Globaalsed megatrendid nagu rahvastiku vananemine, linnastumine ja sellest põhjustatud piirkondlik kasvav nõudlus tervishoiuteenuste järele panevad surve alla tervishoiusüsteemid kogu maailmas. Vaja on üha suuremaid tervishoiukulutusi ja probleemsemaks muutub tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkus. Innovatsiooni ja digitaliseerimist nähakse justkui päästjana järjest suurenevate majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaalaste probleemide korral, mistõttu võib leida terminit „innovatsioon” pea kõigist poliitilistest tegevuskavadest ja strateegiatest, valdkonnast olenemata.

Kuigi tervishoiuasutused võtavad üha suurema rolli ja otsivad lahendusi megatrendidest põhjustatud probleemide lahendamiseks, esineb valdkonnas ka omajagu murekohti. Küsimused, mis on innovatsioon tervishoius, kuidas moodustub tervishoiu innovatsiooni ökosüsteem, mis on kellegi roll selles ja miks on seda üldse vaja, ajendas mind teemat uurima. Tervisetehnoloogiad on ka Eesti teadus- ja arendustegevuse, innovatsiooni ning ettevõtluse (TAIE) 2021–2035 arengukava üheks neljast eelisarendatavast valdkonnast, mistõttu on kogu riigile oluline, et see ökosüsteem toimiks sujuvalt.

Innovatsioonist ja innovatsiooni ökosüsteemist

Innovatsioonist kõnelemist kuuleme tervishoius üha sagedamini. Tihti mõeldakse selle all vaid uusi riiklike infosüsteeme nagu riiklikud andmekogud, tegelikkuses hõlmab termin oluliselt rohkem aspekte. Maailma Terviseorganisatsioon on lisanud klassikalisele OECD innovatsiooni definitsioonile aspekti, et lahendus omab positiivset tervisemõju. Innovatsiooni tervishoius saab klassifitseerida biomeditsiiniliseks, tehnoloogiliseks ja organisatsiooniliseks. Biomeditsiinilise innovatsiooni alla kuulub ravimiarendus ja biotehnoloogia, tehnoloogilise innovatsiooni juured peituvad informaatikas ja infotehnoloogias ning kahe innovatsiooni ellu rakendamiseks on tarvis organisatsioonilisi muudatusi ehk protsessi ja organisatsiooni innovatsiooni. Kuna tervishoid on väga avaliku sektori keskne süsteem, on tervisesüsteemi areng ja rahvatervise probleemide lahendamine suurel määral seotud ka avaliku sektori kui regulaatori ja rahastaja valikutega. Ühtmoodi oluline on innovatsioon avaliku sektori sees, kus fookuses on selle sektori enda sisemiste tegevuste arendamine ja uuendamine ning innovatsioon avaliku sektori innovatsiooni toetavate tegevuste kaudu, mis mõjutavad otseselt süsteemi teiste osaliste arengut.

Ökosüsteemi termin on meile tuttav bioloogiatunnist, kus õppisime, et looduses on kõik ringluses. Looduslik ökosüsteem on mingi ala organisme ja nende keskkonda haarav suhete ja interaktsioonide võrgustik. Taimed, loomad, seened, mikroobid, muld, vesi, õhk ja nende omavahelised suhted. Innovatsiooni ökosüsteem on keskkond, milles toimub innovatsioon ja innovatsiooni protsess. Klassikaliselt koosneb see kolmest omavahel tihedalt seotud komponendist: haridus- ja teadussüsteem; ettevõtlussüsteem ja poliitiline süsteem, majandusteoorias tuntud ka kui triple helix. Tervishoius eksisteerivad kolme komponendi kõrval võrdväärselt ka innovatsiooni tugisüsteemid: klastrid, konsultatsiooni- ja inkubatsiooniteenused. Lisaks osalevad tervishoiu innovatsiooni ökosüsteemis ka tervishoiuasutused, kes on olemuselt küll ettevõtted, kuid oma suure rolli tõttu väärivad eraldi välja toomist. Haiglad, perearstikeskused ja teised tervishoiuteenuse osutajad on peamised innovatsiooni rakendajad ja enamasti ka teenuste otsesed rahastajad, mistõttu loovad haiglad määrava osa sektori lisaväärtusest ja on oluline ressurss kellega arvestada.

Innovatsiooni ökosüsteemi keskne roll on koostööl ja süsteemi osaliste omavahelisel usaldusel. Edukas innovatsiooni ökosüsteemis toimub innovatsioon ja koostöö avatult ja teineteist toetavalt. Iga osalise jaoks on oluline aru saada, mis on nende roll, kuidas mõjutab tegevus teisi ning millised suhted valitsevad ökosüsteemi asjaosaliste vahel.  

