Narkopoliitikas lihtsaid lahendusi pole

Uued meetmed narkopoliitikas ei taha karistada, vaid vähendada stigmatiseerivat keelt ja hirmutavaid kuvandeid, arendada noorte sotsiaalseid oskuseid ning tagada ligipääs ravimitele ja riigipoolsele toele.

Sellest, kui tõhus ja edumeelne on riiklik narkopoliitika, võivad sõltuda inimeste elud. Väite kinnituseks piisab meie Eesti näitest – oleme saanud maailmas kurikuulsaks kõrge narkootikumide üledoosidega seotud surmade arvu poolest. Surmad on ennetatavad, nagu ka narkootikumide tarvitamine. Nende kõrge arv on märk sellest, et midagi on tehtud valesti või tegemata jäänud.

Narkopoliitika on omamoodi peegeldus ühiskonna väärtustest ja normidest. See on kokkulepe, kuidas me suhtume tarvitamisse ning mida peame oluliseks inimeste heaolu tagamisel. Ühelt poolt annab narkopoliitika suunised, kuidas reguleerida erinevate ainete kättesaadavust ja tarvitamist ning millised tagajärjed on reeglite rikkumisel. Teisalt kirjeldab see ennetamisele, kahjude vähendamisele ja narkootikumide tõttu hätta sattunute abistamisele suunatud tegevusi.

Dekriminaliseerimine toob abi lähemale

Narkopoliitika on pidevas muutuses. Järjest rohkem kuuleme dekriminaliseerimisest, depenaliseerimisest ja legaliseerimisest. Eestis on narkootikumide tarvitamine ning väikeses koguses enda tarbeks omamine edasiandmise eesmärgita dekriminaliseeritud juba aastast 2002. Dekriminaliseerimine hõlmab endas kriminaalkaristuste kaotamist teo või käitumise suhtes. See ei tähenda karistamatust, näiteks võivad olla ettenähtud administratiivsed karistused nagu trahvid, ühiskondlikult kasulik töö või sotsiaalprogrammi suunamine. Depenaliseerimine puhul ei kaasne teo või käitumisega ühtegi karistust ehk narkootikumide tarvitamine on jätkuvalt keelatud, kuid karistusi ei rakendata. Legaliseerimine aga omakorda tähendab, et tegu või käitumine on teatud tingimustel seadustega lubatud. Legaliseerimise arutelud käivad peamiselt kanepi ümber, harva teiste narkootikumide.

Viimastel aastatel on paljud riigid võtnud suuna ennekõike dekriminaliseerimisele, aga ka depenaliseerimisele. Seda soovitavad kõik rahvusvahelised organisatsioonid ning ülemaailmne uimastipoliitika komisjon (Global Commission on Drug Policy). Järjest paremini saadakse aru, et karistamine ei aita probleemi lahendada ja suund on võetud inimõigusi austavale poliitikale. Narkootikumide tarvitamise ja omamise dekriminaliseerimine aitab tuua erinevad abivõimalused inimestele lähemale ning pakkuda karistamise asemel tuge. Selleta on võimatu luua ligipääsu kahjude vähendamise teenustele, mille eesmärk on suunata inimesi ettevaatlikumale käitumisele tarvitamisest täielikult loobumata.

Ühiskonnategelasi ning poliitikuid ühendav ülemaailmne uimastipoliitika komisjon[1] on soovitustena toonud välja viis peamist tegevussuunda. Lisaks dekriminaliseerimisele on nendeks inimeste tervise ja turvalisuse prioritiseerimine, elutähtsatele ravimitele, sh valuravile ligipääsu tagamine, korrakaitseorganite fookuse seadmine organiseeritud kuritegevusele ja narkokaubandusele ning soovitus võtta narkoturu reguleerimine riigi kontrolli alla.

