Rahvusvahelise funktsioneerimisvõime klassifikatsiooni valdkonnaülene rakendamine

Mida rohkem teame inimese funktsioneerimisvõime kohta, seda täpsemalt on võimalik sekkumisi planeerida. Terviseolukord, keha funktsioonid ja struktuurid, tegutsemis- ja osalusvõime, keskkond ja personaalsed tegurid on omavahel seotud ning iga tegur mõjutab otseselt teisi.

Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime klassifikatsioon (RFK – ingl international classification of functioning, disability and health, ICF) kuulub Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) klassifikatsioonide perekonda ja hõlmab inimese funktsioneerimise ehk igapäevase toimetulekuga seotud infot. WHO rahvusvaheliste klassifikatsioonide hulka kuulub ka rahvusvaheline haiguste klassifikatsioon (RHK-10), mida kasutatakse meditsiinis suremuse ja haigestumuse andmete registreerimiseks, kogumiseks, analüüsiks ja võrdlemiseks.

WHO viitab kõnealuste klassifikatsioonide ühisele kasutamisele ja toob välja, et diagnoosi kõrval on väärtuslik ka info inimese funktsioneerimisvõime kohta (WHO 2002, 2–3). RHK-10-le järgnevas versioonis RHK-11 on teatud diagnooside juurde RFK-koodid ka liidetud. Nii liigume inimese diagnoosipõhiselt käsitluselt lähemale terviklikumale, funktsioneerimisvõimet arvesse võtvale biopsühhosotsiaalsele käsitlusele.

Inimene kui tervik

Biopsühhosotsiaalne käsitlus tähendab inimese funktsioneerimisvõime juures bioloogiliste ehk tervisega seotud (diagnoos, geneetilised eelsoodumused jm), psühholoogiliste (elustiil, harjumused) ja sotsiaalsete (elukeskkond, sotsiaalsed suhted, perekond, kultuuriline taust) asjaolude arvestamist. Nii saame inimese toimetuleku kohta rohkem infot, kui ainuüksi tema diagnoosi põhjal (Hanga 2020).

Kahe sama diagnoosiga inimese funktsioneerimisvõime võib olla väga erinev. Näiteks mõjutab insuldi diagnoos kahe inimese funktsioneerimisvõimet juba ajukahjustuse erineva piirkonna tõttu, kuid ka nende keskkonna ja personaalsete mõjutegurite tõttu. Või näiteks muutub inimese funktsioneerimisvõime ajapikku progresseeruva haiguse tõttu, ehkki talle pandud diagnoos jääb samaks.

Kahe sama diagnoosiga inimese funktsioneerimisvõime võib olla väga erinev.

Erineva diagnoosiga inimesed võivad funktsioneerimisvõimes kogeda samu takistusi. Näiteks tserebraalparalüüsiga laps ning spinaalse lihasatroofiaga laps võivad sarnaselt kogeda raskusi istumisel ja püstitõusmisel, kuigi nende haiguste patofüsioloogia on erinev. Samuti ei pruugi funktsioneerimisvõime langus olla otseselt haiguse tagajärg, vaid põhjustatud muudatustest inimese keskkonnas või tema personaalsetes tegurites. Mida rohkem me teame inimese funktsioneerimisvõime kohta, seda täpsemalt on võimalik sekkumisi planeerida.

RFK biopsühhosotsiaalset mudelit illustreerib joonis 1. Nähtub, et inimese terviseolukord, keha funktsioonid ja struktuurid, tegutsemis- ja osalusvõime, keskkond ja personaalsed tegurid on omavahel seotud ning iga tegur mõjutab otseselt teisi (Hanga 2020).

Joonis 1. RFK biopsühhosotsiaalne käsitlus

Inimese funktsioneerimisvõime on seega paljude spetsialistide tähelepanu keskmes, kes osutavad teenuseid sotsiaal-, tervishoiu-, tööhõive- ja rehabilitatsioonivaldkondades. Neid teenuseid korraldavad riiklikud organisatsioonid, kellel on vaja teenuse paremaks haldamiseks kvaliteetseid andmeid. RFK kasutamine annab võimaluse koguda, vahetada, võrrelda ja analüüsida andmeid ning teha statistikat, mis on teenuste sisu ja tulemuslikkuse analüüsimise eeldus ning seega poliitika kujundamise alus.