Eesti tervishoiu ökosüsteemi toimimine

Olen üsnagi veendunud, et eelnev teoreetiline taust innovatsioonist ja ökosüsteemist on tervishoius toimetavatele inimestele võõras. Kasutame üha sagedamini innovatsiooni mõistet, loome innovatsiooniga tegelevatele inimestele ametikohti nii riigitasandil kui ka haiglates, kuid laiem süsteemne arusaam puudub.

2023. aasta kevadel viisin Tartu Ülikooli majandusteaduskonna magistritöö raames läbi Eesti tervishoiu innovatsiooni ökosüsteemi toimimise uuringu, milles kasutasin kvalitatiivset uuringumetoodikat. Kokku tegin 19 intervjuud tervishoiuasutuste võtmeisikutega, kes esindasid läbilõiget kogu ökosüsteemist. Vestlesin Tartu Ülikooli, Tallinna Tehnika Ülikooli, Majandus ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridusministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Tervisekassa ning nii väiksemate kui ka suuremate ettevõtjatega.

Kuigi intervjueeritavatel oli hea arusaam ökosüsteemi üldisest olemusest ja süsteemi kuuluvatest osalistest, siis Eesti tervishoiu ökosüsteemi tervist hästi ei hinnatud. Valdav osa intervjueeritavatest ütles (otse või näidete kaudu), et ökosüsteem ei toimi hästi. Probleemidena nähti, et asjaosaliste rollid süsteemis ei ole piisavalt selged. Ettevõtjad arvasid, et riik peaks oma tehnilisi arendusi rohkem kommunikeerima, et oleks selge arusaam, kus on piirid uuendamiseks riigil ja kus erasektoril. Korduvalt toodi probleemidena esile ka riigi visiooni ja strateegia puudumist. Leidus ka intervjueeritavaid, kes hindasid ökosüsteemi toimimist positiivselt. Näiteks Balti ja Ida-Euroopa riikidega võrreldes peetakse Eestit tervishoiu innovatsiooni vallas eesrindlikuks, Põhjamaadega võrreldes nähakse arenguruumi. Teistest sektoritest toodi hästi toimivate ökosüsteemidena esile maaelu ja IT-valdkonda.

Ökosüsteemi toimimise nurgakiviks on koostöö ja usaldus. Vist ei ole ühtegi tervishoiu strateegilist dokumenti, kus koostööd oluliseks ei peetaks. Nii rahvastikutervise arengukava, e-tervise strateegia, e-tervise valitsemisraamistik kui ka Tervisekassa arengukava toovad sõnaselgelt välja koostöö nii tervishoiuasutuste kui ka erasektori vahel. Strateegiast rakendamiseni on aga mitu sammu ja intervjueeritavate peegeldus annab selge indikatsiooni koostöö tugevdamise vajadusest. Üks intervjueeritav tõi välja, et paar suuremat üritust, mida ikka aeg-ajalt tehakse, ei tähenda veel toimivat ökosüsteemi. „Innovatsioon ei pruugi alati töötada sellisel kujul, et lihtsalt kaasatakse kõiki asjaosalisi mingisuguses formaadis aruteludele ja loodetakse, et see aitab lahendusi leida ja innovatsioon töötab. Peaks rohkem vaatama innovatsiooni arengu teekonda ja kas on mingisugused barjääre, mida on võimalik nii-öelda siluda või vähendada sellel arenguteekonnal.”

Innovatsiooni piiravad tegurid

Uurisin tegureid, mis piiravad innovatsiooni rakendamist. Tavapäraselt nimetasid intervjueeritavad oma kitsa valdkonna spetsiifilisi murekohti ja avaliku sektori puudujääke. See on mõistetav, sest nagu eespool kirjeldatud, mõjutavad avaliku sektori, sh riikliku rahastaja, valikud kogu süsteemi väga palju ja seetõttu ollakse avaliku sektori tegevuste või tegevusetuse suhtes tähelepanelikud.

Ettevõtlust tervishoius iseloomustab suur teadmus- ja tehnoloogiapõhisus, mis tuleneb tervishoiu omapärast ja suurtest riskidest, mis seonduvad peamiselt ohuga inimese tervisele. Tagada tuleb, et tehnoloogia ja innovatsioon ei kahjustaks inimest. Sellest tulenevalt kehtivad ettevõtetele ja toodetele hulk erisuguseid regulatsioone. Lahenduse õigusaktidele vastavaks tunnistamine võib võtta aastaid ja selle kadalipu suudavad läbida vähesed.

Tervishoiu innovatsiooni ja valdkonna ökosüsteemi kujundamise eest vastutavate või kaasvastutavate asutustena näevad intervjueeritavad eelkõige Sotsiaalministeeriumit ja Tervisekassat. Suurima probleemina, mis kumas läbi pea igast intervjuust, oli tervishoiu avaliku sektori asutuste vähene strateegiline vaade ja eestvedamine. Mitmed intervjueeritavad tõid välja, et riigil peaks olema teekaart, kuhu innovatsiooni tegevustega liigutakse ja mis on eelisarendatavad valdkonnad. Tegevused tunduvad intervjueeritavatele killustunud ja õhinapõhised.

