Sotsiaalvaldkonna spetsialistid saavad arendada endas oskust olukordade ebakindlust taluda ning toetada teisi kogukonnaliikmeid ja inimesi, kellega nad töötavad, ebakindlusega toimetulekul.

Vahel on elus olukordi, mida on väga raske taluda. Kui mõelda, miks see nii on, tulevad esile kaks asjaolu. Kriise ja muresid taluda on emotsionaalselt raske, see tekitab valusaid tundeid, millega on valus olla. Raske on taluda ka seda, kui me ei tea, mida olukorra lahendamiseks teha.

Pean silmas näiteks kriise ja muresid, mis on praegu aktuaalsed kõigi jaoks Eestis, nagu sõda Ukrainas, sellest tingitud majanduslik ebastabiilsus ja energiakriis. Aga see võib olla ka mõni üksikisikut, perekonda või inimeste rühma puudutanud sündmus, millega ei osata toime tulla, nagu tervise või suhete probleemid. Sotsiaalvaldkonna spetsialistidel on omakorda mure, kuidas ühiskonda tabanud kriisidele või uutele olukordadele lahendusi leida ja välja töötada teenused, mis uues (kriisi) olukorras aitaksid.

Küsimus ei olegi niivõrd kiires lahenduse leidmises, vaid selles, kuidas inimesed kriisides mõtlevad ja käituvad ning kuidas päevast päeva kriisis suudetakse olla ja kesta.

Iga uus kriis on unikaalne! Unikaalsele olukorrale ei ole standardlahendust. Küsimus ei olegi niivõrd kiires lahenduse leidmises (kui ei ole just elu-surma küsimus), vaid selles, kuidas inimesed kriisides mõtlevad ja käituvad ning kuidas päevast päeva kriisis suudetakse olla ja kesta. Lõpuks ei tule lahendus mitte (kriisi)protsessist eraldiseisva nähtusena, vaid protsessi loomuliku osana. Et aga kriisi ja sellega kaasnevat ebaturvalisust sallida ja taluda protsessi kestel, oleks hea mõista kriisidega kaasas käivaid nähtusi.

Tom Andersen (2007) jõudis elu lõpuaastatel arusaamiseni, et on kolm erinevat reaalsust, kuhu inimesed võivad end asetada, kui leiavad end keerulises olukorras olevat. Igaühega kaasneb erinev mõtteviis, keelekasutus, olemis- ja tegutsemisviis. Igaüks neist uue olukorraga kohtumise viisidest paneb inimesi erinevalt edasi liikuma.

„See või …“

Andersen on kirjeldanud seda kui toimetulekustrateegiat, kus olukorda püütakse defineerida varasemate teadmiste ja juba tuntud olukordade kirjelduste kaudu, kuigi kontekst on muutunud. Kui olukord on defineeritud (tuginedes tegelikult teatud määral aegunud teadmistele), siis vaadatakse varem väljatöötatud lahendusteid ja nendest valitakse üks või teine (ka juba varem välja töötatud) ehk hetkel kõige paremini sobituv.

Kriis on emotsionaalselt raskesti talutav olukord.

Nõnda tegutsedes juhtub kaks asja. Ühelt poolt tekib tunne, et olukorrast või kriisist on mingi pilt olemas, kuna kasutatakse juba varasemate kogemuste, olukordade, nähtuste analüüsile tuginevaid teadmisi. Ka olukorra kirjeldus, selle määratlus, on auditooriumile (inimestele, kellele sellest jutustatakse) arusaadav ehk nähtav (läbipaistev).

Teiselt poolt ütleb Andersen (2007), et nii selline olukorra defineerimine kui ka otsuste tegemine olemasolevate ehk varem välja töötatud lahenduste alusel ja lahendused ise on n-ö juba eos surnud. Kui olukord on uus, siis on komponente, mida me veel ei tunne (me ei ole neid veel märkama hakanud) ja varasemate olukordade kohta välja töötatud lahendused ei toimi (piisavalt) uues olukorras.