Aastatel 2016–2019 viidi ellu põhjalik katseprojekt „RFK kasutamine meditsiinilises, sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis ning abivahendi vajaduse hindamisel“, mille järel sai RFK valdkonnaülesest rakendamisest sotsiaalministeeriumi strateegiline tegevussuund. Nimetatud katseprojekti tulemused näitasid, et:

• RFK võimaldab kokkulepitud ühtses keeles dokumenteerida ja edasi anda kliendi hetkeolukorda;
• RFK võimaldab jälgida kliendi funktsioneerimisvõime muutust ajas ning erinevate süsteemide ja teenuste kaudu, sealhulgas liikumist erinevate teenuste vahel, rehabilitatsioonivajaduse hindamisel, töövõime kordushindamisel;
• RFK annab võimaluse analüüsida funktsioneerimisvõime languse põhjuseid ja tagajärgi;
• RFK võimaldab kujundada teenuseid riigi, teenuse rahastaja ja kliendi tasandil;
• RFK võimaldab rehabilitatsiooni vajaduse hindamisel ja eesmärkide seadmisel kasutada suuremas mahus töövõime hindamise tulemusi;
• RFK-d saab rakendada sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis kliendi funktsioneerimisvõime hindamisel, eesmärgi seadmisel, tegevuskava koostamisel, teenuse tulemuslikkuse hindamisel ning teenusega seotud info dokumenteerimisel (Sotsiaalkindlustusamet 2020, 43).

Nagu selgus ka aastate 2016–2019 prooviprojektist, võimaldab RFK inimese olukorra kohta tekkivat infot standardselt dokumenteerida, asendada kirjeldavad hinnangud ja ühtlustada funktsioneerimisvõime hindamise põhimõtteid eri etappides. Klassifikatsiooni koodidesse on lõimitud ka võimalus hinnata inimese funktsioneerimisvõimet, kasutades selleks tervisehäire ulatust või probleemi tõsidust kirjeldavaid määrajaid.

Määrajad annavad RFK-koodile tähenduse. RFK-kood peaks sisaldama vähemalt üht määrajat, mis kannab edasi infot struktuurikahjustuse või funktsioonihäire, tegutsemis- ja osaluspiirangu ulatuse või keskkonna mõju kohta.

RFK-koodi ülesehitust ja määrajat selgitab joonis 2. Näiteks kood b7100 (ühe liigese vaba liikumisulatusega seotud funktsioonid) saab märkida ühe liigese liikumisulatusega seotud funktsioone, kuid määraja (näiteks .3) lisamine annab põhikoodile selle info, mida tahetakse lõpuks öelda – ühe liigese liikuvus on raskelt häiritud.

Oluline on siinkohal välja tuua, et kuigi RFK ja selle määrajatega saab kirjeldada inimese funktsioneerimisvõimet, ei ole RFK hindamisvahend, see ei välista ega asenda erialaseid standardiseeritud hindamisvahendeid. Soovituslik ongi just kasutada erialateste ja seejärel dokumenteerida hindamisinfo RFK alusel.

Joonis 2. RFK-koodi ülesehitus ning RFK-määraja

RFK kui inimese käsitlemiseks mõeldud ühine keel

Kasutades puude raskusastme kindlaks tegemisel, töövõime või teenusevajaduse hindamisel, rehabilitatsiooni- või taastusravimeeskonnas eesmärkide seadmisel ja tulemuste hindamisel läbivalt RFK-d, muudab see hindamiste, sekkumiste ja tulemuste seosed nähtavaks ning jälgitavaks ja info on kõigile asjaosalistele arusaadavalt dokumenteeritud (Hanga 2020).

Praegu tuleb inimesega kokku puutuvatel osalistel tema seisundist ülevaate saamiseks ja otsuste langetamiseks teha hulgaliselt lisatööd, et info kokku koguda. RFK-ga võetakse aga kasutusele standardkeel ja teenuste osutamise ühtlustatud protsessid, mis muudavad andmevahetuse oluliselt efektiivsemaks.

RFK rakendamisel on lähiaastatel tähelepanu keskmes sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni, taastusravi ning abivahendite valdkond ja puude raskusastme kindlaks tegemise ning töövõime hindamisprotsess, edaspidi ka abivajaduse hindamine ja teenusele suunamine kohalikus omavalitsuses.

RFK kasutamine annab võimaluse koguda, vahetada, võrrelda ja analüüsida andmeid ning teha statistikat, mis on teenuste sisu ja tulemuslikkuse analüüsimise eeldus ning seega poliitika kujundamise alus.

RFK peaks muutuma inimesega tegelevate spetsialistide ühiseks keeleks ja oleks põimitud teenustel kasutatavatesse metoodikatesse. Selleks on vaja spetsialistide hulgas tekitada ühine arusaam RFK-st ja oskus klassifikatsiooni kasutada. Aastail 2021–2023 toimus sotsiaalkindlustusameti eestvedamisel 32 RFK täienduskoolitust, kus sai teadmisi 672 spetsialisti.

Täienduskoolitusi jätkatakse 2024. ja 2025. aastal ning koostöös kõrgkoolidega lõimitakse RFK-õpe asjakohastesse õppekavadesse. Nii tagatakse RFK kasutamisoskus juba spetsialisti väljaõppe alguses. See toetab tema sisenemist tööturule, kus ühtselt kasutatav keel on RFK.

Paljudel spetsialistidel juba on RFK kasutamise teadmised ja kogemused, seetõttu on tähtis välja selgitada ka spetsiifilisem koolitusvajadus. RFK-d rakendatakse erialast olenevalt erinevalt, näiteks kasutab psühholoog RFK-d teistmoodi kui füsioterapeut, kuid selle üle on vaja ühist mõttevahetust ja eraldi arutelu. Rehabilitatsioon ja taastusravi on meeskondlikud valdkonnad, mistõttu on oluline koolitusteema ka RFK kasutamine meeskonna töövoos.