Hea narkopoliitika on investeering

Narkopoliitika elluviimine nõuab pühendumust. Inimesed ei muuda käitumist üksnes seetõttu, kui keegi ütleb neile, et „ära nii tee”. Kaasaaegne narkopoliitika tunnistab, et käitumise muutmise eelduseks on üldjuhul mõistmine, et teisiti on parem ja kasulikum. Lisaks peame ühiskonnana inimeste teistmoodi käitumiseks tingimused looma. Ei saa eeldada, et sõltuvushäirega inimene lõpetab tarvitamise, kui talle vajalikku ravi ega tugisüsteemi riigis ei ole. Samuti on naiivne loota, et noor jätab narkootikumidega katsetamata tänu infotunnile, mille käigus talle tutvustatakse ainete ohtlikkust. Hea narkopoliitika on investeering, mille tõeline kasum võib avalduda alles aastate pärast ning investeerima peab tõenduspõhistesse lahendustesse. Tegevused, millesse teaduskirjanduse ja teiste riikide heade praktikate põhjal tasub panustada, kipuvad olema ebapopulaarsed, sest nende rakendamine võib nõuda harjumuspäraste tegevusviiside või süsteemide muutmist ning tulemusi ei ole kohe näha.

Lastele ja noortele suunatud uimastiennetuses, mille olulisuse suhtes valitseb üksmeel, on jõutud tõdemuseni, et hirmutamine (negatiivsete tagajärgede ülevõimendamine, hirmutavate kuvandite kasutamine), ühekordsed loengud, politsei narkokoertega koolide külastamine, kohtumised endiste tarvitajatega ning ainetest ülevaatliku teabe jagamine ei toimi. Mitmetel nendest tegevustest võib olla soovitust sootuks vastupidine mõju. Nende asemel tuleb keskenduda laste ja noorte sotsiaalsete ja enesekohaste oskuste ning lapsevanemate vanemlike oskuste arendamisele. Enesetõhus ja ennast kehtestada, sh „ei” öelda oskav noor tuleb suurema tõenäosusega toime uimastitega seotud olukordadega ning teeb teadlikumaid otsuseid.

Kahjude vähendamine

Enim arenenud on viimastel aastatel kahjude vähendamise sekkumised. Sotsiaalmeedia ja tumeveebi kasutamine narkootikumide müügipaigana on tinginud vajaduse arendada sekkumisi, mis võimaldavad neid keskkondi seirata ja viia nendes info ja abi tarvitajateni. Tõenduspõhiste sekkumiste hulka kuuluvad ohutumale tarvitamisele suunatud meetmed nagu tarvitajate hoiatamine uute ja eriti ohtlike ainete eest, ohutuma tarvitamise keskused (drug consumption rooms), turvalisema ööelu edendamine, narkootikumide tarvitamise eelne testimine (drug checking), kogukondlikud naloksooni programmid opioidide tarvitamisest tingitud üledoosisurmade ennetamiseks. Ohutuma tarvitamise keskustes saab manustada narkootikume kontrollitud keskkonnas, kus pakutakse steriilseid süstimisvahendeid, meditsiinilist abi ning nõustamisteenuseid. Narkootikumide tarvitamise eelse testimise raames analüüsitakse ainete keemilist koostist. Nii saavad inimesed analüüsi põhjal informatsiooni nende koostisosade kohta ning nõustamist, et vähendada tarvitamisest tulenevaid kahjusid. Lisaks seiratakse selliste testimisteenustega ka uusi aineid ja muutusi narkoturul.

