ja Venemaalt, mis võib tekitada traumeerivat kogemust ja stressi, sest isegi pealt nähtud vägivald võib olla laste jaoks kahjustav. Lisaks sellele on lapsevanemad, vanavanemad ja õpetajad samuti inimesed, kes ei saa alati oma tundeid või reaktsioone kontrollida. Nii juhtubki, et lapsed kogevad igapäevaselt murelikke, ärevaid, hirmunuid ja nukraid täiskasvanuid.

See võib tekitada lastes stressireaktsiooni: ärevust, liigset tundlikkust, ülbitsemist, viha või vastupidi - tardumist - ja suurendada koolis probleemset käitumist. Probleemne käitumine ei ole jõhker kokkulepete rikkumine, see on ka hajevil olek, rüselemine või tähelepanematus. Selline käitumine võib põhjustada konflikte täiskasvanute ja eakaaslastega, mis omakorda õõnestab laste turvatunnet ja käivitab ajus protsesse, mis takistavad info töötlemist ning võimendavad stressireaktsiooni. Mida kiiremini õpetaja mõistab, et probleemne käitumine on laste puhul ajendatud hirmust, ärevusest või teadmatusest, seda lihtsam on tal jääda kaastundlikuks ja rahulikuks ning keskenduda turvalise õpikeskkonna loomisele.

Turvatunne enne õppimist

Lapsed saavad õppida ja omandada eluks vajalikke oskusi vaid turvalises õpikeskkonnas koos usaldusväärsete täiskasvanutega. Mida turbulentsem on globaalne olukord, seda rahulikumat ja stabiilsemat keskkonda vajavad lapsed nii kodus kui koolis. Turvatunne, rahu ja heaolu on väärtused, mida tuleks tõsta esikohale, et klassis saaks toimuda õppimine.

Eesti koolides õpivad eri rahvustest lapsed ja rahvus on nende identiteedi üks osa. Praegu võivad lapsed tunda viha, süüd, hirmu või piinlikkust oma rahvuse tõttu või teiste rahvuste suhtes, seetõttu on eriti tähtis arutada ühiseid väärtusi ja suunata kogu tähelepanu just turvatunde taastamisele. Võib mõista õpetajate muret, kui haiguste ja isolatsiooni tõttu on jäänud mõni klass õppekavast maha. Tuleb aga tunnistada, et kui laps on stressis, siis ei ole ta füsioloogiliselt võimeline õppima ning õppematerjal võibki jääda omandamata.

Praegu on esmatähtsad ühised väärtused nagu turvalisus, rahu, heaolu, hoolivus ning ühtekuuluvustunne, sest need on õppimise nurgakiviks. Investeerides praegu aega ja energiat turvalise õpikeskkonna loomisesse, saab ennetada kiusamist, riskikäitumist, vaimse tervise riske ja õpiraskusi.

VEPA Käitumisoskuste Mängu metoodikas lähtutakse sellest, et turvalist õpikeskkonda iseloomustavad neli põhilist tegurit: psühholoogilise turvatunde ja paindlikkuse suurendamine, kahjustavate mõjude vähendamine, prosotsiaalse käitumise kinnistamine ning probleemse käitumise ennetamine. Kõik neli tegurit on samavõrdselt vajalikud, et luua klassis keskkond, kus lapsed saavad areneda, õppida ja oma potentsiaali avaldada.

Ühendavad tegevused

VEPA metoodikas kasutatakse turvalise õpikeskkonna loomiseks mitmeid võtteid. Mõned neist sobivad kohandatuna ka õpetajatele, kes ei rakenda oma töös VEPA metoodikat.

Kui vähegi võimalik, siis võiks korraldada lastega arutelu ja luua plakat, mis saab olema teie klassis nö „väärtuste majakaks“. Lastega võib arutada selliseid küsimusi:

• Mis on sinu arvates rahu? Kuidas sa tunned ära, et meie klassis on rahu? Mida siis tehakse, kuuldakse ja tuntakse rohkem? Ja mida vähem?
• Mida sa vajad, et tunda meie klassis või koolis rohkem rahu?
• Mida sa saad teha selleks, et meil oleks klassis ja koolis rohkem rahu?

Kui lapsed tunnevad, et neil on võimalik panustada ühisesse heaolusse ja neil on ka oma vastutus, siis on nad altimad seisma ühiste väärtuste eest ja jälgima ka kokkuleppeid.

Lastele meeldib aidata nii oma eakaaslasi kui ka täiskasvanuid. Siin võib olla kasu abistavatest rollidest. Võib-olla on klassis on vaja tahvlihaldjat, kes vastutaks puhta tahvli eest? Või sekretäri, kes jagaks materjale ja koguks töölehti? Või puhta õhu eksperti, kes tuulutaks klassi? Need väikesed ja tähendusrikkad rollid annavad lastele tunde, et ta suudab teha midagi head kogu klassi jaoks ja see kinnistab ta prosotsiaalset käitumist.

Kui muresid on palju, võib küll olla keeruline. Lapsed vajavad aga kinnitust, et nad on head, nad saavad hakkama, nad on edukad. Tunnustus, heakskiit ja siirad tänusõnad annavad lastele usku, et nendega on kõik korras. Lastega võib võtta rohkem aega VEPA metoodikast pärit „kiidude“ kirjutamiseks, leppida kokku salajasi klassisõpru või lõpetada päeva meenutades, mida head päeva jooksul toimus.

Ühised minimängud aitavad lastel tunda rõõmu ja jagada seda tunnet eakaaslastega, tugevdades klassis heatahtlikke suhteid. VEPA metoodikast pärit „memme vigurid“, Liikuma Kutsuva Kooli tegevused või siis muud lühikesed mängud, mis võtavad kuni minuti jagu aega, maandavad füüsilisi ja emotsionaalseid pingeid ning suunavad lapsi uuesti õppimisele.

Täiskasvanud ei ole superkangelased

Lapsed vajavad enda ümber usaldusväärseid täiskasvanuid. Usaldusväärne täiskasvanu on lapse silmis eelkõige ennustatav, heatahtlik ja stabiilne täiskasvanu. Lastel on oluline teada ja tunda, et täiskasvanu jääb turvaliseks toeks ka siis, kui olukord muutub pingeliseks, lapse käitumine muutub probleemseks või laps ei suuda enam oma tundeid kontrollida.

Kuid täiskasvanudki võivad tunda jõuetust, ärritust, hirmu või ükskõiksust. Mis taolises olukorras aitab, on enesekaastunne, refleksioon ja teiste täiskasvanute tugi. VEPA metoodika raames saavad õpetajad arvestada mentori toega. Teistel õpetajatel võib olla abi kovisioonist, supervisioonist või arutelust kolleegidega. Oluliseks jääb ikka soovitus pöörata tähelepanu iseenda heaolule ja kõigepealt jõustada ennast, et olla suuteline pärast toetama lapsi.