„See ja ...“

See on vaade olukorrale, mis lähtub  mõistmisest, et keerulist olukorda saab kirjeldada mitut moodi (Andersen 2007; 1995). Olukorra mõistmisele lähemale jõudmiseks antakse ruumi erinevatele häältele, s.t inimeste mõtteid kuulatakse ilma, et neid valeks või õigeks kuulutataks. Ehk olukorda püütakse selgitada erinevate vaatekohtade kuulamise kaudu. Üksteise kuulamise käigus liigutakse omakorda edasi ja kujundatakse ühist keelt ning kompleksse situatsiooni kirjeldus muutub järjest kohtumisest kohtumisse, sest olukorra nüansid annavad ennast järjest kätte.

Dialoogilise suhte ning suhtluse kujunemiseks on vaja tähelepanelikult kogu oma olemusega kuulata.

Seda otsinguprotsessi saadab ebakindlus, sest päris kaua ei teata, mida hakata ette võtma. Sel viisil keerulise olukorraga tegelemist saab iseloomustada ka sõnaga „elav“, sest tähelepanu on päris asjadel ja tegelikel kogemustel. Inimesed, kes on olukorra keskel, sõnastavad oma kogemusi ja kuulavad vastastikku. Keskmes on retsiprookse ehk vastastikuse suhtlusprotsessi kaudu konstrueeritud mõistmise tekkimine (Seikkula ja Arnkil 2019). Kui olukorra kohta hakkab kujunema ühiselt jagatud arusaam, selginevad selle komponendid, siis mõistetakse, et tegutseda saab ühel ja teisel viisil. Üht ainuõiget lahendust ei ole. Need on protsessi „see ja ...“ head küljed.

Kuid on ka ohte. Saadakse küll aru, et olukorra defineerimiseks on oluline dialoog, kuid ohukoht on, et kellelgi tekib kiusatus aruteluprotsessi üle kontrolli saavutada ja seda hoida, et kindlustunnet suurendada ning ebakindlust vähendada. Eesmärgile orienteeritus (ka varjatud kujul) kaaperdab dialoogi, s.t respekt teistsugususe vastu kipub asenduma poolehoiuga ükskord juba usalduse pälvinud lahenduse vastu, et ebakindlust ohjeldada (Seikkula ja Arnkil 2019).

„Ei see ega ...“

See on kolmas vaade ja olukorras olemise viis. Selle puhul teatakse ja kogetakse, et midagi on toimumas, kuid sel hetkel ei ole veel võimalik sõnadesse panna, mis see täpselt on, mis aset leiab. Pole üks ega teine seni teada või kogetud situatsioon, keerukus või kriis.

Andersen (2007) juhib tähelepanu sellele, et kohalolu kaudu oleviku hetkes ehk sees olija vaadet hoides on võimalik hakata tunnetama kõiki komponente, mis on uued. Alguses ei ole sõnu ja on vaid sõnastamata tunnetus, kuid sammhaaval on võimalik hakata toimuvat sõnadega väljendama. Teisiti öeldes, enne saavad olukorras sees olijad sellest teadlikuks ja alles siis tekivad neil kogemuse kohta sõnad. See viitab dialoogi imepisikestele ehk mikroaspektidele. Avatus ja tähelepanu pööramine, mida ja kuidas teised räägivad, on siin olulisim, et inimesed ei triiviks mööda teistest inimestest (kes on sama olukorra osalised), ei liiguks ära kohalolu hetkest või jätaks märkamata võimalusi, mida olukord pakub.

Enne saavad olukorras sees olijad sellest teadlikuks ja alles siis neil tekivad kogemuse kohta sõnad.

Ohukoht on see, kui üks inimene (keegi) hakkab andma tähendusi teiste vaadete, kogemuse kohta või neid selgitama (sest siis ta asub vaatleja ja kõrvalseisja positsioonile). Hoiduda tuleks kavatsuslikkusest, et mitte minna monoloogi (Seikkula ja Arnkil 2019). „Ei see ega ...“ vaates tunnustatakse teist kui teistsugust ja tema kogemuse teistsugusust ning suhtluses on vastastikkus, s.t osaliste lausungeid kuulatakse vastastikku. Öeldule vastatakse, sidudes see dialoogi voogu. Distants inimeste vahel väheneb. Esile hakkavad kerkima võimalused. Inimestevahelisel alal hakkab esile kerkima uus teadmine olukorra ja sellest edasi liikumise kohta. Seikkula ja Arnkil (2019) kirjeldavad, et dialoogilise suhte ning suhtluse kujunemiseks on vaja tähelepanelikult kogu oma olemusega kuulata (näha, kuulata, tunnetada teise emotsioone, märgata pingeid inimeste vahel ja kas või hingamist tajuda), saada teadlikuks inimestega toimuvast ning tingimusteta aktsepteerida ja respekteerida teiste inimeste unikaalsust.