RFK kasutuselevõtt ja plaanid

Viimastel aastatel on astutud samme, et RFK-d valdkonnaüleselt rakendada. Aastatel 2021–2023 oli RFK-ga seotud arendustegevus sotsiaalkindlustusameti haldusalas. Aastal 2021 nüüdisajastas ekspertidest koosnev tõlkemeeskond RFK eestikeelse tõlke ja juhendmaterjalid. Aastal 2022 valmis ärianalüüs (Trinidad Wiseman 2022), kus uuriti RFK valdkonnaülese rakendamisega seotud andmevahetuse vajadust ja tööprotsessi.

Aasta 2023 alguses kehtestati RFK riikliku klassifikatsioonina, et tagada kogutud andmete sisuline ja terviklik vahetus eri süsteemide vahel. RFK omanikuks sai tervise arengu instituut, kelle hoole all on edaspidi klassifikatsiooni ajakohasus ja terminoloogiline koosvõime, RFK täienduskoolitused ja mentorlusprogramm. RFK tehniline haldamine jääb tervise ja heaolu infosüsteemide keskuse (TEHIK) ülesandeks.

RFK kasutamine annab võimaluse koguda, vahetada, võrrelda ja analüüsida andmeid ning teha statistikat, mis on teenuste sisu ja tulemuslikkuse analüüsimise eeldus ning seega poliitika kujundamise alus.

RFK on oma töös järk-järgult kasutusele võtnud ka puude raskusastme kindlaks tegemist, töövõime hindamist, sotsiaalse ja tööalase rehabilitatsiooni teenust korraldavad asutused. Töötukassa on teinud suuri muudatusi töövõime hindamisel ja tööalases rehabilitatsioonis, sidudes teenuse protsessid, korraldamise ja osutamise etapid RFK-ga. Selle toetamiseks arendas töötukassa välja X-tee andmevahetusteenused töötukassa ja tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutaja vahel, et tagada turvaline ja mugav andmevahetus ning teha seda ühtses keeles ja ühtlustatud tööprotsessidega.

Kirjeldatud muudatusi on töötukassa rakendanud 2023. aasta maist. Augustis 2023 võttis sotsiaalkindlustusamet oma infosüsteemis puude raskusastme kindlaks tegemiseks kasutusele uue ekspertiisimooduli, mis annab võimaluse kirjeldada inimese tegevus- ja osaluspiiranguid RFK abil. Lisaks avas sotsiaalkindlustusamet projektikonkursi, et välja töötada RFK-l põhinev puude raskusastme kindlaks tegemise metoodiline juhend lastele (kuni 16-aastased) ja vanaduspensioniealistele.

Täienduskoolitusi jätkatakse 2024. ja 2025. aastal ning koostöös kõrgkoolidega lõimitakse RFK-õpe asjakohastesse õppekavadesse.

Lähiaastate plaanis on ka RFK-ga seotud mentorlussüsteemi väljatöötamine ja käivitamine, et spetsialistid ja meeskonnad saaksid tuge RFK kasutamisel ning saaksime koostöös praktiseerivate spetsialistidega leida RFK rakendamise parimaid võimalusi. Oluline arendustegevus on ka erialaste hindamisvahendite koondamine ja seostamine RFK-ga, et toetada spetsialiste nende praktilises töös testide tulemuste tõlgendamisel RFK määrajatesse.

Lõppeesmärk on, et kõik inimese funktsioneerimisvõimega tegelejad vahetavad omavahel RFK alusel andmeid, selleks aga on vaja välja töötada IT-lahendus. Kõige eespool kirjeldatu eeldus on, et jätkub tõhus ja sujuv koostöö partnerorganisatsioonidega. Soovitud muudatuste rakendamisega lihtsustaksime nii inimesega töötavate spetsialistide, terviseandmeid töötlevate asutuste kui ka inimese enda igapäevaelu.

Kairit Viidalepp
Tervise Arengu Instituudi projektijuht

Artikkel ilmus ajakirjas Sotsiaaltöö

Viidatud allikad

• WHO. (2002). Towards a Common Language for Functioning, Disability and Health ICF.
• Hanga, K. (2020). Rahvusvaheline funktsioneerimisvõime klassifikatsioon. Sotsiaaltöö, 3, 65–74.
• Sotsiaalkindlustusamet. (2020). RFK kasutamine meditsiinilises, sotsiaalses ja tööalases rehabilitatsioonis ning abivahendi vajaduse hindamisel. Kokkuvõte pilootprojektist ja ettepanekud järgmisteks tegevusteks.
• Trinidad Wiseman. (2022). Rahvusvahelise funktsioneerimisvõime, vaeguste ja tervise klassifikatsiooni (RFK) valdkondadeülese rakendamisega seotud andmehalduse ärianalüüs.