Innovatsiooni juhtimise vaates tõi mitu intervjueeritavat jutuks Sotsiaaliministeeriumi eestvedamisel 2015. a koostatud Eesti tervisesüsteemi teadus- ja arendustegevuse ning innovatsiooni strateegia 2015–2020. Kuigi strateegia on nüüdseks kehtetu, oli selle üks põhijäreldusi, et tervisesüsteem ei pea teadust ja innovatsiooni oma loomulikuks osaks ega väärtusta seda otsustes ja organisatsioonides. Olukorra muutmist peeti strateegia peamiseks taotluseks. Ometi ei ole sellesama strateegia raames kokku kutsud nõukogu, kuhu kuuluvad mitmed auväärt inimesed, juba pikalt koos käinud.

Tervishoiuteenuse osutajate proovikividena tõi mitu intervjueeritavat välja tervishoiuasutuste ja -spetsialistide vähest motivatsiooni innovatsiooniga tegeleda. Tervisekassa rahastusega ostetakse teenuseid mahupõhiselt, seetõttu on asutuste peamine eesmärk osutada võimalikult palju teenuseid, mitte kõige vajalikumaid teenuseid lähtuvalt väärtusest, mida inimesele luuakse. Kirjeldati ka tervishoiutöötajate mõttejäikust – õpetamine on olnud väga ametlik ja range, vähe on avastamisele ja katsetamisele suunatud aineid ja neid ei saagi tuua meditsiinis dominantseks. Hinnati, et 75 protsenti  innovatsioonist meditsiinis teevad mittemeedikud.

Teadusasutuste suurimas katsumuseks peetakse rahastust ja selle jätkusuutlikkust. Lisaks toodi välja teadusasutuste rohket bürokraatiat ja sellele kuluvat ajaressurssi. Osa intervjueeritavaid tundsid ka teadusasutuste eelarvamust ärinduse suhtes. Eestit võrreldi Põhjamaadega, kus teadussüsteem töötab väga tõhusalt koos ettevõtetega. Eestis seda nii ei nähta – teadus tegeleb oma asjadega ja ei saada aru, et äriline külg on vajalik.

Mida peaks tegema Eesti tervishoiu innovatsiooni ökosüsteemi tõhustamiseks?

Kasvav regulatiivne koormus Euroopas pidurdab innovatsiooni. Regulatsioonidega on võimelised end vastavaks viima vähesed ettevõtteid ja see eeldab multidistsiplinaarseid ja võimekaid meeskondi. Tervishoiu innovatsiooni valdkond on reguleeritud ja keeruline, seetõttu tuleb sektoris tegutsevatele ettevõtjatele pakkuda läbipaistvust riigi loodavate teenuste osas. Iga uue projekti või teenuse loomisel tuleks analüüsida, kas ja kuidas mõjutab see ülejäänud ökosüsteemi ja eraldada tuleks ressurss teema laiemaks tutvustamiseks.

Tervisekassa innovatsioonifond ja sellest algatatud tervisesüsteemi arendusprojektid on toimunud samasuunaliselt Euroopa mitme ravikindlustusasutusega. Arendusprojektid on toetanud raviteekondade arendamist, väärtuspõhist rahastamist, digilahenduste kasutuselevõttu ja koostööd süsteemi osaliste vahel. Oluline on katsetamine, asutuse innovatsioonivalmidus ja edukate projektide kiire süsteemiülene kasutuselevõtt. Senisest rohkem tuleks keskenduda tasustamise põhimõttelisele muutmisele, tulemuspõhise rahastamise laiemale integreerimisele. See tuleks võtta asutuse tulevikusuundadest üheks peamiseks prioriteediks.

Raviasutusi tuleb enam kaasata innovatsiooniprotsessi algusetappidesse. Oluline on tihedam koostöö tugistruktuuridega, raviasutuse mõttemallide järjepidev muutmine ja koolitamine.

Parandada tuleb tervishoiu avaliku sektori innovatsioonivalmidust ja katsetada senisest enam. Selles suunas tegutseb aktiivselt Riigikantselei, kes avas äsja uue meetme ja koostas ka spetsiaalse avaliku sektori katsetamise juhise. Innovatsiooniga tegelemise suuna ja eeskuju peavad andma organisatsioonides otsustajad.

Eesti tervishoiu innovatsiooni ökosüsteem vajab mõõdikuid ja korrakindlat seiramist. Kombineerida tuleks kvalitatiivseid ja kvantitatiivseid mõõdikuid, millest esimeste kokkuleppimiseks andis uurimistöö sisendi.

Uurimustöö täisversioon

 

 

 

 

 

 

 

 

Liis Kruus, tervishoiu ekspert (MSc, MBA)

Foto: Silver Gutmann