Inimene kujuneb välja polüfoonilistes suhetes.

„Ei see ega ...“ väljavaate juurde kuulub liikumine ühe inimese isiklikust teadmisest intersubjektiivse teadmiseni, kus dialoogi kaudu tekib jagatud arusaam olukorrast, edasiliikumise võimalustest ja kus kõik osalised taipavad, mida nemad olukorrast edasiliikumiseks teha saavad. (Seejuures ei ütle keegi teisele, mida too tegema peab.) Keskne protsess on dialoog ja see viis, kuidas dialoogis ollakse.

Kuidas on võimalik saavutada dialoogilisus ja „ei see ega ...“ olemise viis? Alustada tuleb inimese olemuse aspektide kirjeldamisest ja seejärel pöörata tähelepanu sellele, mis inimesi kriisis pidurdab dialoogilisuseni liikumisel. Neid nähtuseid tundes on võimalik hoida pidet ja liikuda raskustest läbi ning jõuda kriisides dialoogilisuseni.

Inimloomus kujuneb mitmekesistes suhetes

Inimloom kujuneb väikelapse east polüfooniliste suhete kontekstis (Seikkula ja Arnkil 2019). Võiks öelda, et on terve külatäis inimesi, kellega väike laps juba suhtleb. Igaüks neist inimestest esindab mingisuguseid hääli. Lapse jaoks aktiveeruvad need hääled ehk konkreetse inimese vaated, käitumine iga kord, kui ta selle inimesega kokku puutub (nt ema kõnele reageerib ühtmoodi, vanaisa kõnele teistmoodi). Inimene kujuneb välja polüfoonilistes suhetes. Polüfoonilisuse ja paljude väga erinevate suhete keskel olemine ei ole inimesele võõras. See on üks aspekt, mida arvestada.

Kriisides võivad avalduda inimestes sisemised protsessid, mis pärsivad võimet kuulata polüfooniat ja otsida dialoogi. Tavaolukorras suudetakse polüfoonilisusega toime tulla, kuid kriisis see muutub.

Tunnustamisele järgnev samm on teadlikult kujundada õhkkond, kus inimesi ja igaühe teistsugusust aktsepteeritakse tingimusteta.

Kõigepealt, ootamatu kriis mõjub nagu emotsionaalne tõke ja tuleviku võimaluste nägemise blokeering. Kriisi kogemus takistab ligipääsu inimeste psühholoogilistele ressurssidele (Seikkula ja Arnkil 2019). Sel hetkel tundub sees olijatele, et olukorrast väljapääsu ei ole. Tuleb teada, et inimestes on psühholoogilised ressursid tegelikult olemas, kuid kontakt nendega on kriisihetkel ära lõigatud.

Teiseks, kriisis kipuvad inimesed isoleeruma ehk omaette tõmbuma. See on loomulik reaktsioon ootamatule olukorrale (mille üheks osaks võivad olla pingelised suhted). Teatavatel hetkedel või mingi aja vältel võib näida võimatu tulla kokku ja koos tuleviku üle mõelda. (Kuigi just siis on vajadus dialoogi järele kõige suurem).

Kolmandaks, muret tekitavas olukorras ja kriisis kerkib vastupandamatu soov monoloogilise ja autoritaarse diskursuse järele. Inimestel on raske taluda uut, muutunud ebamugavat olukorda ja loodetakse saada üks õige ning kiire vastus, et kriisist välja saada. Kuid see on ohtlik. On vaja mõista, et autoritaarne vaade olukorrale on piiratud ja autoritaarne diskursus on Bakhtini (1984) sõnul lõplik. See, kes autoriteedina ütleb, kuidas olukord näib ja mida tuleb teha, teeb oma otsused kiiresti ning ootab, et teised kuulaksid vaatekoha ära, nõustuksid ja tegutseksid selle kohaselt. Monoloogiline vastus katkestab dialoogilise protsessi. Kuid tegelikult just dialoogis saaks koos hakata üksteist kuulates taipama, missuguse olukorraga päriselt silmitsi seistakse. Monoloog väljendab soovi saavutada kontroll olukorra ning teiste inimeste mõtete ja tegude üle.

