Kapuuts peast: kuidas suunata last huvitegevuse juurde?

Kuidas suunata last huvitegevuse juurde, kui laps tõmbab kapuutsi pähe ja ütleb, et teda ei huvita miski ja ta ei viitsi? Mida saab täiskasvanu teha, kui tundub, et last huvitab ainult söök laual ja helendavad ekraanid?

„Kapuuts läheb noortele sageli pähe siis, kui kapuutsi all peituvas maailmas all on palju hirmu, jäämäe all olevaid tundeid ja ebakindlust. See, kas kapuuts lapse peast ka ära tuleb, sõltub suuresti sellest, kas ja kui palju täiskasvanu tahab ja oskab noore sees olevat  hirmu kuulata, mõista, peegeldada ja ärevust maha võtta,“ vastab SEB Heategevusfondi juht Triin Lumi Sotsiaalkindlustusameti ajaveebis avaldatud postituses.

Ta on veendunud, et täiskasvanute roll on tekitada lastes huvi hariduse, uute oskuste ja kogemuste vastu. Kogemus on väärtuslik ka siis, kui huviring on pooleli jäetud, sest see annab omakorda uue, loodetavasti sobivama valiku tegemise võimaluse.

„Laps ei võta kapuutsi peast, kui me talle seda ütleme. See, mis aitab kapuutsi peast võtta, on toetav ja mõistev suhe. Meile on sageli täiskasvanuna omane hakata nõu andma, aga kordades suurema väega on see, kui me hakkame lapsega kontakti looma, teda kuulama, aktsepteerima tema valikuid. Las laps proovib erinevaid huviringe või -koole, neid võib käsitleda erinevate klahvidena tema toimetulekuklaveril. Mitte iga juhendaja või treener ei pruugi lapsele sobida, aga toetav ja motiveeriv suhe treeneriga on tähtis, ehk isegi tähtsam kui uued oskused, mida spordisaalis või käsitööringis omandada saab,“ selgitab ta.

Ise millestki innustudes oleme lastele eeskujuks

Triinule tuleb meelde pereterapeudi jagatud näide, kus üks ema oli tulnud lapsega nõustamisele, probleemiks lapse arvutisõltuvus. Terapeudi  soovitus emale kõlas nii: „Mine mehega kööki ja hakake mängima lauamänge. Pange isegi köögi uks kinni.“ Ja see lauamäng, mida nad siis kodus köögis mehega mängisid, oli nii haarav, et naersid ja lõkerdasid seal mitu õhtut järjest. Ei läinud nädalatki, kui see poiss, kel suur sisemine tung arvutimänge mängida, oli köögi ukse taga ja siis juba koos vanematega mängu sees.

„Lapsed kaovad arvutisse ja telefoni siis, kui neil on meiega mingil põhjusel kehv olla. Arvuti aga annab edukogemuse (seal on ju mängudes erinevad skoorid), kuuluvuse (seal on sõbrad) ja arengutunde (ma saan paremini, kiiremini)  – see on ju see, mida me inimestena kõik vajame ja seda arvutimängude loojad ka väga hästi teavad. Tegelikult vajab aga laps suhet. Pole mõtet esimese asjana keelata lapsele arvutimänge, vaid mõelda, mida saame lapsega suhtes olles selle asemele pakkuda. Lapsed saavad arvutimängudest aseainet sellele, mida me kodudes ei oska tihti pakkuda. Sõltuvus arvutist ja ka ainetest saab tekkida tühja koha, igatsuse või valu peale,“ tõdeb ta.

Kogu artiklit saab lugeda Sotsiaalkindlustusameti ajaveebist