Narkopoliitika oluliseks põhimõtteks on, et ravi (sh narkootiliste ja psühhotroopsete ravimitega) peab olema inimestele kättesaadav. Soov kaitsta inimesi narkootikumide negatiivsete tagajärgede eest ei tohi piirata vajalike ravimite saadavust. Opioidisõltuvuse asendusravis tuleb tagada erinevate ravimite kasutamine, teiste seas metadooni, buprenorfiini ja diatsetüülmorfiini ehk farmakoloogilise heroiini. Üks ehk kõige uudsemaid lähenemisi, mille tulemuslikkust alles uuritakse, on niinimetatud turvaline varustamine ehk safe supply. Peab arvestama, et on inimesi, kellele traditsioonilised raviteenused ei sobi. Ka neid, kes ei soovi ravi. Traditsioonilise opioidisõltuvuse ravi korralduse kõrval paistab silma projekt MySafe Vancouveris Kanadas, mille eesmärk on pakkuda turvalisemat võimalust opioidide hankimiseks. Tegemist on (müügi)automaatidega, millest tarvitaja saab peale käejälje skaneerimist eelnevalt kindlaksmääratud doosi farmakoloogilist opioidi, millel on teadaolev potentsus ja puhtus.

Loobumine sõnast „narkomaan”

Miks ühed jäävad sõltuvusse ja teised mitte, oleneb nii inimesest kui teda ümbritsevast keskkonnast. Teadlased räägivad järjest rohkem, et otsustavaks võib osutuda lähedus- ja turvatunde puudumine. Sellest tulenevalt pööratakse järjest rohkem tähelepanu narkootikume tarvitavatele inimestele psühholoogilise ja sotsiaalse toe, sh kogemusnõustamise võimaldamisele.

Üks oluline narkopoliitika suund on narkootikumide ja nende tarvitamisega seotud stigmatiseerituse vähendamine, mille osaks on muuhulgas uue ja inimesi austava keelekasutuse kujundamine ning stereotüüpidest loobumine. On mitmeid rahvusvahelisi algatusi näiteks rahvusvahelise narkootikume tarvitavate inimeste võrgustiku poolt (International Network of People who Use Drugs), mille eesmärk on loobuda tugeva negatiivse alatooniga mõistetest nagu „narkomaan”. Keel on üks peamisi viise oma hoiakute ja väärtuste edastamiseks. See, kuidas teatud sõnu kasutatakse probleemide kirjeldamisel, mõjutab laiemalt inimeste suhtumist ja motivatsiooni nende probleemidega tegeleda. Alavääristav ja häbimärgistav sõnakasutus peegeldab üldisemat suhtumist narkootikumidega seotud teenustesse ja muudab keeruliseks lahenduste leidmise. Ka Eestis on Tervise Arengu Instituudi, Eesti Keele Instituudi, Siseministeeriumi ja teiste partnerite koostöös võetud ette sõnavara ja keelekasutuse korrastamine. Narkootikumidega seotud murede ja nendest mõjutatud inimeste kirjeldamiseks peame järjekindlalt kasutama hinnangutevaba ja mittehalvustavat sõnavara.

Narkopoliitika aluseks on valdavalt soov kaitsta inimesi narkootikumide kahjulike mõjude eest. Kui lähtekohaks on, et inimene võib tarvitamisega valmistada endale valu ja kannatusi, siis tema karistamine selle eest on ebaloogiline – me karistame inimest, kes juba kannatab.  Selle asemel tuleb näidata üles mõistmist ja pakkuda abi nendele, kes seda vajavad. Narkopoliitika eesmärgiks on aidata inimestel elada turvalisemalt. Mõned meetmed, nagu kahjude vähendamine, võivad tunduda vastuolulised, kuid on tõendatud tulemuslikkusega. Isegi kui eesmärk ei ole täielik loobumine ainete tarvitamisest, on võimalik erinevate nõustamis- ja tugiteenuste abil suunata inimesi turvalisemalt käituma.

[1] The Global Commission On Drug Policy – The Five Pathways To Drug Policies That Work

Aljona Kurbatova
Tervise Arengu Instituudi narkomaania ja nakkushaiguste keskuse juht; on osalenud Eesti narkopoliitika väljatöötamises.

Arvamuslugu ilmus 15. detsembril Müürilehes