Tõeline kontakt ja kogemus, et kuulatakse ning kuuldakse, on piisav, et taluda olukorra ebakindlust.

Neljandaks, kriisis võib olla muretsemise foon väga tugev, on paigal tammumise tunne ja ükski kiiresti pähe tulev lahendus ei näi mõistlik. Kellelgi aga ei ole pakkuda head kiiret lahendust, seetõttu hakatakse süüdistama. Süüdistatakse üksteist, süüdistatakse teisi organisatsioone ja nende teenuseid, vastutavatel kohtadel inimesi (Seikkula ja Arnkil 2006), näiteks nägime seda, kui Eestisse jõudis suur hulk Ukraina põgenikke. Ka see on loomulik nähtus ebanormaalsena tajutavas olukorras. Kuid teadma peab, et kui lahendus oleks juba olemas, s.t varem välja kujunenud, siis situatsioon ei oleks inimeste jaoks kriis, vaid ebameeldiv raskus, mis tuleb ületada. Peab vahet tegema, mis on kriis ehk seni tundmatu olukord ja mis on ebameeldiv raskus ehk üsna tuttav olukord, ebameeldiv ja häiriv, kuid mille tarvis on vahendid olemas. Kui olukord on ootamatu, talumatult raske ja kriis, siis ei ole veel lahendust olemas ega tasu proovidagi midagi inimestele peale suruda (Seikkula ja Arnkil 2006).

Kuidas ebakindlusega toime tulla?

Kriis on emotsionaalselt raskesti talutav olukord. Raskeks teeb olukorra asjaolu, et kiiret lahendust ei ole ega ole teada, kui kaua tuleb olla olukorras, mida on väga raske taluda.

Esimene oluline aluspõhimõte on ebakindluse tolereerimine (Arnkil ja Seikkula 2015). Selleks et inimesed suudaksid sallida ebakindluse kestmist teatud aja vältel, on vaja kujundada omavaheline usaldus ja koos olemise turvalisus. Sest ebakindlust on võimalik taluda koos inimestega, kellega ollakse kontaktis.

Turvalise suhtlusruumi kujundamist alustades saab (spetsialist) märgata inimesi ja seejärel tunnustada neid kui inimesi (nt öeldes „Ma näen, kuidas olukord teile korda läheb ja kuidas te soovite anda enda poolt kõik, mis võimalik, et lahendust leida“.). Märkamine ja tunnustamine vähendavad ärevust ning suurendavad omavahelise seotuse tunnet, mis tähendabki, et nad suurendavad turvatunnet.

Tunnustamisele järgnev samm on teadlikult kujundada õhkkond, kus inimesi ja igaühe teistsugusust aktsepteeritakse tingimusteta. Dialoogilise ruumi kujundajate ülesanne on tekitada suhtlusruum, kus ükski inimene ei pea tundma, et ta peaks mõtlema või tundma teisiti, kui ta tunneb, või tal ei ole õigus selles, mida ta räägib (Olson jt 2014). Spetsialistid vastutavad, et kohtumistel saaks igaüks ennast väljendada ja kellegi häält ei kustutataks (või ta ise ei kustutaks seda). Selleks on vaja kujundada psühholoogiliselt turvaline ruum, kus inimesel on piisavalt avarust olla see, kes ta on.

Tõeline kontakt ja kogemus, et kuulatakse ning kuuldakse, on piisav, et taluda olukorra ebakindlust. Ebakindlas olukorras tekib turvalisus teiste inimestega kontaktis olemise kaudu. Kuid ei piisa üksteise olemasolu teadmisest, vaid vaja on tõelist kontakti, kus kõik osalised saavad aru, et nad on samas olukorras, nad jagavad sama kogemust, keegi ei aseta ennast olukorrast väljapoole, keegi ei tunne end olukorras sees olijate tõttu ohustatuna ja iga inimene tunneb, et teda on sügavalt kuulatud.

Dagmar Narusson Ph.D

Artikkel põhineb 2022. aasta novembris toimunud konverentsil "Kriis – upud või õpid" peetud ettekandel.

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö 1/2023